Monday, 25 May 2015

Ausalt ja südamest

Oi, appi! Ma pole nii ammu kirjutanud jälle. Tõtt-öelda pole mul eriti meeleski olnud, et mul blogi on, ja see on üsna hämmastav, sest netis surfan ma ju ikka töö tõttu päris palju ringi.

Asi võib olla selles, et tänan küsimast, elus läheb kõik üsna stabiilselt hästi. Mul oli küll vahepeal tunne, et ma ei saa üldse aru, kus või kes ma olen. Konkreetselt selline tunne oligi (või on siiani?), et ma ei tea, kes ma olen ja mida ma teha tahan.
Minuga on olnud juba üsna kriitilisest teismeeast saati see, et ma olen teadnud, mida ma tahan (teha). Sel ajal kui teised jäätiseputkas või muudes teenindus-toitlustusasutustes oma esimest taskuraha teenisid, asusin mina tööle kohalikus ajalehes ajakirjanikuna. Ses suhtes kasvasin ma vist päris kiiresti suureks, sest kuidas sa teisiti lehes töötades saad, kui kogu päriselu su ees lahti rullub ja sa seda maailmaparandaja kombel kajastama pead.

Sellest ajast saati olen ma üsna kindlalt teadnud, mis on need asjad, mida mulle teha meeldib. Peale lehes töötamise käisin ma näiteringis ja muusikakoolis hääleseades ja õppisin vaikselt isegi üksi laval värisedes esinema (peaaegu). Peale selle laulsin veel kooris, tegime mingiaeg meediaõpetuse kursuse raames kooliraadiot, proovisin kätt lavastajana (vahel isegi üsna edukalt), vedasin õpilaslehe toimetust ja veel ja veel asju, mis praegu kohe hoobilt meelde ei tulegi. Osade õpetajate jaoks oli see isegi okei, et ma tundides ei käinud ja erikokkulepetel mingeid asju tegin. Ma olen neile siiralt-siiralt tänulik. Ma sain ise kasvada, ise asju teha ja proovida.

Muidugi ma tegin vigu ja ei meeldinud kõigile, sestap poleks ma oma matemaatikaõpetaja pärast peaaegu kooli lõpetanudki. Oi, mul on siiani meeles, kuidas ma päris viimasel järeltööl olin ja ikka üldse olukorda ära ei händlinud, sest mul puudus igasugune matemaatilise loogika ee... vaist ja võime. Ja ega ma eriti ei tahtnud ka. Mulle siiamaani valmistab põrgupiina asjade tegemine, mida ma ei taha, milleks ma pean end sundima. Eks mul sellepärast see bakakraad veel üsna kaugel terendab ka, et mind keegi otseselt siin ülikoolis ei torgi tagant. Saan oma "mitteilmunud" ainetele kirja, ja läheb uue ringiga edasi. Aga ka siin lastakse mul muid asju teha, ja lausa tunnustatakse.

Täna avasime FTÜKiga (filosoofiateaduskonna üliõpilaskogu) oma teaduskonna tudengitele puhkeruumi. Miski, mille nimel me - oo klišee-klišee - terve aasta tööd tegime, eriti viimastel nädalatel.. Ja nüüd on see tehtud.
See periood oli kohutavalt pingeline. Kahjuks tuli ette ka pettumusi iniemstes, aga ma püüan õppida seda, et kõik ei ole ühtemoodi head. Kõigi väärtushinnangud ei ole samad ja vahel isegi mitte sarnased. Aga ma ausalt, ma püüan seda mõista ja seda aktsepteerida, sest kust mina tean, mis inimeste tegelikud põhjused on. Ja teisalt - tuuleveskitega pole mõtet võidelda. Tasub hinnata head ja hoida head inmesed enda ligi, ja nende vastu samamoodi hea olla. Ma olen maailma kõige tänulikum neile inimestele, kellega meie koostöö sujus. Kes end ise appi pakkusid. Kellega koos me selle ära tegime.

Ütlesin enne Silviale, et uskumatu, et see tehtud on. Ta küsis vastu, et kas on tühi tunne ka juba. Vastasin, et pagana piha - ei ole ju! Esimest korda on kõik kuidagi teistmoodi.. hoopis vastupidi. See oli ju alles algus. Tulemus on ju käegakatsutav. Minul ja ligi 2000 teisel tudengil on peaaegu igal ajal võimalus puhkeruumi minna. Ma tean, et mu armas Mendelejevi tabeliga tass ootab mind seal riiulis. Et wifi ühendub automaatselt (:D). Et mul (meil) on vastutus. Jah, millegi eest vastutamine pole peaaegu kunagi nii hästi tundunud.
Ja Semiooni eest vastutada on tore. Aga selle puhkeruumiga on kõik kuidagi teistmoodi...

Seekord ei olegi nii, et ma olen saanud teha seda, mida mulle kõige rohkem meeldib teha (orgunnida-orgunnida ja veelkord orgunnida), aga siis saab sündmus läbi, lava pakitakse kokku, esinejad sõidavad minema, publik hajub öhe... ja jäävad vaid mälestused, heal juhul taasesitataval kujul.
Seekord on see käegakatsutav. Ja tõesti, nagu ma enne ka ütlesin - ma loodan, et see on vaid algus. Tõepoolest, töö mõttes on see küll algus. Ma loodan, niipalju kui kaugele mul on võimalik töötada (plaanid igatahes on uueks sügiseks päris laiahaardelised), et ma suudan anda oma panuse, et see ruum elama hakkaks.

Mida ma selle käigus õppisin - alati ei ole parim võimalus lasta kellelgi enda eest ära teha, isegi siis, kui sulle see kinni maksta lubatakse. Ehk et kuidas meil tekkis Silviaga geniaalne mõte, et me ei küsi sponsorlust, ei, me isegi ei lase dekanaadil enda eest caterigi kinni maksta - me teeme ise! Ja tadaa - tulemus on siin:





Ma olen meie üle niiiiiiiiii paganama uhke, et me 3x väiksema eelarvega toime tulime! Ja toitu jäi veitsa üle isegi (kuna rahvas ei tulnud nii palju kui ootasime, aga mis siis!)

Avamisüritus ise oli armsam kui ma ette kujutada oskasin. Dekaan, prodekaan ja dekanaadi juhataja kiitsid meid nii väga... teate, seda on nii raske sõnadesse panna, kui väga see korda läheb, et nad meisse nii hästi suhtuvad. Meid tunnustavad. Meiega arvestavad igasugu nõukogudes. Kui palju me teha oleme saanud. Ja mul on hea meel, et varsti see jätkub ja loodetavati veel-veel intensiivsemalt. Ma võin juba praegu öelda, et ka tänu minule on Eesti kõrgharidusmaastik milligrammi võtta parem. Või ägedam, ei teagi. See on minu jaoks nii tohutult oluline ja missioonitundega asi.

Sestap mul oligi ses projektis kaasa üüa hästi tore, sest esiteks: ma sain midagi teha. Teiseks: ma sain midagi kasulikku teha. Kolmandaks: ma sain midagi kasulikku teha ja sellest võidavad kasu ka teised.
Sellised asjad teevad mind õnnnelikuks.

Ja sellised: täna, väsinuna tööle jõudes, kirjutas meie praegune esimees, et võitsime veel ühe lahingu seoses ühes nõukogus esile kerinud probleemiga. Pai mulle, et ma oma õiglust taga nõudsin ja raiusin, et nii ei saa, et ma viitsisin uurida, miks (mu jaoks on viimasel ajal eriti väga tähtis, et kõik oleks vettpidavalt argumenteeritud, ainult nii võidabki lahinguid).

Dekaan küsis täna mult ja hr esimehelt, et kui palju ftükindus nädalas/kuus aega võtab umbes. Me konkreetsete vastusteni ei jõudnudki, aga ma jõudsin mõtteni, et kui ma midagi tahan, siis ma teen, ja kui ma tahan ja teen, siis ma tunde ei loe. Ma ei planeeri aega. Ma lihtsalt teen nii palju kui jõuan. Mingihetk maksab see kätte, sest piir tuleb ette ja siis võin vinguma hakata, tundub teistele vist. Eile nt võitlesin selle vastu, et pool tundi varem kodust välja tulek ON väga suur ajakaotus. Teiste jaoks võib tunduda see vahepeal natuke arusaamatu. Ma ise aga püüan end kusagilt distsiplineerida ja kuhugi mingid piirid tõmmata. Sest muidu lähen ma lihtsalt katki. Praegu neid ridu kirjutades olen ma olnud ärkvel juba üle 20 tunni, ja mulle tundus juba kella nelja paiku korraks koju kohvi jooma ja kassi toitma minnes, et päev on olnud pikk. Aga - kõik need positiivsed emotsioonid mängivad selle tagasi.

Vot. Mõnus!



---

On veel üks teema, mida mitmed mu sõbrad ei mõista. Et miks ma teen nii palju vabatahtlikku tööd. Et miks ma töötan öösiti. Ja eriti veel selleks ,et selle kõrvalt teha tööd, mille eest mulle sentigi ei maksta.

Ma ei saa öelda, et aga proovige ka või et, klišee-klišee, kogemuse pärast. Te ei usuks mind ju niikuinii.
Mu kõige lihtsam vastus sellele on: do what you love, love what you do. Kui see kõik mind (veel?) ära ei elata, siis vähemasti on mul tunne, et ma teen midagi, mis mu õnnelikuks teeb. Et mul, kui nüüd suurelt öelda, on, mille nimel elada ja hingata.

Vot, ja siit koorub ka järgmine probleem - meie, karjäärinaiste viga on see, et me seame endale töös kõrged nõudmised ja eesmärgid, milleni tavaliselt ka küündime. Sarnased nõudmised teisendame ka armastusse. Ja siis mõtleme, et miks isiklikus elus miski ei suju. Miks keegi ei suuda sammu pidada. Aga paraku vähemaga ma leppida ei suuda, taha, oska. Aga küll ma õpin.

--

Kus nüüd kukkus kirjutama. Ma tahaks veel kirjutada aususest & õiglusest ja sellest, mis tunded valdavad mind blogimaastiku teisi blogisid lugedes... noh, teate võibolla isegi, millest räägin. Aga ma ütlen vaid, et mul on hea meel, et minu pesa siin säärane salajane on.



No comments: