Sunday, 4 January 2015

2014

Vahepeal ma arvasin, et mu noorus on läbi saanud - ma ei viitsinud enam väljas käia, pidutseda, lollusi-hullusi teha jne. Mulle meeldis pigem kodus tööd teha, ma väsisin väljaskäies juba max kella üheks ära.

Tegelikult tuleb aga tunnistada, et mul lihtsalt polnud selleks kõigeks enam aega. Ma töötasin ja õppisin nii palju, et sotsiaalne elu väljaspool arvutiekraani ja organisatsioone oli pea olematu ja mu organisatsioonidevälised sõbrad (keda polnud väga palju) kohtudes ütlesid, et ma olen ära kadunud. Ma tõsimeeli arvasingi, et kodus diivanil tööd teha on palju kasulikum ja vaat et isegi lõbusam. Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, siis mul on hämmastav võime pead probleemide eest liiva alla peita. Noh, mis niiväga probleem see mitte väljaskäimine on, aga samas noor inimene ikka võiks mingil levelil sotsiaalset elu omada. Vahepeal salaja ikka ihkasin normaalseid reedeõhtuid ja vahepeal ikka võtsin aega iseendale ja sõpradele ka.

Ma olen ise alati natuke pigem rebel kui et kuivik olnud, niiet ei tea, kust see vahepealne kuivik-elu tuli. Tähendab, tean küll. Kui nüüd ajas natuke tagasi mõelda, siis 2010 Tartusse ja ülikooli tulles oli elu hõissaj ja pidu ja Genialistide klubist sai teine kodu. Kolisin ainuüksi ühe aastaringi sees viis korda. Võtsin kassi. Vahetasin ülikoolis eriala. Armusin ülepeakaela. Pärast seda olin poolteist aastat suhtes ja kodukana. Sel ajal liitusin ka Kultuuriklubiga, st hakkasin taas aru saama, et ma vajan tegevust. Sinna alla läks järgneva kolme aasta suurem osa aega.

Niiet sellises töö-töö-töö rütmis ma järgmised aastad kulgesin. Karjäär oli kinnisidee ja maailma kõige hirmam asi tundus palgatööle minek ja enese ise majandamine.

Möödunud aasta lõpus avastasin aga maailma enda jaoks uuesti - pärast väikest läbipõlemist taipasin, et on aeg iseenda ja sõprade jaoks. Hakkasin jälle väljas käima ja elu nautima. Hullusi ja lollusi tegema. Hommikul 9ni pidutsema. See, mida ma näiteks nüüd möödunud reedel tegin, trükimusta ei kannata.

2014

Heaküll, siit tuleb lõpuks kiire ülevaade 2014. aastale.

Jaanuar
Sess niitis jalust ja koos Hiiekaga hakkasime otsima võimalusi, kuidas Eestist mõneks ajaks ära minna - tema EVSi, mina eneselegi üllatuseks hakkasin au pairi võimalusi brausima. Ületasin hirme, vestlesin mitme perega skaibis, aga ükski polnud päris see. Kuniks sattusin ühe saksa pere eestlasest au pairiga suhtlema.
Unistasin paremast elust ja suurest seiklustest.

Veebruar
Sõitsin saksa perele Lõuna-Saksamaale Kanderni külla. Reisist saab lugeda siit. Pärast sõitu olin surmkindel, et maikuus pakin asjad ja sõidan ära.

Märts
Märtsist ei meenunudki ei blogi ja instagrami sirvides eriti midagi, aga siis äkki koitis, et märtsis ma armusin ülepeakaela (ma polnud ikka vist aastaid nõnda hullusti pealaest varbaotsani armunud olnud) ja hakkasin unistama kolimisest ja tööleminekust (käisin edutult mööda vestlusi).
Märtsi lõpus avastasin ühe unistuste tööpakkumise. Muidugi kandideerisin.
Ühtlasi koos sellega otsustasin, et Saksamaale ma ikkagi ei lähe.

Aprill
Aprillis muutus palju, väga-väga palju. Läksin esimest korda elus päristööle, kolisin, andsin teise kassi ära, õppisin teistmoodi elama. Hakkasin õnnelikuks. Kuigi stressi oli kohutavalt palju ja iga võimalik hetk, kui lained jälle peakohal kokku lõid, purskasin nutma, oli tulemus seda väärt.
Ühtlasi korraldasin oma viimased tudengipäevad.

Mai 
Algas sai "Elu roosas mullis". Kuu alguses käis ema mul essat korda Tartus külas. Rohkem väga midagi eredat ei meenugi, aga töösse sisseelamine vist võttis kogu aja. Õppisin nautima üksikuid vabu päevi ja ilusat sooja ilma.

Juuni
Juuni alguses sain kirja, et mind on unistuste töökohale võetud ja töö algab kohe James Arthuri kontserdiga. Hullusin hullumiseni.
Kuu alguses üritasin natuke puhata, aga kuna JA väljakuulutamine langes täpselt samale ajale, siis väga ikkagi rattalt maha ei saanud.
Kuu algusest hakkasime armsa töökaaslase, preili E-ga tihedamalt väljas käima. Kuu lõpus tähistasin sünnipäeva.
Hakkasid juhtuma ka muud ilusad asjad. Ära ei armunud.

Juuli
Puhkasin, mängisin ja samas ei puhanud ka. Õiget puhkust pole mul endiselt veel olnud, aga tuli kuidagi olemasolevat nautida. Kuu lõpus põgenesime preili M-ga reaalsusest ta maakodusse Peipsi äärde. Kolm päeva, mis mälestustes oleks justkui palju-palju pikem aeg. Ilusad-ilusad mäletused.
Saime kokku preili MV-ga semiootika sügiskooli asjus. Minust sai mulle eneselegi ootamatult selle peakorraldaja.

August
Kuna Positivusele ma minna ei saanud, otsustaime preili M-ga, et Intsikurmule peab kindlasti minema. Veel enam, et olin sinna aastaid minna tahtnud. Olen sellest siin korduvalt kirjutama, aga ütlen veelkord, et see oli võr-ra-tu! Selleks aastaks on selle toimumise ajaks juba puhkus kirja pandud.
Pärast seda üsna kohe James Arthuri kontsert Tallinnas. Ma siiamaani ei suuda kirjeldada neid emotsioone, mis mind pärast seda öösel Tartusse sõites valdasid.
Kuu lõpus käis armas Bret Eestis.

September
Sündis Semioon. Algas uuesti kool, mis iseensest mulle niiväga enam huvi ei pakkunud. Alustasime FTÜKi uue koosseisuga. Suured Plaanid, Suured Emotsioonid.

Oktoober
Kulmineerus töö S-Suptetiimiga ehk toimus semiootika sügiskool. Ma siiani ei suuda uskuda, et ma sellise asja korraldamisega hakkama sain ja et ma nii normaalne juht olla suutsin, et mu tiim laiali ei jooksnud - vastupidi, imeliselt töötas.
Kuu lõpus hakkasin tundma, et hakkan läbi põlema.

November
PÖFF. Õppepuhkus. Totaalne läbipõlemine. Unistuste töökohalt äratulek. Isegi PÖFF ei suutnud tavapärast rõõmu pakkuda. Suutsin vaadata ainult seitse filmi.
Samas kuu lõpp kulmineeris ammu, ammu-ammu oodatud 'Rahvusülikool 95: Vaiko Eplik, I Wear* Experiment, Tiger Milk, POSÕ' peoga, mida preili KK-ga korraldasime. Ma olin seda nii kaua oodanud ja see oli peaaegu nii eepiline, kui ma seda ette kujutasin.

Detsember 
Detsember oli töökuu - 202 tundi ja meeletud ületunnid ja pühad tööl. Lõputud jõulupeod ja lõputu koopaelu. Ei midagi nii jõulukiiret kui tavaliselt, aga ometigi möödus kuu üsna kiirelt ja vaikselt.


---

See aasta muutis mu elu kohutavalt palju, ma tahaks väga öelda, et see oli mu elu parim aasta, aga paraku on mul praegu aasta alguse kaamos veidi peal ja detsembris pühadeks mitte koju minek nullis seda aasta suurt vaimustust, aga ma ilmselt ikkagi korduvalt olen siin kirjtuanud, et see aasta õpetas mind kohutavalt palju, sain väga palju asju teha, mida varem teinud polnud. Mu väga paljud unistused täitusi. Ma julgesin väga palju asju teha, mida ma muidu poleks julgenud. Püüdsin end kogu aeg mugavustsoonist välja visata ja asju, mida ma kunagi poleks teinud, kõige kiuste ikkagi teha. No nt tundusid aasta alguses tehtud skaibikõned võõraste Hispaania peredega täiesti sellised asjad, et noh mkm, not gonna happen. Enne peidan pea jälle liivaalla ja kaon maailmaprakku, kui et midagi sellist teen.

Samamoodi see reis üksinda. Mul oli ikka väga-väga hirmus (jaa, Hiiekas, VÄGA hirmus) ja ma mõtlesin umbes seitsesada viiskümmned korda, et ma ei lähe, ma ei saa minna, mul on liiga suur hirm. Aga ma ikka läksin ja kahetsema ei pea, vastupidi.

2014 tõi mu ellu ka mõned võrratud inimesed, kellega aasta jooksul palju ägedaid seiklusi korda saadetud. Õnneks on mu ellu jäänud ka mõned vanad head sõbrad ja aasta otseselt vist kedagi elust ära ei viinud.

Ja nagu ma eelmises postituses kirjutasin, siis õnneks annab elu teisi võimalusi ja mõned sillad, mille ma eelmisel aastal põletasin, saan ma veel ilmselt taastada. Millisel kujul - eks seda näitab aeg. Pean praegu targemaks neist vaikida. Nagu eelmise südameasjade-teema puhul elu näitas, siis niipalju kui on erinevaid inimesi, on erinevaid arvamusi. Üks lähedane sõbranna soovitas ühtemoodi käituda, teine teistmoodi. Kumbki soovitus oli ristivastupidine teisega. Ma muidugi käitun ikka nii, nagu minu süda õigeks arvab, aga kuna ma püüan sõpradele mitte niisama vinguda, et elu on raske, vaid püüan ka reaalseid lahendusi leida, siis püüdsin mõlema seisukohaga kaasa mõelda ja olukorda läbi nende vaatevinkli analüüsda. Omamoodi on neil mõlemal õigus. Ilmselt vajan ma lihtsalt aega.

Lubadusi ma uueks aastaks vist ei andnud, aga Hiieka ennustusest läks 2/3 küll täppi. : P
Aga selleks aastaks luban ma endale, et käin rohkem teatris. Vaatan rohkem filme. Loen rohkem raamatuid. Ei põe väga palju enam tuleviku ja karjääri pärast. Puhkan!!! Näiteks sellepärast pole mul praegu mõtet uut tööd otsida, et ma saaks suvel natuke puhata. Okei, õigupoolest saan ma sel aastal lausa 28+20 päeva puhata, 20 päeva eelmise aasta arvelt. Juhuuu!

Aga kokkuvõtteks ma arvan, et 2014 andis 2015-le päris hea stardiplatvormi.

No comments: