Monday, 12 January 2015

Odav vs kallis, kvaliteet vs kvaniteet...

Mind on viimasel ajal üha enam ja enam kummitama hakanud see teema - asjade hinna ja kvaliteedi suhe. Ma kõlan seda kirjutades nagu mõni ilu- ja/või moeblogija, andke andeks, onju.



Ma olen neis mõtisklustes jõudnud järeldusele, et ilmselt on küsimus asjade emotsionaalses väärtuses. Ma pole kunagi eriline rahaboss olnud ega ka brändifänn ja ma ei ütleks, et ma seda praegugi olen. Lihtsalt mingid väärtused on muutunud. Kõik see aga on praktilise katsetamise teel kujunenud.

Näide number üks. Ma otsisin pikalt õiget näokreemi - kuna mul on hirmus hirmus kuiv nahk, siis ostutus see üsna kolgata teeks. Proovisin igasugu Puhta Looduse värke, hunnikutes apteegikraami, mis mõnel teisel talvel veel töötasid (ei olnud muidugi kõige odavam kraam ka), kuniks sel talvel sattusin Lumi toodeteni, mis mu näonaha nii-nii korda teinud on. Okei, you got the point, ma rohkem koostisest ja toimest rääkima ei hakka, et mu pesa liiga ilublogiks ega -maailmaks ei muutu, milles ma endiselt võhik kuubis olen (meenus Herzi kunagine postitus näokreemimajanduse kohta, hehe, tervitan).

Lumi aga kõige odavam kraam pole, aga seda ilmselgelt põhjusel, et see ehe Eesti kraam on ja nagu me kõik teame, siis kogu ökovärk ongi hirmkallis. Mis ajast minust säärane ökomutt sai, ei tea. Aga ma jumaldan seda brändi. Alguses ehmatas mind selle värskelt kooritud kartuli lõhn ja kollakas värvus, aga nüüdseks olen ilmselt immuune, ja mõtlen juba hirmuga, et kui see otsa peaks saama, pean uue eest jälle terve varanduse välja käima.

Ehk selle katsetamisega on see teema ka nagunii, et riietega eksperimenteeri palju tahad, aga lõputult mingit jampsi endale näkku määrida ikkagi ei taha. Mul oli kuni hilispubekaeani ideaalne nahk, siis kannataksin mingit sorti mini-akne all mõnda aega ja alates sellest on mu näonahk so-so olnud.

Näide number kaks. Ripsmetušš - mu igavene needus. Proovisin ühte, proovisin teist, proovisin kolmandat (mida aastaid tagasi kasutasin), aga kõik koorusid juba paari tunni pärast inetult silme alla. Ma mäletan, et mul on üks sõbranna, kelle "leivanumber" kunagi mahapudenenud või laiali ripsmetušš oli. Ja nüüd oli märkamatult sellest ka minu leivanumber saanud. Oi ma olin kuri. Võtsin kätte ja investeerisin vähe kallimasse kraami. Ei aidanud. Okei. Võtsin ette veeel kallima ja hinnatuma kraami ja mõtlesin, et ma ei meigi end enam KUNAGI, kui see ka ei tööta. Aga joppas. Tegemist on L'Orealiga, kui kedagi huvitab. Täpset nime ei mäleta, aga ilus hõbedane totsik on. Ja hea lõhn vist ka, arvas ema, hõisates, et "oo, see lõhnab ju nagu päris ripsmetušš!" Mis kraami ta siis kasutab, ei küsinud.
Taaskord olin nõrk ega viitsinud head odavat kraami otsida, aga kuna sellest nagunii jätkub veits kauem kui ühest piimapakist hommikukohvi peale, siis väärt investeering, ma loodan.

Näide number kolm. Samas näiteks šampooni ja palsami puhul pole mul tõesti vahet, millise hinnaklassi tooteid kasutan. Okei, on mingisugune kõverjoon tekkinud odav vs kallis vahel, aga see on pigem õigete toimeainetega seotud, ma olen kindel. Nimelt on mulle ülioluline, et šampoon niisutaks piisavalt peanahka, et see põrgulikult ei sügeleks. Ja minu praegused šampoon&palsam, mille ilublogija Miss Liina blogist loosikingituseks sain, teevad tööd imeliselt.
(Mulle siinkohal meenus Breti nõgeseveega juuste pesemine - mul poleks selliseks asjaks vist never kannatust, et ära oodata, millal juuksed selle omaks võtavad).

Näide number neli. Kirjutuslaua tool. Haha! Jälle see tool, aga ma lihtsalt pean tooma näite, et ma armastan ka teise ringi kraami ja seda eriti mööbli puhul. Kogu mu mööbel võiks taaskasutusest olla, kui mul vaid oleks õigel ajal see võrratu pood meelde tulnud, mis on Skandinaavia vintage mööbli kullaauk. Olgu siis mainitud, et konkreetne tool-isend maksis kaheksa eurot. Ja näeb hea välja, on puhas ja korralik ja ilmselt ka kvaliteetne (vähemalt tundub).

Näide number viis. Ja siis on veel hindamatu väärtusega asjad ehk ise tehtud asjad, kas iseenda või kellegi teise poolt. Näiteks nagu minu isa tehtud laud, ei väsi kordamast.

---

On asju, mille puhul mu suhe hinna-kvaliteediga on nii ja naa. Näiteks käekotid, mille hind tundub suurusest hoopis sõltuvat ja kuna ma armastan suuri käekotte... Või ka raamatud, olen märganud, on tihti hinnatud suuruse ja materjali järgi vist, kui nad just bestsellerid pole. Ja noh, riietest ma siinkohal ei räägi..

---

Enamasti ma odav vs kallis teemas olen lihtsalt laisk, aga samas nutikas - ma püüan aru saada, millised brändid on haipi väärt ja millised müüvad lihtsalt nime. Aga selleks, et neist asjadest aru saada, on vaja natuke kauem elada ja erinevaid asju läbi proovida. Või mõelda, kuidas tegutsemisviise optimeerida.

Mu jaoks on üha olulisemaks saanud asjade kvaliteet - poleks uskunudki, et ma kunagi asju poes vaatan sama pilguga nagu mu ema. "Kas nende saabaste õmblused ikka vastu peavad või viskab kohe liimist lahti. - Vaata mis riidest see on, see võtab ju kohe kenasti kassikarvad külge" jne. Jep, mu jaoks on ühtäkki saanud oluliseks, et riie ei võtaks kassikarvu külge - kuigi mul on kodus umbes sada liimirulli, siis ajal, mil kodus oli pisikiisu ka, polnud kasu ühestki liimirullist. Mul on üks tore villane jakk, millelt ma siiani pole karvu välja saanud, selle vastu aitab vast ainult keemiline.

See list võiks veel jätkuda ja jätkuda, aga ma arvan, et mu point jõudis kohale - head asjad maksavad täpselt nii palju, kui nad väärt on.

Kogu põgusa jutu kokkuvõtteks võin öelda, et ma armastan ilusaid ja kvaliteetseid asju ning ei pelga nende eest võibolla arutult palju maksta. Eks ma siis kuu lõpuni söön nuudleid ja joon vett ja silitan ilusat käekotti, aga nagu öeldakse - ma pole nii rikas, et osta odavaid asju.

Ma teadlikult ei hakka lisama, kes selle imelise foto autor on, teades, et ta ei pahanda, et seda siin kasutan. Teadjamad tunnevad mu lemmikfotograafi-koostööpartneri ära nagunii.

2 comments:

herz said...

Kõlas nagu ilupostitus :P
Ripsmetuššidest soovitan mina nt YSL BabyDolli. Väga hea on ja noh, väga kallis. Aga ma olen lapsest saati ema-isa käest kuulnud vaid "ma ei ole nii rikas, et osta odavat asja" :D

Bränditooted leidsid tee minuni aasta-paar tagasi. Pigem üks aegumatu imeline kleit, kui viis newyorkeri väljavenivat kaltsu.

tr said...

Haha, tea, kas peaks looma täägi "mina, ilublogija" igaks juhuks. :D
Tegelt ka, ei olnud plaanis ilupostitust teha, lihtsalt miskipärast enamik näiteid tuli sellest vallast. Meenus veel, kuidas ma alles hiljuti Clarinsi ja Diori jumestuskreemi vahel valisin. :D (infoks, et valisin esimese)

Aga tänks, panen soovituse kõrva taha järgmiseks korraks, kui peaks taas "päris lõhnaga ripsmetušši" vaja olema. :D