Saturday, 28 March 2015

Try a little...

Mul on juba vaikselt tunne, et ma ujun elus vastuvoolu. Meelega, heameelega. Teen kõik vastupidi sellele, mida mulle soovitatakse või mille eest mind hoiatatakse.

Mu keha ei saa enam aru, et mõistlik oleks järjest magada rohkem kui viis tundi.

Väljas läheb valgeks, kell on pool seitse. Kahju, et päikest pole. Sest kui oleks, oleks juba ammu täitsa valge. Sest üleeile samal ajal tööl keset külma kivitreppi istudes soojendas juba päike.

Muud ei tahtnudki öelda.


Monday, 23 March 2015

No mis elu see siis on?



Viimasel ajal taban end muudkui mõttelt kui teistsugune on elu viimase aasta jooksul olnud. Ma oleks muidu selle postituse pealkirjaks pannud "Minu aasta väljaspool", aga pole veel päris aastat täis saanud. Niiet ma päris selle aasta kokkuvõtteid veel teha ei saa. Ja tegelikult on veel vara ka teha kokkuvõtteid ka läinud aastast, mil ma oma praegusele töökohale asusin & siia korterisse kolisin. Selleni on veel umbes kuu aega. Veel enne seda on mul elu päris esimene ametlik korraline puhkus. Jah, nüüd võin öelda, et saagu mis saab, aga see igatahes tuleb. Ma ei teagi, kas ootan seda või mitte. Mõnes mõttes on jälle hea - saab vanematele ja vanaemale Saarde külla minna, vanaemaga koos ta sünnipäeva tähistada üle.. viie? aasta. Siis on juba parajalt mõnus kevad ka käes, ma loodan.

Samas ma tunnen, et elu on kuidagi tühi. Oleks tarvis mingit uut intensiivset projekti, millesse sukelduda. Teisalt jälle mõtlen, et mul pole varem nii palju eraelu jaoks aega olnud ja sõbrad on mul nõnda toredad, tõesti! Aga eks kõik tuleb omal ajal. Ma pean õppima natuke vabamalt kulgema vist.
Hästi naljakas on see, et mõnel hommikul ma tean täpselt, mida ma oma eluga peale hakata tahan, aga teisel hommikul jälle pole aimugi. Vahepeal oli täitsa kindel plaan Tallinna kolida ja seal tööd otsida, aga kuna tööotsingud eriti vilja kandnud pole ja ma hakkasin mõtlema, et kui raske mul siit kolida on oma sajamiljoni asjaga... ja millestki loobuma ma ka pole nõus. Niiet noh, kui nüüd ikkagi mingi väga ägeda tööpakkumisega ei vea, siis ma.. lihtsalt otsin ja kulgen edasi ja mõtlen, mida eluga pihta hakata. Tüüpiline mina..

Aga kui tagasi selle juurde tulla, mis mind kirjutama üldse ajendas. Käisin täna oma elu esimesel TÜ Üliõpilaskonna Sihtasutuse ehk TÜÜSA üldkoosolekul, kus tutvustati käimasolevaid projekte ja räägiti juba toimunust. Ehk siis oma au & kuulsuse saime meie Karjääripäevakatega ka. Ja TÜ pusa! Lõpuks ometi! Vaatasime ühte TEDi videot, arutasime organisatsiooni struktuuri üle ja mõtlesin, et küll on ikka toredad, mõnusad ja avatud inimesed. Ma olen viimase aasta jooksul nii mõneski organisatsioonis ja kollektiivis töötanud, nii mõndagi üle ja läbi elanud, aga sealne õhkkond tundus kuidagi... tore. Eks muidugi, alguse asi, Triin, igal orgnisatsioonil on omad probleemid, kivid kapsaaias jne. Aga mõtlesin, et täitsa kahju, et see ilmselt mu esimeseks ja viimaseks koosolekuks jäi.

Nüüd ringi lapates sattusin oma Sügiskooli kodukale ja õhkasin, et milline tore projekt see oli. Lugesin feisbuki evendi lehelt osalejate, esinejate ja õppejõudude kiidusõnu ja meenus kogu see emotsioon ja kogemus... no hea, et pisardama veel ei hakanud!
Ja ennist TÜÜSA koosolekule jalutades mõtlesin, et kui tore, et meil Semioon on. Kui tore, et Maarja selle hullumeelse mõttega luua organisatsioon, suvel kaasa tuli. See on olnud uskumatult põnev kogemus, ühe organisatsiooni asutamine, käivitamine ja töölesaamine. Ma olen küll terve see aeg skeptiline olnud natsa, aga samas - väga suuri asju ei saagi ju alguses teha. Ma olen siiski õnnelik, et meil on kõik asjad kuidagi seestpoolt väljapoole toimunud - nii organisatsiooni asutamine kui ka kõik tegevused. Me ei loonud seda sellepärast, et lihtsalt oleks äge üks org asutada. Vaid sellepärast, et selleks tekkis praktiline vajadus - esiteks juriidiliselt, teiseks vaadates viimaste aastate semiootika sisseastumisstatistikat tundus vajalik rohkem kokku hoida.

Meil ei ole ülemäära palju liikmeid, õigupoolest ma ei teagi, palju meid kokku on, aga ma leian, et see on täiesti normaalne. Ja ma loodan, siiralt väga loodan, et me suudame praeguse juhatusega anda oma tegevuse ühel päeval nii üle, et see praegu nähtud vaev oleks jätkusuutlik ja see tore liit jääks püsima ja kasvaks jõudsalt. Ma väga tahan uskuda ja loota, et tulevased põlved on veel ägedamad ja paremad kui meie praegu, mõtlevad suuremalt ja teevad veel rohkem vajalikke ja ägedaid asju.

Ma arvan igatahes, et see kõik saabus mu ellu täpselt õigel ajal. Sellegipoolest on mul tunne, et see on mu viimane aasta tudengiorganisatsioonides. Ma küll jätkan kindlasti Semioonis, aga juhtimise tõenäoliselt annan edasi. Ma ei tea, mis see täpsemalt on, aga mul on tunne, et ellu on saabumas mingi muutus. Mingi pööre. Vaja oleks vähemalt. Aga nagu ikka - suured asjad ei juhtu iialgi siis, kui ma seda lootnud olen, vaid ikka kuidagi ootamatult. Ma lihtsalt käin, silmad-kõrvad-süda avatuna ringi ja mõtlen muudkui elu üle järele. Vot!

Sunday, 22 March 2015

Afraid of nothing

Halllllleluuja kui kaua ma pole kirjutanud! Vahepeal tekkis mulle üks stalker, kelle pärast blogi kinni panin ja ega ma tõttöelda ei arvanud, et ma lähiajal nagunii midagi kirjutan Lihtsalt.. stabiilne on olnud.

Mis siis toimunud on. Kuu esimese poole põhimärksõna oli kindlasti Karjääripäev ehk kuidas me ühe imetoreda meeskonnaga TÜ Karjääripäeva korraldasime. Mu jaoks oli see hästi arendav, kuigi mõnes mõttes ka üsna lihtne asi, mida teha, kui võrrelda seda nende asjadega, mis ma siiani teinud olen. Siiani ma vahel mõtlen tagasi ja mõtlen, et nädal aega kestva festivali korraldamine on ikka hull asi, mida teha.
Aga. Ma õppisin palju. Ma analüüsisin end ja oma tööd palju ja ma arvan, et kokkuvõttes.. võin ja võime tööga ikkagi rahul olla. On tekkinud hästi palju mõtteid uueks aastaks ka, aga ma olen võtnud seisukoha, et ma uuel aastal enam ei tee. Mitte midagi. Ei FTÜKis ega TÜÜSAs.

Võibolla ongi siin sellepärast ka pikem vaikus olnud, et ma olen otsinud end. Oma kohta, tööd, mõelnud, kes ma olen ja kes on inimesed mu ümber. Hästi palju on viimasel ajal aega veedetud sõpradega, külas käidud, ise võõrustatud nii tööl kui kodus. Hästi mõnus!

Aednikuks olen ka hakanud. Või noh, lillearmastajaks vist. Kui naisepäevaks hunniku lilli sain (haha, okei, mitte nii hunniku), siis pärast seda on kogu aeg vaasis midagi olema pidanud, ehk et eelmine nädal ei suutnud me Riinuga vastu panna ja astusime Kaupsi kõrval olevatele tädikestele ligi ja võitis see, kes paremini reklaami tegi. Nii tulid minuga koju hunnik nartsisse ja pajukiisusid. Mõned päevad tagasi tekkis mul suur kihk kaktuste kõrvale koju tuua ka midagi elavamat, ehk et korvi lendas üks tore potinartsissike. Võtsin meelega kõige väiksema ja vähem kasvanuma, et oleks rõõmu ja ootusärevust kauemaks. Ja ma ütlen - see asi kasvab MEELETU kiirusega. Ma arvan, et umbes homme või ülehomme hakkab ta juba õitsema ja tuleb tunnistada - ma olen põnevil! Niiet  vot, sellist väikest rõõmu ellu.

Aga põhjus, miks ma üldse kirjutama tulin, kuigi mul tegelikult kirjutamistuju pole, kuna kõik on nii hästi. Kõik meigib senssi ja samas ei meigi üldse. Kõik on nii õige ja läheb ilmselt paremaks, aga mingeid suuri ootuseid mul pole. Polnud ka varem. Lõhkusin paar päeva tagasi nartsisside vett vahetades ära oma überkauni ema kingitud vaasi ja mõtlesin, et noh, nüüd tuleb õnn. Ja ausalt - on tulnud küll. Aga olgugi, et mul on siin väga vähe lugejaid ja neid kõiki ma usaldan, aga pagana pihta - ma ei julge ära sõnuda ka. Sest et elu on näidanud, et pill tuleb pika ilu peale. Ja et suure hõiskamise peale ma tegelikult tüdinen ise ka natuke õnnelik olemisest ära. Aga praegu... ma muudkui käin ja säran ringi. Kevad, mis muud!

Aga noh, okei, ma ei jõudnudki asja põhjuseni, miks ma selle postituse tegin, kuigi põhjus oli see, et ma seda õnne ja rõõmu ise mäletaks. Aga ma kirjutan endale siia note'i, et ma aru saaks mõne aasta pärast lugedes, et tööl on tore käia. Isegi pärast 2-tunnist  und pole raske tööle minna. Heheeee

Lõppu üks imeilus lugu ka.


Tuesday, 3 March 2015

Olemise õnn & rõõm

Maailmas on nii palju ebaõigust ja igasugu jampsi, täna oli ekstreemselt halb ilm poolhaigena ringitrippimiseks, kell on liiga palju ja ma peaks magama, et järgnevad 24+ tundi üle elada, aga ei see ega teine ei suuda mind kõigutada. Sest et üks suur-suur ebaõigus ja jaburdus, millepärast ma, võin vist julgelt väita, et enamik oma elust natsa kannatama olen pidanud, sai lahenduse. Well, tagantjärgi on hea mõelda, et kogemused õpetavad, aga ma olen 100% veendunud, et seda lahendust olin ma väärt. Mitte isegi niivõrd materiaalses väärtuses, vaid lihtsalt on mul hea meel teada, et õiglus, mille eest ma kogu oma elu kõiges võidelnud olen, ikkagi kusagil pilvesoppide vahel veel eksisteerib ja vahel maapeale ka langeb. Mul on hea meel, nii siiralt hea meel!
Aaaaga kuna asi pole veel 100% lõplik, vaid hetkel 2/3 asjast on realiseerunud, ei saa ma päris avalikult hõisata, misasi see ime on. Aga mu postkast on avatud, vaikselt salaja võin sosistada küll.

Oh, elu... Rõõmustamiseks on palju põhjuseid. Kas või, sorri, eriti see, et neljapäeval Elephants From Neptune'i laivile kepselda saab! Ja see, et ma lõpuks terveks sain! Eelmise nädala keskpaigast saati ägisesin, siruli maas, meeletu gripipuhangu käes. Ausõna, ma pole aastaid nii haige olnud! Niiet olin sunnitud oma elu esimese haiguslehe töölt võtma. Arvasin, et suudan iga hullusega tööl käia, aga reede hommikul mõistsin, et inimene, ära mine end piinama ja teisi nakatama.

Nüüd on muidugi selle tõttu, et paar päeva täitsa mõtlemis- ja teovõimetu olin, hirmus palju asju teha. Hirmus-hirmus palju. Püüan kainet mõistust säilitada ja asju prioritiseerida, puhata võimalikult palju (khm-khm) ja... nii ellu jääda.

Lubasin endale, et lähen kell kaks magama. Kell on 1:42. On aeg!