Monday, 13 July 2015

Harmoonia vs segadus

On päevi, mil ma olen enesega täielikus harmoonias. Isegi siis, kui kell on hommikul viis, päev ja öö on vabad, aga und ei paista mitte kusagilt. Selle unerežiimiga... on nagu on. Õnneks on suvel sellevõrra lihtsam, et enamasti ongi ainult töö ja vaba aeg. Ja mõned muud kohustused veel. Aga muidu... õnnis turvaline stabiilsus. Nii, nagu mulle tegelikult meeldib. Jah, ma pean täitsa ausalt tunnistama, et kuigi mu hing ihkab aeg-ajalt ikkagi seikluste ja pöörasuste järele, ei armasta ma peaaegu midagi rohkem kui turvatunnet, stabiilsus ja vaikselt kodus pesas konutamist. Heaküll, mingiaeg hakkab mul kindlasti igav ja tahan ringi tuuseldada, samas pole mul viimasel ajal koduskonutamise vastu ka midagi olnud. Varem, kevadel näiteks, kartsin ma seda nagu tuld. Tuuseldasin ringi, kohtumine koosoleku järel, õhtuti väljas linnapeal... Ja kõige selle keskel tundsin ma end meeletult õnnelikuna.

Sest mul on minu inimesed. Sõbrad, kellele saab igas olukorras kindel olla. Sõbrad, kes kell viis öösel lohutavad, et ka kõige rohkem sassis unerežiim saab ükskord korda. Et ka minu unistused täituvad. Mõned nädalad tagasi tunnistas üks sõbranna, et tema näeb mind rahuliku ja tasakaaluka inimesena kriisisituatsioonides. Näiteks ajal, mil ma eelmine aasta uues kohas tööd alustasin. Ma jäin talle suurte silmadega otsa vaatama ja küsisin, et kuidas ometi. Ma tean, et ma olen alati tahtnud olla selline, nagu ta mind kirjeldas... Jäin mõtlema, et kas ta miskipärast ideaaliseerib mind või ma alahindan end. Mul on tunne, et tõde on kusagil poolepeal. Sellel inimesel lihtsalt on harukordne oskus näha inimestes head ja väga head ja seda neile ka öelda, aga samas mitte liialdamata. Ma tean, et ta suudab asju ka väga objektiivselt näha. Ja ma olen selle inimese üle väga õnnelik ja nii tänulik.

Ja siis on need päevad, mil miski ei jookse, klapi, meigi senssi. Ma vihkan oma tööd, elu, režiimi - kõike. Kõik, mida ma teen, mida ette võtan, millest unistan, tundub... mitte küll just mõttetu, aga mitte piisav. Mulle tundub, et kõik igal pool on minust edukamad. Paremad. Ilusamad. Targemad. Püüdlikud. Ja ma olen nende peale hirmus kade. Sest mina tahan ju ka olla edukas. Ma püüan endale meelde tuletada, et eelkõige tahan ma olla kõiges, mida teen, õnnelik. Aga neil hetkedel ma ei teagi, mis mind õnnelikuks teeb ja kas see on piisav. Kas see, et ma tegutsen vastavalt oma võimetele, ikka on piisav. Äkki see on allaandmine? Ma pole neile küsimustele veel vastuseid leidnud. Seniks loen need lihtsalt pahadeks päevadeks, mil tööd on olnud liiga palju, väsimus on mäekõrgune ja pea muudkui valutab.

Minu õnneks neid halbu päevi väga palju pole. Kui miski tusatuju jälle peale tuleb, panen aga sarja mängima ja unustan halvad asjad ära. Muidugi, ehe näide jälle turvatunde ja stabiilsuse otsimisest - ma ei ole veel uusi sarju vaatama hakanud - kuniks mu lemmiksarjadel uusi osi pole, vaatan nende vanu hooaegu juba eiteamitmendat korda. Aga see lihtsalt on minu turvaline tagala. Küll ma neid uusi sarju ka kunagi avastama hakkan.

Samamoodi on tegelikult praegu elus ka. Kõik on turvaline ja hea. Mitte küll ülemäära roosamanna. Aga lihtsalt... stabiilne. Mu hing küll ihkab põnevust ja miski minus ütleb, et eks ma varsti jälle pahandusi otsima hakkan ses suures põnevusejanus.
Õnneks algab mul kohe-kohe puhkus. Ongi jäänud veel üks tööpäev ja siis... tervelt 20 päeva puhkust! Puhkust alustame preilidega Peipsi äärde sõites, kus peatume armsa Herzi hoole ja armastusega renoveeritud Mesi Tare külalistemajas. Ma olen seda juba päris tükk aega oodanud ja vot see saab alles elamus ja seiklus olema!

Aga enne veel paar mõnusat päeva Tartus. Heade ja ilusate inimestega toredates kohtades. Pärast seda natuke puhkust Saaremaal, Intsikurmu ja... ongi august käes. Mis seal salata - kui ma nüüd suudaks end kokku võtta ja hoolega mõne projekti kallal töötada, oleks lausa põhjust huviga sügist oodata. Ma sain koolist ja kooliga seotud asjadest nüüd õnneks kuuajalise puhkuse, st tervelt kuu aega ei kohusta mind üle selle kollase kivimaja ukseläve miski astuma. Küll aega tuleb usinasti organiseerimis- ja kirjutamistööd teha. Sellega seoses meenuski, et lubasin tegelikult juba eile õhtul ühte aruannet kirjutada. Ja siis veel ühte artiklit. Ja... oot, kuhu kadus õnnis stabiilsus?

Kirjutamiseni!

No comments: