Monday, 12 January 2015

Kodukontor - peaaegu valmis

Juhtus täna selline ime, et mu imelise isa tehtud imelise kirjutuslaua juurde leidis tee üks imeline tool. Pärast seda, kui olin täna pool päeva emale kurtnud, et nii väga tahaks juba ometi tooli leida kusagilt, et ma ei saa diivanis lebotades tööd üldse teha, üldse pole poollamaskil asendis motti ja üleüldse - miks mu ilus lauake peab nurgas nõnda õnnetult üksi seisma.

Kass kiitis heaks 

Niiet nii ma siis lõpuks otsustasin end bussile istutada ja pika tee maha sõita sinnasamasse poodi, kust ma kogu oma taaskasutatava mööbli saanud olen (eelmine diivanilaud ja pildilolev imetabane laualamp, mis tegelikult on tänasel päeval magamistoa oma). Täielik aaretelaegas mu jaoks olnud! Eriti tore on see, et ma juba uksest sisse astudes leidsin Selle Oma Tooli. Tahtsin müüjalt abi paluda, et too mul tooli kõrgelt alla aitaks tõsta... Aga nähes, et naisterahvas minust veeeel lühem on, küsisin viisakalt luba, kas võin selle sealt kuidagi alla ukerdada. Ta hoiatas, et ma ettevaatlik oleks - toolipadi võib raami küljest lahti olla. Hoidsin hinge kinni - ei, ainult mitte minu toolil, see nägi kaugelt nii täiuslik välja - terve, puhas ja parasjagu kriimuline. Jah, mu kodus on täitsa uut Poola kräpp-laminaatmööblit ka (elutoa sektsioon), sest see tundus tol hetkel kiire ja odav lahendus (on siiani päris hästi teeninud mind, ja sobib ka siia väga hästi). Aga sellegipoolest olen ma suur taaskasutuse ja isetehtud mööbli fänn.

Nagu enne mainitud, siis see superäge kirjutuslaud valmis spetseritellimsel mu kuldsete kätega isa poolt. Ma muudkui kurtsin ja kurtsin, et ei leia endale kusagilt Seda Õiget kirjutuslauda, sest just taolisest nagu see imeline isend, olin ma juba aastaid-aastaid unistanud. Ideaal oli restraureerida mõni vanem laud, aga nende hinnad osutusid hirmkalliks. Niisiis tegi mu armas isa mulle laua ise. Isa pidas seda küll natuke risky businessiks, kuna laudade vahele võivad keskküttega korteris väikesed praod tekkida ja kui ma praegu vaatan, siis millimeetrised praod on tõesti selle kuu ajaga tekkinud. Aga see tegutsemist ei sega ja lisab vaid ehedust. 

Aga mida polnud, oli õige tool. Vahepeal ema Saaremaalt ühe leidis, mis tundus suht khuul, aga see oli helesinine ja heledast puidust. Isa lubas selle mulle sobivaks töödelda, st hele lakk maha ja tume peits peale, helesinine riie muu sobivaga asendada, uus poroloon ka sisse, et ikka pehme oleks jne, aga pikemal vaatlusel ja kaalumisel osutus see liiga tülikaks. Tool ise oleks maksnud 10 euri. Kui ema täna mu vingumise peale pakkus, et võivad selle ikkagi ära teha, tekkis mul ikkagi trots, et ma pean veelkord Tartu läbi kammima, sest polnud ma ju oma lemmikpoodi jõudnud (praegu meenus, et üks koht jäi veel läbi käimata). Ja noh.. jah. Vedas. Hinnaga ka - 8 euri eest vaid! 

Eks näis, kui vanemad jälle külla tulema peaks, kas vajab natuke putitamist ka, riie vahetamist nt vms. Aga! See on nii mugav! Ma olen nii rahul, et ma otsustasin, et minu hoodi tavalisel ratastega pöörleval kontoritoolil asja pole. Ma julgen öelda, et see siin on mugavam kui uus fäänsi pöörlev tööl meil kontoris, mis oli väga väga väga palju kallim. 

Niisiis on kodukontorinurk peaaegu valmis - vaja oleks veel uut laualampi ja võibolla ka ühte väikest riiulit. Nimelt ma taipasin, et mulle hirmsasti meeldivad ju igasugu süsteemid ja kuna mul on igasugu korteri, töö, Semiooni ja muude asjadega seoses tekkinud väga palju paberimajandust koju, siis vaatamata sektsioonkappide suurusele ei ole seal korralikke panipaiku. Või noh on, aga ma vihkan kappe ja sahtleid tegelikult, sest siis ma saan asjad sinna peitu visata ja ei viitsi neid iialgi sorteerida. Sestap ei tahtnud ma oma kirjutuslauale ka rohkem kui ühte väikest sahtlikest (lihtsalt selleks, et ilusat sahtlinuppu kuhugi panna oleks - see muidugi seisab mul ikka sahtlis, sest mul pole ehituspoodi asja olnud, et õige suurusega kruvi osta). 

Lambi leidsin ma tegelikult maalt vanaema juurest küll, aga see oli mingi imeliku puitasjaga laua külge monteeritud ja üleüldse tundub praegu mõeldes liiga suur. Sellegi suhtes on mul paar kinnisideed, milline see olema peab. Kahjuks netis ringi surfates on ilmnenud üks suur puudus - suurem osa vanu ja ägedaid lampe on vanade veneaegsete juhtmetega, mis a) ei sobi europistikutesse, b) on niisama ohtlikud. Ma pole kindel, kas isa juhtmevahetusega hakkama saaks. 

Niiet - lamp, riiul ja ikkagi ka korktahvel ootavad oma teed minu kodukontorisse. Kõik vihjed on oodatud! (okei, seda ma tean, et Jyskist saab korktahvelid, aga miskipärast alati kui ma Lõunakasse satun, on mul pärast kuhugi edasi vaja minna, kuhu tahvlit kaasa võtta poleks mugav. Aga nüüd lootust on - lähipäevil peaks minuni viimane jõulukingitus jõudma, millele sinna järele pean minema).

No comments: