Monday, 25 May 2015

Ausalt ja südamest

Oi, appi! Ma pole nii ammu kirjutanud jälle. Tõtt-öelda pole mul eriti meeleski olnud, et mul blogi on, ja see on üsna hämmastav, sest netis surfan ma ju ikka töö tõttu päris palju ringi.

Asi võib olla selles, et tänan küsimast, elus läheb kõik üsna stabiilselt hästi. Mul oli küll vahepeal tunne, et ma ei saa üldse aru, kus või kes ma olen. Konkreetselt selline tunne oligi (või on siiani?), et ma ei tea, kes ma olen ja mida ma teha tahan.
Minuga on olnud juba üsna kriitilisest teismeeast saati see, et ma olen teadnud, mida ma tahan (teha). Sel ajal kui teised jäätiseputkas või muudes teenindus-toitlustusasutustes oma esimest taskuraha teenisid, asusin mina tööle kohalikus ajalehes ajakirjanikuna. Ses suhtes kasvasin ma vist päris kiiresti suureks, sest kuidas sa teisiti lehes töötades saad, kui kogu päriselu su ees lahti rullub ja sa seda maailmaparandaja kombel kajastama pead.

Sellest ajast saati olen ma üsna kindlalt teadnud, mis on need asjad, mida mulle teha meeldib. Peale lehes töötamise käisin ma näiteringis ja muusikakoolis hääleseades ja õppisin vaikselt isegi üksi laval värisedes esinema (peaaegu). Peale selle laulsin veel kooris, tegime mingiaeg meediaõpetuse kursuse raames kooliraadiot, proovisin kätt lavastajana (vahel isegi üsna edukalt), vedasin õpilaslehe toimetust ja veel ja veel asju, mis praegu kohe hoobilt meelde ei tulegi. Osade õpetajate jaoks oli see isegi okei, et ma tundides ei käinud ja erikokkulepetel mingeid asju tegin. Ma olen neile siiralt-siiralt tänulik. Ma sain ise kasvada, ise asju teha ja proovida.

Muidugi ma tegin vigu ja ei meeldinud kõigile, sestap poleks ma oma matemaatikaõpetaja pärast peaaegu kooli lõpetanudki. Oi, mul on siiani meeles, kuidas ma päris viimasel järeltööl olin ja ikka üldse olukorda ära ei händlinud, sest mul puudus igasugune matemaatilise loogika ee... vaist ja võime. Ja ega ma eriti ei tahtnud ka. Mulle siiamaani valmistab põrgupiina asjade tegemine, mida ma ei taha, milleks ma pean end sundima. Eks mul sellepärast see bakakraad veel üsna kaugel terendab ka, et mind keegi otseselt siin ülikoolis ei torgi tagant. Saan oma "mitteilmunud" ainetele kirja, ja läheb uue ringiga edasi. Aga ka siin lastakse mul muid asju teha, ja lausa tunnustatakse.

Täna avasime FTÜKiga (filosoofiateaduskonna üliõpilaskogu) oma teaduskonna tudengitele puhkeruumi. Miski, mille nimel me - oo klišee-klišee - terve aasta tööd tegime, eriti viimastel nädalatel.. Ja nüüd on see tehtud.
See periood oli kohutavalt pingeline. Kahjuks tuli ette ka pettumusi iniemstes, aga ma püüan õppida seda, et kõik ei ole ühtemoodi head. Kõigi väärtushinnangud ei ole samad ja vahel isegi mitte sarnased. Aga ma ausalt, ma püüan seda mõista ja seda aktsepteerida, sest kust mina tean, mis inimeste tegelikud põhjused on. Ja teisalt - tuuleveskitega pole mõtet võidelda. Tasub hinnata head ja hoida head inmesed enda ligi, ja nende vastu samamoodi hea olla. Ma olen maailma kõige tänulikum neile inimestele, kellega meie koostöö sujus. Kes end ise appi pakkusid. Kellega koos me selle ära tegime.

Ütlesin enne Silviale, et uskumatu, et see tehtud on. Ta küsis vastu, et kas on tühi tunne ka juba. Vastasin, et pagana piha - ei ole ju! Esimest korda on kõik kuidagi teistmoodi.. hoopis vastupidi. See oli ju alles algus. Tulemus on ju käegakatsutav. Minul ja ligi 2000 teisel tudengil on peaaegu igal ajal võimalus puhkeruumi minna. Ma tean, et mu armas Mendelejevi tabeliga tass ootab mind seal riiulis. Et wifi ühendub automaatselt (:D). Et mul (meil) on vastutus. Jah, millegi eest vastutamine pole peaaegu kunagi nii hästi tundunud.
Ja Semiooni eest vastutada on tore. Aga selle puhkeruumiga on kõik kuidagi teistmoodi...

Seekord ei olegi nii, et ma olen saanud teha seda, mida mulle kõige rohkem meeldib teha (orgunnida-orgunnida ja veelkord orgunnida), aga siis saab sündmus läbi, lava pakitakse kokku, esinejad sõidavad minema, publik hajub öhe... ja jäävad vaid mälestused, heal juhul taasesitataval kujul.
Seekord on see käegakatsutav. Ja tõesti, nagu ma enne ka ütlesin - ma loodan, et see on vaid algus. Tõepoolest, töö mõttes on see küll algus. Ma loodan, niipalju kui kaugele mul on võimalik töötada (plaanid igatahes on uueks sügiseks päris laiahaardelised), et ma suudan anda oma panuse, et see ruum elama hakkaks.

Mida ma selle käigus õppisin - alati ei ole parim võimalus lasta kellelgi enda eest ära teha, isegi siis, kui sulle see kinni maksta lubatakse. Ehk et kuidas meil tekkis Silviaga geniaalne mõte, et me ei küsi sponsorlust, ei, me isegi ei lase dekanaadil enda eest caterigi kinni maksta - me teeme ise! Ja tadaa - tulemus on siin:





Ma olen meie üle niiiiiiiiii paganama uhke, et me 3x väiksema eelarvega toime tulime! Ja toitu jäi veitsa üle isegi (kuna rahvas ei tulnud nii palju kui ootasime, aga mis siis!)

Avamisüritus ise oli armsam kui ma ette kujutada oskasin. Dekaan, prodekaan ja dekanaadi juhataja kiitsid meid nii väga... teate, seda on nii raske sõnadesse panna, kui väga see korda läheb, et nad meisse nii hästi suhtuvad. Meid tunnustavad. Meiega arvestavad igasugu nõukogudes. Kui palju me teha oleme saanud. Ja mul on hea meel, et varsti see jätkub ja loodetavati veel-veel intensiivsemalt. Ma võin juba praegu öelda, et ka tänu minule on Eesti kõrgharidusmaastik milligrammi võtta parem. Või ägedam, ei teagi. See on minu jaoks nii tohutult oluline ja missioonitundega asi.

Sestap mul oligi ses projektis kaasa üüa hästi tore, sest esiteks: ma sain midagi teha. Teiseks: ma sain midagi kasulikku teha. Kolmandaks: ma sain midagi kasulikku teha ja sellest võidavad kasu ka teised.
Sellised asjad teevad mind õnnnelikuks.

Ja sellised: täna, väsinuna tööle jõudes, kirjutas meie praegune esimees, et võitsime veel ühe lahingu seoses ühes nõukogus esile kerinud probleemiga. Pai mulle, et ma oma õiglust taga nõudsin ja raiusin, et nii ei saa, et ma viitsisin uurida, miks (mu jaoks on viimasel ajal eriti väga tähtis, et kõik oleks vettpidavalt argumenteeritud, ainult nii võidabki lahinguid).

Dekaan küsis täna mult ja hr esimehelt, et kui palju ftükindus nädalas/kuus aega võtab umbes. Me konkreetsete vastusteni ei jõudnudki, aga ma jõudsin mõtteni, et kui ma midagi tahan, siis ma teen, ja kui ma tahan ja teen, siis ma tunde ei loe. Ma ei planeeri aega. Ma lihtsalt teen nii palju kui jõuan. Mingihetk maksab see kätte, sest piir tuleb ette ja siis võin vinguma hakata, tundub teistele vist. Eile nt võitlesin selle vastu, et pool tundi varem kodust välja tulek ON väga suur ajakaotus. Teiste jaoks võib tunduda see vahepeal natuke arusaamatu. Ma ise aga püüan end kusagilt distsiplineerida ja kuhugi mingid piirid tõmmata. Sest muidu lähen ma lihtsalt katki. Praegu neid ridu kirjutades olen ma olnud ärkvel juba üle 20 tunni, ja mulle tundus juba kella nelja paiku korraks koju kohvi jooma ja kassi toitma minnes, et päev on olnud pikk. Aga - kõik need positiivsed emotsioonid mängivad selle tagasi.

Vot. Mõnus!



---

On veel üks teema, mida mitmed mu sõbrad ei mõista. Et miks ma teen nii palju vabatahtlikku tööd. Et miks ma töötan öösiti. Ja eriti veel selleks ,et selle kõrvalt teha tööd, mille eest mulle sentigi ei maksta.

Ma ei saa öelda, et aga proovige ka või et, klišee-klišee, kogemuse pärast. Te ei usuks mind ju niikuinii.
Mu kõige lihtsam vastus sellele on: do what you love, love what you do. Kui see kõik mind (veel?) ära ei elata, siis vähemasti on mul tunne, et ma teen midagi, mis mu õnnelikuks teeb. Et mul, kui nüüd suurelt öelda, on, mille nimel elada ja hingata.

Vot, ja siit koorub ka järgmine probleem - meie, karjäärinaiste viga on see, et me seame endale töös kõrged nõudmised ja eesmärgid, milleni tavaliselt ka küündime. Sarnased nõudmised teisendame ka armastusse. Ja siis mõtleme, et miks isiklikus elus miski ei suju. Miks keegi ei suuda sammu pidada. Aga paraku vähemaga ma leppida ei suuda, taha, oska. Aga küll ma õpin.

--

Kus nüüd kukkus kirjutama. Ma tahaks veel kirjutada aususest & õiglusest ja sellest, mis tunded valdavad mind blogimaastiku teisi blogisid lugedes... noh, teate võibolla isegi, millest räägin. Aga ma ütlen vaid, et mul on hea meel, et minu pesa siin säärane salajane on.



Tuesday, 5 May 2015

Let it happen

Ma arvan, et oleks paslik midagi vahepeal kirja saada. Ma olen tegelikult nii mõnegi tähtpäeva siin blogis maha maganud.
Näiteks sai mul hiljuti tööl aasta. Ja seejärel uues kodus aasta. Ja aasta mu viimasest Tudengipäevade festivalist sai nüüd ka kohe kindlasti.

Sellest aastaringist olen ma elanud pea pool aastat kusagil sügavas mugavustsoonis. Eriti praegu. Mul on nii hea ja mugav oma roosas mullis olla, et ma lausa kardan sellest välja astuda. Aga ma tahan, ma tahan nii väga, et keegi mind sellest välja tiriks. Ma tahan teha asju, mille peale ma praegu mõtlen, et "noooo, never ever ever". Ma ju mäletan küll seda tunnet, seda võrratut eneseületuse tunnet..

Samas olen seda saanud viimase aasta jooksul küll ja enamgi tunda. Kas või näiteks see, et ma ei karda enam eriti paljusid asju. Ma kartsin vanasti meeletult pimedust, et keegi kusagilt nurgatagant tuleb ja... Nüüd peksan ma rõõmsasti koridoris magavad tüüpe välja, kartmata, et keegi kallale tulla võiks; elan kõrvuti mustlaste ja venelastega, kartmata nuga saada, sest seda võib nagunii igav pool saada; tormata appi nuga saanud tüübile, kartmata (võõrast) verd, HIVi ja mida kõike veel. Pühapäeva varahommikul ärkas minus selline emalõvi, kelle olemasolust mul polnud aimugi.

Aga rääkides hullusest, siis seda see eelmine nädal oli:
esmaspäev algas elu essa osaletud Mälukaga, kus, vau, üllatus-üllatus, saime 94 tiimi hulgast lausa 8. koha. Õhtu kulges edasi Ööulaupeoga.
Teisipäeval pidasime FTÜKiga koosolekut, tulime ühele vingele ideele. Õhtul käisin Luulevabadust kaemas, sest ei saa olla ju nii, et ma ei lähe.

Kolmapäeval algas tõeline hullus - ärkasin üsna hommikul, käisin FL nõukogust, tulin tööle. Töölt otse läksin Tallinna bussile, mis viis loomaaeda Turovskiga ekskursioonile. Vau! Lihtsalt vau! Vaatamata külmale ja väsimusele õpetas see nii hirmus palju, pani hoopis teisest perspektiivist asju vaatama. Natuke üks neist "mugavustsoonist väljas" asjadest, muidugi. Tartusse jõudes tormasime Egeliga palgapäeva tähistama ja uusi Eesti käsitööõllesid Gambrinusest soetama. Nomz!

Arvasin, et jõuan enne õhtust möllu ikkagi tukastada, aga kus sa sellega... Aeg läks liiga kiiresti ja juba oligi aeg Vironia korpi peole minna Vaikot kuulama ja hiljem linnapeale volberdama ühes Möku viimase peoga. Tuleb tunnistada, et õige vara lõppes see pidu mu jaoks meeletu külma tõttu, sest endiselt soojalt riidesse panna ei oska. Ma ei õpi ses osas küll mitte kunagi. Igatahes pool 6 olin juba kodus ja kuna ligi 40 magamata tundi tiksus, oli aeg kerra kerida.

Et kõigest 6 tundi magada tööle roomata (miks küll nii vara ärkasin, mul praegu ei meenu - töö oli ju alles kl 17). Jällegi magmata öö...
Päeval sain sõba silmaele taaskord kõigest üsna vähesteks tundideks. Käisin Tudengilaulu kaemas, aga ilm oli kehv ja.. aeg taaskord kadus. Õhtuks oli plaanis deit Inksuga. Ja vot, kus see oli alles õhtu... Igatahes kiirabi ja politsei autode vahelt tuli leida tee tööle, aga enne läksime läbi Alisa poolt, et mu kätelt veri maha pesta, kiired viinashotid võtta ja tunnine uinak teha. Pärast shotti igatahes magasin momentaalselt nagu nott. Et ärgata paanikaga üles, et olin äratuse kinni pannud ja tööpäevani on aega pool tundi. Mille peale Alisa hõiskas, et "aga ma ju teadsin, et sa jõuad poole tunniga tööle küll, tahtsin, et sa kauem magada saaks." Eksole. Sõbrad teavad!

Tööpäev oleks mu äärepealt murdnud. Kuna ma oodatud telefonikõnet terve päeva jooksul ei saanud, asusin internetti läbi kammima. Tultult. Kui pärast ühte arvatavat õiget smsi lõpuks rahu sain, kukkusin kell 1 voodisse ja magasin end lõpuks täitsa välja.
Järgmisel päeval selgus, et sms läks valele inimesele ja olin jälle nullpunktis tagasi. Õhtul tuli Alisa külla.
Täna olen jälle tööpostil.

Novot.

Kaks lugu lõppu ka:

Sellega seoses meenus mulle pühapäeval juhtunu. Loodan, et saadakse õiglane teenitud karistus. Fui..

See räägib iseenda eest...