Thursday, 15 January 2015

Whiplash!


Els vedas mind täna kinno. Ma tegelt üldse ei tahtnud minna, sest nälg ja väsimus olid peal ja vaadatava filmi kohta ei viitsinud enne guugeldada ka. Els vaatas mulle aga kutsikasilmadega otsa ja mangus, et me ikka läheks. Ja ooooo kui õige otsus see oli!

Vähe sellest, et ma polnud PÖFFist saati kinos käinud, onju. See on lihtsalt hämmastav film. Vähe sellest, et teemaks muusika oli, oli see lihtsalt tohuuuuutult põnev. Draama asemel nimetaks ma selle žanriks näiteks muusikapõnevik. Vahepeal mulle päriselt ka tundus, et see ei saagi otsa, ja vahepeal oli nii põnev, et ma lihtsalt mõtlesin, et ma tõusen püsti ja lähen saalist välja, sest ma lihtsalt ei suuda edasi vaadata. Sest et... see oli täis üllatusi. Kogu aeg, kui hakkas tunduma, et "i see, i seeee, where it's going", siis ega ikka ei teadnud küll. Ei olnud tüüpiline hollywoodilik süžee, ei olnud õnneks.

Mis tegelikult kõige naljakam - üleeile tööl vaatasin filmi Two Night Stand, milles mängis sama tüüp kes Whiplashi peaosas. Ma polnud varem Miles Tellerist suurt kuulnud, aga tema viimase aja filmograafia järgi tundub, et päris tegus tüüp.
Ma ei oska siiani võtta seisukohta, kas ta mulle meeldib või mitte. Mõlema filmi alguses mõtlesin pigem, et ei meeldi, aga filmi arenedes... ta on üsna omapärane.

Niiet - kesiganes sa seda lugema juhtud - jookse kinno!

Tuesday, 13 January 2015

Taliharjapäev


Taliharjapäev, woop! Ja pool talve ongi läbi. Unistan juba vaikselt, et mu jooksurajad oleks lumest ja muust jamast puhtad, sest selle libedaga silkajat minust pole ja enese spordisaali vedamiseks olen ma ka liiga laisk. Ma tean küll, mis supertunne see on, aga ma lihtsalt tean ennast, et ma leiaks enne seitsesada viiskümmend vabandust, kui et läheks trenni. Aga jooksma läheks ma heameelega. Eelmise aasta esimene jooks sai tehtud vabariigi aastapäeval, kas seekord saab tossud ehk veel varem jalga ajada?

Monday, 12 January 2015

Odav vs kallis, kvaliteet vs kvaniteet...

Mind on viimasel ajal üha enam ja enam kummitama hakanud see teema - asjade hinna ja kvaliteedi suhe. Ma kõlan seda kirjutades nagu mõni ilu- ja/või moeblogija, andke andeks, onju.



Ma olen neis mõtisklustes jõudnud järeldusele, et ilmselt on küsimus asjade emotsionaalses väärtuses. Ma pole kunagi eriline rahaboss olnud ega ka brändifänn ja ma ei ütleks, et ma seda praegugi olen. Lihtsalt mingid väärtused on muutunud. Kõik see aga on praktilise katsetamise teel kujunenud.

Näide number üks. Ma otsisin pikalt õiget näokreemi - kuna mul on hirmus hirmus kuiv nahk, siis ostutus see üsna kolgata teeks. Proovisin igasugu Puhta Looduse värke, hunnikutes apteegikraami, mis mõnel teisel talvel veel töötasid (ei olnud muidugi kõige odavam kraam ka), kuniks sel talvel sattusin Lumi toodeteni, mis mu näonaha nii-nii korda teinud on. Okei, you got the point, ma rohkem koostisest ja toimest rääkima ei hakka, et mu pesa liiga ilublogiks ega -maailmaks ei muutu, milles ma endiselt võhik kuubis olen (meenus Herzi kunagine postitus näokreemimajanduse kohta, hehe, tervitan).

Lumi aga kõige odavam kraam pole, aga seda ilmselgelt põhjusel, et see ehe Eesti kraam on ja nagu me kõik teame, siis kogu ökovärk ongi hirmkallis. Mis ajast minust säärane ökomutt sai, ei tea. Aga ma jumaldan seda brändi. Alguses ehmatas mind selle värskelt kooritud kartuli lõhn ja kollakas värvus, aga nüüdseks olen ilmselt immuune, ja mõtlen juba hirmuga, et kui see otsa peaks saama, pean uue eest jälle terve varanduse välja käima.

Ehk selle katsetamisega on see teema ka nagunii, et riietega eksperimenteeri palju tahad, aga lõputult mingit jampsi endale näkku määrida ikkagi ei taha. Mul oli kuni hilispubekaeani ideaalne nahk, siis kannataksin mingit sorti mini-akne all mõnda aega ja alates sellest on mu näonahk so-so olnud.

Näide number kaks. Ripsmetušš - mu igavene needus. Proovisin ühte, proovisin teist, proovisin kolmandat (mida aastaid tagasi kasutasin), aga kõik koorusid juba paari tunni pärast inetult silme alla. Ma mäletan, et mul on üks sõbranna, kelle "leivanumber" kunagi mahapudenenud või laiali ripsmetušš oli. Ja nüüd oli märkamatult sellest ka minu leivanumber saanud. Oi ma olin kuri. Võtsin kätte ja investeerisin vähe kallimasse kraami. Ei aidanud. Okei. Võtsin ette veeel kallima ja hinnatuma kraami ja mõtlesin, et ma ei meigi end enam KUNAGI, kui see ka ei tööta. Aga joppas. Tegemist on L'Orealiga, kui kedagi huvitab. Täpset nime ei mäleta, aga ilus hõbedane totsik on. Ja hea lõhn vist ka, arvas ema, hõisates, et "oo, see lõhnab ju nagu päris ripsmetušš!" Mis kraami ta siis kasutab, ei küsinud.
Taaskord olin nõrk ega viitsinud head odavat kraami otsida, aga kuna sellest nagunii jätkub veits kauem kui ühest piimapakist hommikukohvi peale, siis väärt investeering, ma loodan.

Näide number kolm. Samas näiteks šampooni ja palsami puhul pole mul tõesti vahet, millise hinnaklassi tooteid kasutan. Okei, on mingisugune kõverjoon tekkinud odav vs kallis vahel, aga see on pigem õigete toimeainetega seotud, ma olen kindel. Nimelt on mulle ülioluline, et šampoon niisutaks piisavalt peanahka, et see põrgulikult ei sügeleks. Ja minu praegused šampoon&palsam, mille ilublogija Miss Liina blogist loosikingituseks sain, teevad tööd imeliselt.
(Mulle siinkohal meenus Breti nõgeseveega juuste pesemine - mul poleks selliseks asjaks vist never kannatust, et ära oodata, millal juuksed selle omaks võtavad).

Näide number neli. Kirjutuslaua tool. Haha! Jälle see tool, aga ma lihtsalt pean tooma näite, et ma armastan ka teise ringi kraami ja seda eriti mööbli puhul. Kogu mu mööbel võiks taaskasutusest olla, kui mul vaid oleks õigel ajal see võrratu pood meelde tulnud, mis on Skandinaavia vintage mööbli kullaauk. Olgu siis mainitud, et konkreetne tool-isend maksis kaheksa eurot. Ja näeb hea välja, on puhas ja korralik ja ilmselt ka kvaliteetne (vähemalt tundub).

Näide number viis. Ja siis on veel hindamatu väärtusega asjad ehk ise tehtud asjad, kas iseenda või kellegi teise poolt. Näiteks nagu minu isa tehtud laud, ei väsi kordamast.

---

On asju, mille puhul mu suhe hinna-kvaliteediga on nii ja naa. Näiteks käekotid, mille hind tundub suurusest hoopis sõltuvat ja kuna ma armastan suuri käekotte... Või ka raamatud, olen märganud, on tihti hinnatud suuruse ja materjali järgi vist, kui nad just bestsellerid pole. Ja noh, riietest ma siinkohal ei räägi..

