Tuesday, 5 May 2015

Let it happen

Ma arvan, et oleks paslik midagi vahepeal kirja saada. Ma olen tegelikult nii mõnegi tähtpäeva siin blogis maha maganud.
Näiteks sai mul hiljuti tööl aasta. Ja seejärel uues kodus aasta. Ja aasta mu viimasest Tudengipäevade festivalist sai nüüd ka kohe kindlasti.

Sellest aastaringist olen ma elanud pea pool aastat kusagil sügavas mugavustsoonis. Eriti praegu. Mul on nii hea ja mugav oma roosas mullis olla, et ma lausa kardan sellest välja astuda. Aga ma tahan, ma tahan nii väga, et keegi mind sellest välja tiriks. Ma tahan teha asju, mille peale ma praegu mõtlen, et "noooo, never ever ever". Ma ju mäletan küll seda tunnet, seda võrratut eneseületuse tunnet..

Samas olen seda saanud viimase aasta jooksul küll ja enamgi tunda. Kas või näiteks see, et ma ei karda enam eriti paljusid asju. Ma kartsin vanasti meeletult pimedust, et keegi kusagilt nurgatagant tuleb ja... Nüüd peksan ma rõõmsasti koridoris magavad tüüpe välja, kartmata, et keegi kallale tulla võiks; elan kõrvuti mustlaste ja venelastega, kartmata nuga saada, sest seda võib nagunii igav pool saada; tormata appi nuga saanud tüübile, kartmata (võõrast) verd, HIVi ja mida kõike veel. Pühapäeva varahommikul ärkas minus selline emalõvi, kelle olemasolust mul polnud aimugi.

Aga rääkides hullusest, siis seda see eelmine nädal oli:
esmaspäev algas elu essa osaletud Mälukaga, kus, vau, üllatus-üllatus, saime 94 tiimi hulgast lausa 8. koha. Õhtu kulges edasi Ööulaupeoga.
Teisipäeval pidasime FTÜKiga koosolekut, tulime ühele vingele ideele. Õhtul käisin Luulevabadust kaemas, sest ei saa olla ju nii, et ma ei lähe.

Kolmapäeval algas tõeline hullus - ärkasin üsna hommikul, käisin FL nõukogust, tulin tööle. Töölt otse läksin Tallinna bussile, mis viis loomaaeda Turovskiga ekskursioonile. Vau! Lihtsalt vau! Vaatamata külmale ja väsimusele õpetas see nii hirmus palju, pani hoopis teisest perspektiivist asju vaatama. Natuke üks neist "mugavustsoonist väljas" asjadest, muidugi. Tartusse jõudes tormasime Egeliga palgapäeva tähistama ja uusi Eesti käsitööõllesid Gambrinusest soetama. Nomz!

Arvasin, et jõuan enne õhtust möllu ikkagi tukastada, aga kus sa sellega... Aeg läks liiga kiiresti ja juba oligi aeg Vironia korpi peole minna Vaikot kuulama ja hiljem linnapeale volberdama ühes Möku viimase peoga. Tuleb tunnistada, et õige vara lõppes see pidu mu jaoks meeletu külma tõttu, sest endiselt soojalt riidesse panna ei oska. Ma ei õpi ses osas küll mitte kunagi. Igatahes pool 6 olin juba kodus ja kuna ligi 40 magamata tundi tiksus, oli aeg kerra kerida.

Et kõigest 6 tundi magada tööle roomata (miks küll nii vara ärkasin, mul praegu ei meenu - töö oli ju alles kl 17). Jällegi magmata öö...
Päeval sain sõba silmaele taaskord kõigest üsna vähesteks tundideks. Käisin Tudengilaulu kaemas, aga ilm oli kehv ja.. aeg taaskord kadus. Õhtuks oli plaanis deit Inksuga. Ja vot, kus see oli alles õhtu... Igatahes kiirabi ja politsei autode vahelt tuli leida tee tööle, aga enne läksime läbi Alisa poolt, et mu kätelt veri maha pesta, kiired viinashotid võtta ja tunnine uinak teha. Pärast shotti igatahes magasin momentaalselt nagu nott. Et ärgata paanikaga üles, et olin äratuse kinni pannud ja tööpäevani on aega pool tundi. Mille peale Alisa hõiskas, et "aga ma ju teadsin, et sa jõuad poole tunniga tööle küll, tahtsin, et sa kauem magada saaks." Eksole. Sõbrad teavad!

Tööpäev oleks mu äärepealt murdnud. Kuna ma oodatud telefonikõnet terve päeva jooksul ei saanud, asusin internetti läbi kammima. Tultult. Kui pärast ühte arvatavat õiget smsi lõpuks rahu sain, kukkusin kell 1 voodisse ja magasin end lõpuks täitsa välja.
Järgmisel päeval selgus, et sms läks valele inimesele ja olin jälle nullpunktis tagasi. Õhtul tuli Alisa külla.
Täna olen jälle tööpostil.

Novot.

Kaks lugu lõppu ka:

Sellega seoses meenus mulle pühapäeval juhtunu. Loodan, et saadakse õiglane teenitud karistus. Fui..

See räägib iseenda eest...

No comments: