Sunday, 4 January 2015

Hearts a mess* / elu teised võimalused

Ma ei ole allaandja. Vähemasti ei tohiks olla, ei taha olla. Kõik asjad, mille suhtes ma pole viitsinud elus pingutada, on tagasivaadates saanud kellegi teiste õnneks ja eduks. Ma ei taha seekord nii, ei taha. Aga õnneks annab elu vahel mitu võimalust ja seekord olen ma mõne asja osas uue aasta puhul vigade paranduse peatükki jõudnud.

Teisalt südameasjades olen jälle karile jooksmas. Ma olen arvanud küll, et jagatud mure on pool muret, aga enamasti tähendab see ka seda, et kuulaja hakkab mulle nõu andma, aga mõne asja puhul ma lihtsalt ei taha ühtki nõu kuulda võtta. Ma ei tea ise ka südames ja peas, kuidas asjad olema peaksid, ma tõesti ei tea. Kui mul on võimalus kas vaikida või elada - ma ei tea, mis on õige.

Teisalt olen ma liiga palju viimasel ajal oma probleemide eest põgenenud. Ma olen suurepärane murede ignoreerija - kui mul on kurb olla või miski piinab, suudan ma väga edukalt pea liiva alla peita või tööd teha ja seeläbi igasugu jampsi unustada. Aga ehk ongi aeg see lõpetada ja lõpuks ometi proleemidega tegeleda? Mis tähendab muidugi 80% ajast lihtsalt südame valutamist.

Tihti ma ei oska käituda nii, nagu ma tegelikult arvan, et õige oleks. Olen ma ju alati või vähemalt peaaegu alati arvanud, et ebaõnnestudes ja kukkudes peaks püsti tõusma ja uuesti proovima, aga kui ma mõtlen tagasi enamik asjadele elus, siis ma seda teinud miskipärast vist pole. Sest see on raske. Sest ma tunnen, et nii pidigi minema, et see on millekski muuks vajalik, okei. Vahel ehk ongi, aga tihti.. well, not so much. Ma olen ka muidugi kohutav drama queen, kes hingepõhjani solvuda võib ja hooletult sõnu pilduda. Ma vahel, jah, ise ka imestan, kui dramaatiline ja traagiline ma ikka olla võin. Vahel justkui öeldes asju ja vaadates, kui kaugele asjad minna võivad. Kui palju ma taluda suudan. Samas vahel lihtsalt tundub nii õigem. Aga lõppeks ma arvan, et ma ei ole enam 12-aastane preili, kes iga tagasilöögi peale demostratiivselt ukse kinni lööma peaks ja minema jalutama.

Ma arvan, et see mõte aitas mind südame sasipuntrast välja.


No comments: