Monday, 23 March 2015

No mis elu see siis on?



Viimasel ajal taban end muudkui mõttelt kui teistsugune on elu viimase aasta jooksul olnud. Ma oleks muidu selle postituse pealkirjaks pannud "Minu aasta väljaspool", aga pole veel päris aastat täis saanud. Niiet ma päris selle aasta kokkuvõtteid veel teha ei saa. Ja tegelikult on veel vara ka teha kokkuvõtteid ka läinud aastast, mil ma oma praegusele töökohale asusin & siia korterisse kolisin. Selleni on veel umbes kuu aega. Veel enne seda on mul elu päris esimene ametlik korraline puhkus. Jah, nüüd võin öelda, et saagu mis saab, aga see igatahes tuleb. Ma ei teagi, kas ootan seda või mitte. Mõnes mõttes on jälle hea - saab vanematele ja vanaemale Saarde külla minna, vanaemaga koos ta sünnipäeva tähistada üle.. viie? aasta. Siis on juba parajalt mõnus kevad ka käes, ma loodan.

Samas ma tunnen, et elu on kuidagi tühi. Oleks tarvis mingit uut intensiivset projekti, millesse sukelduda. Teisalt jälle mõtlen, et mul pole varem nii palju eraelu jaoks aega olnud ja sõbrad on mul nõnda toredad, tõesti! Aga eks kõik tuleb omal ajal. Ma pean õppima natuke vabamalt kulgema vist.
Hästi naljakas on see, et mõnel hommikul ma tean täpselt, mida ma oma eluga peale hakata tahan, aga teisel hommikul jälle pole aimugi. Vahepeal oli täitsa kindel plaan Tallinna kolida ja seal tööd otsida, aga kuna tööotsingud eriti vilja kandnud pole ja ma hakkasin mõtlema, et kui raske mul siit kolida on oma sajamiljoni asjaga... ja millestki loobuma ma ka pole nõus. Niiet noh, kui nüüd ikkagi mingi väga ägeda tööpakkumisega ei vea, siis ma.. lihtsalt otsin ja kulgen edasi ja mõtlen, mida eluga pihta hakata. Tüüpiline mina..

Aga kui tagasi selle juurde tulla, mis mind kirjutama üldse ajendas. Käisin täna oma elu esimesel TÜ Üliõpilaskonna Sihtasutuse ehk TÜÜSA üldkoosolekul, kus tutvustati käimasolevaid projekte ja räägiti juba toimunust. Ehk siis oma au & kuulsuse saime meie Karjääripäevakatega ka. Ja TÜ pusa! Lõpuks ometi! Vaatasime ühte TEDi videot, arutasime organisatsiooni struktuuri üle ja mõtlesin, et küll on ikka toredad, mõnusad ja avatud inimesed. Ma olen viimase aasta jooksul nii mõneski organisatsioonis ja kollektiivis töötanud, nii mõndagi üle ja läbi elanud, aga sealne õhkkond tundus kuidagi... tore. Eks muidugi, alguse asi, Triin, igal orgnisatsioonil on omad probleemid, kivid kapsaaias jne. Aga mõtlesin, et täitsa kahju, et see ilmselt mu esimeseks ja viimaseks koosolekuks jäi.

Nüüd ringi lapates sattusin oma Sügiskooli kodukale ja õhkasin, et milline tore projekt see oli. Lugesin feisbuki evendi lehelt osalejate, esinejate ja õppejõudude kiidusõnu ja meenus kogu see emotsioon ja kogemus... no hea, et pisardama veel ei hakanud!
Ja ennist TÜÜSA koosolekule jalutades mõtlesin, et kui tore, et meil Semioon on. Kui tore, et Maarja selle hullumeelse mõttega luua organisatsioon, suvel kaasa tuli. See on olnud uskumatult põnev kogemus, ühe organisatsiooni asutamine, käivitamine ja töölesaamine. Ma olen küll terve see aeg skeptiline olnud natsa, aga samas - väga suuri asju ei saagi ju alguses teha. Ma olen siiski õnnelik, et meil on kõik asjad kuidagi seestpoolt väljapoole toimunud - nii organisatsiooni asutamine kui ka kõik tegevused. Me ei loonud seda sellepärast, et lihtsalt oleks äge üks org asutada. Vaid sellepärast, et selleks tekkis praktiline vajadus - esiteks juriidiliselt, teiseks vaadates viimaste aastate semiootika sisseastumisstatistikat tundus vajalik rohkem kokku hoida.

Meil ei ole ülemäära palju liikmeid, õigupoolest ma ei teagi, palju meid kokku on, aga ma leian, et see on täiesti normaalne. Ja ma loodan, siiralt väga loodan, et me suudame praeguse juhatusega anda oma tegevuse ühel päeval nii üle, et see praegu nähtud vaev oleks jätkusuutlik ja see tore liit jääks püsima ja kasvaks jõudsalt. Ma väga tahan uskuda ja loota, et tulevased põlved on veel ägedamad ja paremad kui meie praegu, mõtlevad suuremalt ja teevad veel rohkem vajalikke ja ägedaid asju.

Ma arvan igatahes, et see kõik saabus mu ellu täpselt õigel ajal. Sellegipoolest on mul tunne, et see on mu viimane aasta tudengiorganisatsioonides. Ma küll jätkan kindlasti Semioonis, aga juhtimise tõenäoliselt annan edasi. Ma ei tea, mis see täpsemalt on, aga mul on tunne, et ellu on saabumas mingi muutus. Mingi pööre. Vaja oleks vähemalt. Aga nagu ikka - suured asjad ei juhtu iialgi siis, kui ma seda lootnud olen, vaid ikka kuidagi ootamatult. Ma lihtsalt käin, silmad-kõrvad-süda avatuna ringi ja mõtlen muudkui elu üle järele. Vot!

No comments: