Sunday, 22 March 2015

Afraid of nothing

Halllllleluuja kui kaua ma pole kirjutanud! Vahepeal tekkis mulle üks stalker, kelle pärast blogi kinni panin ja ega ma tõttöelda ei arvanud, et ma lähiajal nagunii midagi kirjutan Lihtsalt.. stabiilne on olnud.

Mis siis toimunud on. Kuu esimese poole põhimärksõna oli kindlasti Karjääripäev ehk kuidas me ühe imetoreda meeskonnaga TÜ Karjääripäeva korraldasime. Mu jaoks oli see hästi arendav, kuigi mõnes mõttes ka üsna lihtne asi, mida teha, kui võrrelda seda nende asjadega, mis ma siiani teinud olen. Siiani ma vahel mõtlen tagasi ja mõtlen, et nädal aega kestva festivali korraldamine on ikka hull asi, mida teha.
Aga. Ma õppisin palju. Ma analüüsisin end ja oma tööd palju ja ma arvan, et kokkuvõttes.. võin ja võime tööga ikkagi rahul olla. On tekkinud hästi palju mõtteid uueks aastaks ka, aga ma olen võtnud seisukoha, et ma uuel aastal enam ei tee. Mitte midagi. Ei FTÜKis ega TÜÜSAs.

Võibolla ongi siin sellepärast ka pikem vaikus olnud, et ma olen otsinud end. Oma kohta, tööd, mõelnud, kes ma olen ja kes on inimesed mu ümber. Hästi palju on viimasel ajal aega veedetud sõpradega, külas käidud, ise võõrustatud nii tööl kui kodus. Hästi mõnus!

Aednikuks olen ka hakanud. Või noh, lillearmastajaks vist. Kui naisepäevaks hunniku lilli sain (haha, okei, mitte nii hunniku), siis pärast seda on kogu aeg vaasis midagi olema pidanud, ehk et eelmine nädal ei suutnud me Riinuga vastu panna ja astusime Kaupsi kõrval olevatele tädikestele ligi ja võitis see, kes paremini reklaami tegi. Nii tulid minuga koju hunnik nartsisse ja pajukiisusid. Mõned päevad tagasi tekkis mul suur kihk kaktuste kõrvale koju tuua ka midagi elavamat, ehk et korvi lendas üks tore potinartsissike. Võtsin meelega kõige väiksema ja vähem kasvanuma, et oleks rõõmu ja ootusärevust kauemaks. Ja ma ütlen - see asi kasvab MEELETU kiirusega. Ma arvan, et umbes homme või ülehomme hakkab ta juba õitsema ja tuleb tunnistada - ma olen põnevil! Niiet  vot, sellist väikest rõõmu ellu.

Aga põhjus, miks ma üldse kirjutama tulin, kuigi mul tegelikult kirjutamistuju pole, kuna kõik on nii hästi. Kõik meigib senssi ja samas ei meigi üldse. Kõik on nii õige ja läheb ilmselt paremaks, aga mingeid suuri ootuseid mul pole. Polnud ka varem. Lõhkusin paar päeva tagasi nartsisside vett vahetades ära oma überkauni ema kingitud vaasi ja mõtlesin, et noh, nüüd tuleb õnn. Ja ausalt - on tulnud küll. Aga olgugi, et mul on siin väga vähe lugejaid ja neid kõiki ma usaldan, aga pagana pihta - ma ei julge ära sõnuda ka. Sest et elu on näidanud, et pill tuleb pika ilu peale. Ja et suure hõiskamise peale ma tegelikult tüdinen ise ka natuke õnnelik olemisest ära. Aga praegu... ma muudkui käin ja säran ringi. Kevad, mis muud!

Aga noh, okei, ma ei jõudnudki asja põhjuseni, miks ma selle postituse tegin, kuigi põhjus oli see, et ma seda õnne ja rõõmu ise mäletaks. Aga ma kirjutan endale siia note'i, et ma aru saaks mõne aasta pärast lugedes, et tööl on tore käia. Isegi pärast 2-tunnist  und pole raske tööle minna. Heheeee

Lõppu üks imeilus lugu ka.


No comments: