Monday, 20 April 2015

I remain

Ma tahaks olla Peeter Paan, ma ei taha suureks kasvada. Ma ei taha tööl käia, ma ei taha ise raha teenida. Ma tean, et nii palju asju räägib sellele vastu ja tegelikult ma ikkagi naudin sõltumatust. Ma tahaks lihtsalt teha tööd, mis mulle vähe rohkem meeldib kui praegune. Ja tegelikult poleks mul vabakutselise Hunt Kriimsilma elu vastu ka midagi.

Aga vot. Esimest korda elus.. ei, esimest korda viimase 10 aasta jooksul on mul tunne, et ma ei leia elus oma kohta üles. Ma olen 8. klassist saati elus teadnud, kuhu suunas ma liigun, miks ma mida teen. Jah, isegi ülikoolis semiootikat õppides ma teadsin, miks see vajalik on. Aga vot, nüüd enam ei saa aru. Ma isegi ei suuda end veenda, et see ära lõpetada ja paber kätte saada. Ma lihtsalt ei suuda ega taha. Ma ei taha enam raisata aega, mille arvelt ma  võiks midagi muud teha. Midagi, millest oleks praktilist kasu. Miks keegi peale mu enda sellest aru ei saa ja mulle ikka "ah, lõpeta ikka ära" juttu ajavad? Ma ei hakka siia ühtki ratsionaalset põhjendust tooma isegi, millest ma tegelikult aru saan. Ma lihtsalt tahan seda emotsiooni siia kirja panna. Kui väga ma ei suuda olevikus üldse orienteeruda.

Aga vähemalt olen ma viimase põlve vanakoolikas ehk 2012. aastal sisseastunu ehk viimase põlvkonna hüvede nautija. Mul on vähemasti tagavaraplaan, kui kõik muu peaks vett vedama. Kahe aastaga jõuaks nii mõndagi veel teha. Sealhulgas ellu viia suurepärase lõputööidee, mis mul eelmine nädal metsas jalutades tuli.
Mingi perspektiiv nagu oleks jälle tagasi, aga samas ma tean, et see on vaid mõttena hea.

Ma arvan, et kusagil sügisel sai see alguse. Ma arvan, et ma põlesin lihtsalt läbi. Umbes oktoobri või novembrikuus olin ma oma tegemistega nii ummikus. Juhtisin organisatsiooni, korraldasin semiootika sügiskooli (mis siiani on üks suurimaid väljakutseid mu jaoks), töötasin veel IC-s pressiesindajana ja saabus PÖFF ka, kus vabatahtlik olin. Tegelikult ei ole ju palju. Ahjaa, karjääripäeva tiimi olin end ka lubanud. Järk-järgult hakkasin tegevusi vähendama ja tere, siin ma olen - on kevad ja ma ei tee mitte midagi. Ja mul on selle pärast nii niru olla. Sest et.. mul on nii palju vaba aega ja ma olen nii õnnetu. Ma saan küll selle vaba aja sõpradega veeta, mis tähendab seda, et seitse päeva nädalas ma kas olen õhtuti tööl või võõrustan sõpru või käin ise külas või väljas. Nädalavahetused on eriti hullud - pärast paaritunnist und otse tööle. Vot, nii palju vaba aega!

Aga see on viinud mind arusaamani, et mul vist on loomekriis. Mul on nii palju asju, valdkondi, mida ma tahaks, millega ma tahaks tegeleda. Aga ma lihtsalt ei oska kusagilt otsast pihta hakata. Ma ei saa vist aru sellest ka, et magavale kassile hiir suhu ei jookse. Ma ei oska end kuhugi pakkuda, ma ei oska end müüa. Aga samas ma tean, et ma olen hea, kui hea ma olen, millist potentsiaali ma paigalseisuga raiskan. Ja võibolla lähen ma varsti nii rooste, et ei oskagi varsti enam midagi teha. Gosh, ma tean isegi seda, mida ma veel ei oska, aga mida ma tahaksin väga osata. Ja ma tean, kuidas ma selle saavutan. Lihtsalt, ma ei oska prioritsiseerida. Ma ei oska otsustada, kus ma parasjagu ollla tahan, milliseid oskuseid omandada. Mul on päris mitu plaani, mis aga kõik saaks alguse sügisest.

Tahaks hirmsasti midagi teha, aga no ei oska... loomekriis on selle asja nimi vist.

Sõnaga, on aeg taas enese vastu aus olla.

No comments: