Monday, 9 February 2015

Sügavad tunded

Loen oma viie aasta tagust blogi ja meenutan, et iseendale tundusin ma küll ikka päris normaalne teismeline olevat. Veel enam. et viis aastat tagasi olin ma juba viimast aastat teenager ja Tartusse kolimas, ülikooli astumas ja muud jutud. Ometi oli see mu senise elu kõige meeletum suvi. Kõik järgnevad (ja ka eelnevad, alates 8. klassist) olen ma töötanud.

Tagasi mõeldes poleks ma vist uskunud, et minust nii ratsionaale inimene (noh, niipalju kui ma seda olen) saada võiks. Et aastatega saabub rahu, võibolla ka rahulolu, aga seda ma veel otsin. Kui ma püüan end oma elu suhtes mingisse perspektiivi asetada, siis ei tunne ma end praegu kuigi tipus enma olevat. Mu ümber on armsad inimesed, mul on aega deitida, mul on aega olla. Aga tipus, teame ju küll, seisad üksi. Ma ei taha enam kunagi nii üksi olla kui mõnel viimasel aastal. Ma muudkui tegin tööd ja ronisin. Olen küll korjanud oma elu pagasisse väga väärtuslikke kogemusi, mida ma ei kahetse, aga ma tahan edaspidi hoida tasakaalu.

Praegu sobib mulle hetke vaikne kulgemine. Ma pole ülemäära õnnelik, ma pole ülemäära rahul, ma olen tegelikult siinsest elust üsna väsinud. Ma mõtlen iga päev, et küll homne on parem, küll homne viib tänase tüdimuse, but suddenly.. ei vii.

Sellegipoolest olen ma rahul ja rahulik. Ma ei kurda ülemäära palju, mul on palju õnnelikke hetki olnud viimasel ajal. Olen veetnud sõpradega rohkem aega kui kõigil eelnevatel aastatel kokku, mul on tunne. Aasta on alanud päris helgelt, vaatamata sellele, et alati jaanuar on kõige masendavam kuu olnud. Ma arvan, et asi on ema kingitud kävõrus (jään kivide osas hetkel vastuse võlgu, hematiit ja miski veel, vist) - ta ütles, et kui ma seda kannan, siis täituvad kõik mu soovid. Ma muidugi olen ta hiljutitste esoteerikakalduvuste peale vaid muianud ta ees (Kuressaares avati mõni aeg tagasi mingisugune esoteerikapood), aga ma arvan, et tal on ikkagi õigus. Tal on alati õigus. Ma teadsin, et see päev tuleb, mil ma seda tunnistada saan. Ja praegu ei tundu see isegi raske. Arvan, et olen inimesena niivõrd kasvanud, et oma vigade tunnistamine ei tundugi enam ülemäära raske. Ma tahan neist õppida. Ma olen alati arvanud, et kõik vead on tehtud mingi põhjusega ja nagu ma tööl olen alati öelnud kolleegidele, et kui nad osutavad sellele, et ma olen teinud vea, viidaku, kus, millal. Vaid nii saan sellest õppida.

Sel aastal ma ei igatse kaugele ära, kuigi näiteks Hiiekas just läks, Bret on ikka veel kaugel ära ja mõned teised veel ka. Aga mina ei taha - mitte praegu.

***

Aga mis on nende aastatega muutunud? Tsiteerides iseend:"Lühidalt: ma ei õpi ülikoolis, et saada fäänsi diplom/kraad, vaid et laiendada oma silmaringi, õppida lõpuks ometi neid asju, mida ma tahan. See ei pruugi olla kõige optimaalsem variant" (2010:09)*
Mu suhtumine ei ole siiani muutunud. Mul ei ole seda pagana kraadi ikka käes. Ma tean, et ma tahaks sellleni ükskord jõuda, aga ma kardan, et seda ei juhtu veel praegu niipea. Sest ma ei suuda end endiselt sundida, nii suureks ma veel kasvanud pole.

Mis veel... kuhu küll on kadunud sügavad tunded? Tsiteerin:"Mul on nii külm. Mitte enam see külm, mis mul Kullas oli ja mis mind värisema ajas. Nüüd on külm-külm, päris külm, sest tuult puhub akna vahelt sisse" (2010:09). Ma ei mäleta, et ma ammu end enam nii tundnud oleks. Võibolla on seegi märk suurekssaamisest? Melanhoolia ja muretsmise ja haigetsaamise kaotamine? See on naljakas muidugi, sest sõbrnana, preili A ikka järjepidevalt tembeldab mind krooniliseks(?!) vallaliseks ja murdumisohtlikuks jne. Aga ma ise tunnen, et see on vana mina. Uus mina on tugev. Uus mina ei oskagi enam nii sügavaid ja ebastabiilseid tundeid tunda. Aga võibolla on see kõik lihtsalt sellepärast, et ma nii meeletult väsinud olen... et see rutiin kestab... et miski ei ole enam uus, miski ei üllata.

"Olen murest murtud ja õnnest ogar at the same time! Uskumatu, et selline tunne olemas on." (2010:10)

Veel arvasin ma, et kavatsen vähemalt viis järgmist aastat Tartus veeta. Jep, nii on läinud. Aga mis nüüd? Mis on mu uus viisaastakuplaan? Tuleb tunnistada, et kui viis aastat tagasi julgesin ma seda kindlamalt öelda, siis praegu.. pole mul aimugi. Võibolla otsustan hommepäev mõne muu paiga kasuks? Ma otseselt ei taha minna, aga mul poleks vist ka selle vastu midagi.
Mul on tunne, et ma kogu aeg kulgen kuhugi suunas, kogu aeg ehitan midagi, kogu aeg hoian millestki kinni, aga mis see kõik väärt on, mida ma tegelikult tahan?

Elu läbivaks jooneks näis olevat pangakaartide krooniline automaati jätmine või niisam kaotamine. Ükskord ma isegi ei mäletanud, kas jätsin selle automaati või mitte. Tellisin igatahes uue ja pärast seda leidsin vana rahakotist. How come...
Aga nüüd - eile käisin Swedis oma Isic kaarti kinni panemas, et vaikselt kodupangaga hüvasti jätta ja oma asjad ühte teise panka kolida, mille äriklient ma juba nagunii olin.

***

Elus-olust rääkides on täna teisipäev. On alanud üks kiire-kiire nädal, mis on täis tegelikult palju toredaid asju. Laupäeval tulevad vanemad üle pika aja külla ja pühapäeval sõidame Saaremaale, kus ma rahumeeli nädal aega jalad seinal istuda saan. Essat korda üle pika aja on emal samal ajal enam vähem vaba nädal ka, niiet see välistab selle, et ma 100% tegevusetult seal diivanitel lebotan. Ajaliselt.. kes teab, võibolla ma enam ei oskagi tervet nädalat seal olla ja tulen juba varem tagasi. Praegu tundub mõte sinnaminekust natuke võõras ja rohkem ootan nende siiatulekut hoopis. Naersin, et nad on ikka romantikarikkujad küll, tulevad valentinipäevaks siia, rikkudes mu aasta ainsad deitimisšansid. Ja siis kurdavad, et olen vanatüdruk kassiga.


* Ma tean jah, et kesse niimoodi viitab...

2 comments:

herz said...

Ihsand! Juba ongi sõbrapäev. Nüüd kohe ju... Mul pole härrale kingitustki. Mesilane pidi olema ju, aga tuli varem kohale... Enam ei saa ju kinkida :P

tr said...

:D kesse loeb mu blogi ikka, hehe
Ma arvan, et kingi midagi... südamekujulist. :D