---

Enamasti ma odav vs kallis teemas olen lihtsalt laisk, aga samas nutikas - ma püüan aru saada, millised brändid on haipi väärt ja millised müüvad lihtsalt nime. Aga selleks, et neist asjadest aru saada, on vaja natuke kauem elada ja erinevaid asju läbi proovida. Või mõelda, kuidas tegutsemisviise optimeerida.

Mu jaoks on üha olulisemaks saanud asjade kvaliteet - poleks uskunudki, et ma kunagi asju poes vaatan sama pilguga nagu mu ema. "Kas nende saabaste õmblused ikka vastu peavad või viskab kohe liimist lahti. - Vaata mis riidest see on, see võtab ju kohe kenasti kassikarvad külge" jne. Jep, mu jaoks on ühtäkki saanud oluliseks, et riie ei võtaks kassikarvu külge - kuigi mul on kodus umbes sada liimirulli, siis ajal, mil kodus oli pisikiisu ka, polnud kasu ühestki liimirullist. Mul on üks tore villane jakk, millelt ma siiani pole karvu välja saanud, selle vastu aitab vast ainult keemiline.

See list võiks veel jätkuda ja jätkuda, aga ma arvan, et mu point jõudis kohale - head asjad maksavad täpselt nii palju, kui nad väärt on.

Kogu põgusa jutu kokkuvõtteks võin öelda, et ma armastan ilusaid ja kvaliteetseid asju ning ei pelga nende eest võibolla arutult palju maksta. Eks ma siis kuu lõpuni söön nuudleid ja joon vett ja silitan ilusat käekotti, aga nagu öeldakse - ma pole nii rikas, et osta odavaid asju.

Ma teadlikult ei hakka lisama, kes selle imelise foto autor on, teades, et ta ei pahanda, et seda siin kasutan. Teadjamad tunnevad mu lemmikfotograafi-koostööpartneri ära nagunii.

Kodukontor - peaaegu valmis

Juhtus täna selline ime, et mu imelise isa tehtud imelise kirjutuslaua juurde leidis tee üks imeline tool. Pärast seda, kui olin täna pool päeva emale kurtnud, et nii väga tahaks juba ometi tooli leida kusagilt, et ma ei saa diivanis lebotades tööd üldse teha, üldse pole poollamaskil asendis motti ja üleüldse - miks mu ilus lauake peab nurgas nõnda õnnetult üksi seisma.

Kass kiitis heaks 

Niiet nii ma siis lõpuks otsustasin end bussile istutada ja pika tee maha sõita sinnasamasse poodi, kust ma kogu oma taaskasutatava mööbli saanud olen (eelmine diivanilaud ja pildilolev imetabane laualamp, mis tegelikult on tänasel päeval magamistoa oma). Täielik aaretelaegas mu jaoks olnud! Eriti tore on see, et ma juba uksest sisse astudes leidsin Selle Oma Tooli. Tahtsin müüjalt abi paluda, et too mul tooli kõrgelt alla aitaks tõsta... Aga nähes, et naisterahvas minust veeeel lühem on, küsisin viisakalt luba, kas võin selle sealt kuidagi alla ukerdada. Ta hoiatas, et ma ettevaatlik oleks - toolipadi võib raami küljest lahti olla. Hoidsin hinge kinni - ei, ainult mitte minu toolil, see nägi kaugelt nii täiuslik välja - terve, puhas ja parasjagu kriimuline. Jah, mu kodus on täitsa uut Poola kräpp-laminaatmööblit ka (elutoa sektsioon), sest see tundus tol hetkel kiire ja odav lahendus (on siiani päris hästi teeninud mind, ja sobib ka siia väga hästi). Aga sellegipoolest olen ma suur taaskasutuse ja isetehtud mööbli fänn.

Nagu enne mainitud, siis see superäge kirjutuslaud valmis spetseritellimsel mu kuldsete kätega isa poolt. Ma muudkui kurtsin ja kurtsin, et ei leia endale kusagilt Seda Õiget kirjutuslauda, sest just taolisest nagu see imeline isend, olin ma juba aastaid-aastaid unistanud. Ideaal oli restraureerida mõni vanem laud, aga nende hinnad osutusid hirmkalliks. Niisiis tegi mu armas isa mulle laua ise. Isa pidas seda küll natuke risky businessiks, kuna laudade vahele võivad keskküttega korteris väikesed praod tekkida ja kui ma praegu vaatan, siis millimeetrised praod on tõesti selle kuu ajaga tekkinud. Aga see tegutsemist ei sega ja lisab vaid ehedust. 

Aga mida polnud, oli õige tool. Vahepeal ema Saaremaalt ühe leidis, mis tundus suht khuul, aga see oli helesinine ja heledast puidust. Isa lubas selle mulle sobivaks töödelda, st hele lakk maha ja tume peits peale, helesinine riie muu sobivaga asendada, uus poroloon ka sisse, et ikka pehme oleks jne, aga pikemal vaatlusel ja kaalumisel osutus see liiga tülikaks. Tool ise oleks maksnud 10 euri. Kui ema täna mu vingumise peale pakkus, et võivad selle ikkagi ära teha, tekkis mul ikkagi trots, et ma pean veelkord Tartu läbi kammima, sest polnud ma ju oma lemmikpoodi jõudnud (praegu meenus, et üks koht jäi veel läbi käimata). Ja noh.. jah. Vedas. Hinnaga ka - 8 euri eest vaid! 

Eks näis, kui vanemad jälle külla tulema peaks, kas vajab natuke putitamist ka, riie vahetamist nt vms. Aga! See on nii mugav! Ma olen nii rahul, et ma otsustasin, et minu hoodi tavalisel ratastega pöörleval kontoritoolil asja pole. Ma julgen öelda, et see siin on mugavam kui uus fäänsi pöörlev tööl meil kontoris, mis oli väga väga väga palju kallim. 

Niisiis on kodukontorinurk peaaegu valmis - vaja oleks veel uut laualampi ja võibolla ka ühte väikest riiulit. Nimelt ma taipasin, et mulle hirmsasti meeldivad ju igasugu süsteemid ja kuna mul on igasugu korteri, töö, Semiooni ja muude asjadega seoses tekkinud väga palju paberimajandust koju, siis vaatamata sektsioonkappide suurusele ei ole seal korralikke panipaiku. Või noh on, aga ma vihkan kappe ja sahtleid tegelikult, sest siis ma saan asjad sinna peitu visata ja ei viitsi neid iialgi sorteerida. Sestap ei tahtnud ma oma kirjutuslauale ka rohkem kui ühte väikest sahtlikest (lihtsalt selleks, et ilusat sahtlinuppu kuhugi panna oleks - see muidugi seisab mul ikka sahtlis, sest mul pole ehituspoodi asja olnud, et õige suurusega kruvi osta). 

Lambi leidsin ma tegelikult maalt vanaema juurest küll, aga see oli mingi imeliku puitasjaga laua külge monteeritud ja üleüldse tundub praegu mõeldes liiga suur. Sellegi suhtes on mul paar kinnisideed, milline see olema peab. Kahjuks netis ringi surfates on ilmnenud üks suur puudus - suurem osa vanu ja ägedaid lampe on vanade veneaegsete juhtmetega, mis a) ei sobi europistikutesse, b) on niisama ohtlikud. Ma pole kindel, kas isa juhtmevahetusega hakkama saaks. 

Niiet - lamp, riiul ja ikkagi ka korktahvel ootavad oma teed minu kodukontorisse. Kõik vihjed on oodatud! (okei, seda ma tean, et Jyskist saab korktahvelid, aga miskipärast alati kui ma Lõunakasse satun, on mul pärast kuhugi edasi vaja minna, kuhu tahvlit kaasa võtta poleks mugav. Aga nüüd lootust on - lähipäevil peaks minuni viimane jõulukingitus jõudma, millele sinna järele pean minema).

Saturday, 10 January 2015

Puhkused-eesmärgid

Elus on palju rõõmu - näiteks see, et ma sain paika oma 2015. aasta puhkused. Ja seda asja nimega 'puhkus' on mul alanud aastal palju, väga palju. Kuna ma 2014. aastast töötasin enamuse ja kordagi korralist puhkust välja ei võtnud (vaid 2x õppepuhkust, et noh, õppida ja töötada peamiselt ikkagi, reepealt ju päris maha ei saanud), siis oli mul kogunenud läinud aastast lausa 20 puhkusepäeva. Kujutate ette! Seda on ju.. palju! Tänu sellele sain suveks kaks lisanädalat puhkust (suve algusesse, siis, kui need esimesed mõnusad soojad ilmad on.. ja sess), suvekeskset puhkust kolme päeva võrra laiendada ja veel vist sügisest puhkust ka kolme päeva võrra laiendada.

Alustasin ma suurt puhkuselainet juba tegelikult sel nädalal - ka kolm päeva on mu jaoks päris korralik puhkus. Käisin Saaremaal perega jõule järgi tähistamas. I'ts never too late for christmas, aga sellega, ma loodan, see hooaeg nüüd lõppes ka. Ootan juba salaja, millal kuusk linnast ära viiakse ja kogu see jamps ära lõpetatakse. Sõbrannaga eile linnast läbi jalutade sama avaldust tehes ütles ta, et aga pimedal ajal on ju ilus. Tõsi, on jah, aga ma tahaks samas ka, et oleks lootust selle pimeda aja lõpune juba. Et see sodi maast nüüd ära sulaks, sest talvest on nüüd küllalt. Aahhh.. ma pole kunagi säärane talvevihkaja olnud, aga mul läksid saapad üleeile katki ja ma üldse ei taha ega viitsi uusi otsima minna.

---

Leppsime preili AJ-ga just kokku, et alustame koos aasta raamatu & filmi challenge'itega. Ilmselt otsime või leiutame juurde ka veel muusika oma, sest on ju ometigi muusika-aasta ja muusika lahutamatu osa me mõlemi elust. Kord kuus (kuu viimasel nädalal) saame kokku, et loetut-nähtut-kuuldut arutada (ankeet on tegemisel). Lugesin just ühest väärtajakirjast (haha, okei-okei, Anne&Stiil oli see, milleks eitada meelelahtust), kuidas ellu rituaale luua võiks. Mõtlesin, et mu ebastabiilse graafiku puhul ei tuleks sellest midagi välja, aga näed siis!

---

Lõppu natuke nostalgiat.


Sunday, 4 January 2015

2014

Vahepeal ma arvasin, et mu noorus on läbi saanud - ma ei viitsinud enam väljas käia, pidutseda, lollusi-hullusi teha jne. Mulle meeldis pigem kodus tööd teha, ma väsisin väljaskäies juba max kella üheks ära.

Tegelikult tuleb aga tunnistada, et mul lihtsalt polnud selleks kõigeks enam aega. Ma töötasin ja õppisin nii palju, et sotsiaalne elu väljaspool arvutiekraani ja organisatsioone oli pea olematu ja mu organisatsioonidevälised sõbrad (keda polnud väga palju) kohtudes ütlesid, et ma olen ära kadunud. Ma tõsimeeli arvasingi, et kodus diivanil tööd teha on palju kasulikum ja vaat et isegi lõbusam. Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, siis mul on hämmastav võime pead probleemide eest liiva alla peita. Noh, mis niiväga probleem see mitte väljaskäimine on, aga samas noor inimene ikka võiks mingil levelil sotsiaalset elu omada. Vahepeal salaja ikka ihkasin normaalseid reedeõhtuid ja vahepeal ikka võtsin aega iseendale ja sõpradele ka.

Ma olen ise alati natuke pigem rebel kui et kuivik olnud, niiet ei tea, kust see vahepealne kuivik-elu tuli. Tähendab, tean küll. Kui nüüd ajas natuke tagasi mõelda, siis 2010 Tartusse ja ülikooli tulles oli elu hõissaj ja pidu ja Genialistide klubist sai teine kodu. Kolisin ainuüksi ühe aastaringi sees viis korda. Võtsin kassi. Vahetasin ülikoolis eriala. Armusin ülepeakaela. Pärast seda olin poolteist aastat suhtes ja kodukana. Sel ajal liitusin ka Kultuuriklubiga, st hakkasin taas aru saama, et ma vajan tegevust. Sinna alla läks järgneva kolme aasta suurem osa aega.

Niiet sellises töö-töö-töö rütmis ma järgmised aastad kulgesin. Karjäär oli kinnisidee ja maailma kõige hirmam asi tundus palgatööle minek ja enese ise majandamine.

Möödunud aasta lõpus avastasin aga maailma enda jaoks uuesti - pärast väikest läbipõlemist taipasin, et on aeg iseenda ja sõprade jaoks. Hakkasin jälle väljas käima ja elu nautima. Hullusi ja lollusi tegema. Hommikul 9ni pidutsema. See, mida ma näiteks nüüd möödunud reedel tegin, trükimusta ei kannata.

2014

Heaküll, siit tuleb lõpuks kiire ülevaade 2014. aastale.

Jaanuar
Sess niitis jalust ja koos Hiiekaga hakkasime otsima võimalusi, kuidas Eestist mõneks ajaks ära minna - tema EVSi, mina eneselegi üllatuseks hakkasin au pairi võimalusi brausima. Ületasin hirme, vestlesin mitme perega skaibis, aga ükski polnud päris see. Kuniks sattusin ühe saksa pere eestlasest au pairiga suhtlema.
Unistasin paremast elust ja suurest seiklustest.

Veebruar
Sõitsin saksa perele Lõuna-Saksamaale Kanderni külla. Reisist saab lugeda siit. Pärast sõitu olin surmkindel, et maikuus pakin asjad ja sõidan ära.

Märts
Märtsist ei meenunudki ei blogi ja instagrami sirvides eriti midagi, aga siis äkki koitis, et märtsis ma armusin ülepeakaela (ma polnud ikka vist aastaid nõnda hullusti pealaest varbaotsani armunud olnud) ja hakkasin unistama kolimisest ja tööleminekust (käisin edutult mööda vestlusi).
Märtsi lõpus avastasin ühe unistuste tööpakkumise. Muidugi kandideerisin.
Ühtlasi koos sellega otsustasin, et Saksamaale ma ikkagi ei lähe.

Aprill
Aprillis muutus palju, väga-väga palju. Läksin esimest korda elus päristööle, kolisin, andsin teise kassi ära, õppisin teistmoodi elama. Hakkasin õnnelikuks. Kuigi stressi oli kohutavalt palju ja iga võimalik hetk, kui lained jälle peakohal kokku lõid, purskasin nutma, oli tulemus seda väärt.
Ühtlasi korraldasin oma viimased tudengipäevad.

Mai 
Algas sai "Elu roosas mullis". Kuu alguses käis ema mul essat korda Tartus külas. Rohkem väga midagi eredat ei meenugi, aga töösse sisseelamine vist võttis kogu aja. Õppisin nautima üksikuid vabu päevi ja ilusat sooja ilma.

Juuni
Juuni alguses sain kirja, et mind on unistuste töökohale võetud ja töö algab kohe James Arthuri kontserdiga. Hullusin hullumiseni.
Kuu alguses üritasin natuke puhata, aga kuna JA väljakuulutamine langes täpselt samale ajale, siis väga ikkagi rattalt maha ei saanud.
Kuu algusest hakkasime armsa töökaaslase, preili E-ga tihedamalt väljas käima. Kuu lõpus tähistasin sünnipäeva.
Hakkasid juhtuma ka muud ilusad asjad. Ära ei armunud.

Juuli
Puhkasin, mängisin ja samas ei puhanud ka. Õiget puhkust pole mul endiselt veel olnud, aga tuli kuidagi olemasolevat nautida. Kuu lõpus põgenesime preili M-ga reaalsusest ta maakodusse Peipsi äärde. Kolm päeva, mis mälestustes oleks justkui palju-palju pikem aeg. Ilusad-ilusad mäletused.
Saime kokku preili MV-ga semiootika sügiskooli asjus. Minust sai mulle eneselegi ootamatult selle peakorraldaja.

August
Kuna Positivusele ma minna ei saanud, otsustaime preili M-ga, et Intsikurmule peab kindlasti minema. Veel enam, et olin sinna aastaid minna tahtnud. Olen sellest siin korduvalt kirjutama, aga ütlen veelkord, et see oli võr-ra-tu! Selleks aastaks on selle toimumise ajaks juba puhkus kirja pandud.
Pärast seda üsna kohe James Arthuri kontsert Tallinnas. Ma siiamaani ei suuda kirjeldada neid emotsioone, mis mind pärast seda öösel Tartusse sõites valdasid.
Kuu lõpus käis armas Bret Eestis.

September
Sündis Semioon. Algas uuesti kool, mis iseensest mulle niiväga enam huvi ei pakkunud. Alustasime FTÜKi uue koosseisuga. Suured Plaanid, Suured Emotsioonid.

Oktoober
Kulmineerus töö S-Suptetiimiga ehk toimus semiootika sügiskool. Ma siiani ei suuda uskuda, et ma sellise asja korraldamisega hakkama sain ja et ma nii normaalne juht olla suutsin, et mu tiim laiali ei jooksnud - vastupidi, imeliselt töötas.
Kuu lõpus hakkasin tundma, et hakkan läbi põlema.

November
PÖFF. Õppepuhkus. Totaalne läbipõlemine. Unistuste töökohalt äratulek. Isegi PÖFF ei suutnud tavapärast rõõmu pakkuda. Suutsin vaadata ainult seitse filmi.
Samas kuu lõpp kulmineeris ammu, ammu-ammu oodatud 'Rahvusülikool 95: Vaiko Eplik, I Wear* Experiment, Tiger Milk, POSÕ' peoga, mida preili KK-ga korraldasime. Ma olin seda nii kaua oodanud ja see oli peaaegu nii eepiline, kui ma seda ette kujutasin.

Detsember 
Detsember oli töökuu - 202 tundi ja meeletud ületunnid ja pühad tööl. Lõputud jõulupeod ja lõputu koopaelu. Ei midagi nii jõulukiiret kui tavaliselt, aga ometigi möödus kuu üsna kiirelt ja vaikselt.


---

See aasta muutis mu elu kohutavalt palju, ma tahaks väga öelda, et see oli mu elu parim aasta, aga paraku on mul praegu aasta alguse kaamos veidi peal ja detsembris pühadeks mitte koju minek nullis seda aasta suurt vaimustust, aga ma ilmselt ikkagi korduvalt olen siin kirjtuanud, et see aasta õpetas mind kohutavalt palju, sain väga palju asju teha, mida varem teinud polnud. Mu väga paljud unistused täitusi. Ma julgesin väga palju asju teha, mida ma muidu poleks julgenud. Püüdsin end kogu aeg mugavustsoonist välja visata ja asju, mida ma kunagi poleks teinud, kõige kiuste ikkagi teha. No nt tundusid aasta alguses tehtud skaibikõned võõraste Hispaania peredega täiesti sellised asjad, et noh mkm, not gonna happen. Enne peidan pea jälle liivaalla ja kaon maailmaprakku, kui et midagi sellist teen.

Samamoodi see reis üksinda. Mul oli ikka väga-väga hirmus (jaa, Hiiekas, VÄGA hirmus) ja ma mõtlesin umbes seitsesada viiskümmned korda, et ma ei lähe, ma ei saa minna, mul on liiga suur hirm. Aga ma ikka läksin ja kahetsema ei pea, vastupidi.

2014 tõi mu ellu ka mõned võrratud inimesed, kellega aasta jooksul palju ägedaid seiklusi korda saadetud. Õnneks on mu ellu jäänud ka mõned vanad head sõbrad ja aasta otseselt vist kedagi elust ära ei viinud.

Ja nagu ma eelmises postituses kirjutasin, siis õnneks annab elu teisi võimalusi ja mõned sillad, mille ma eelmisel aastal põletasin, saan ma veel ilmselt taastada. Millisel kujul - eks seda näitab aeg. Pean praegu targemaks neist vaikida. Nagu eelmise südameasjade-teema puhul elu näitas, siis niipalju kui on erinevaid inimesi, on erinevaid arvamusi. Üks lähedane sõbranna soovitas ühtemoodi käituda, teine teistmoodi. Kumbki soovitus oli ristivastupidine teisega. Ma muidugi käitun ikka nii, nagu minu süda õigeks arvab, aga kuna ma püüan sõpradele mitte niisama vinguda, et elu on raske, vaid püüan ka reaalseid lahendusi leida, siis püüdsin mõlema seisukohaga kaasa mõelda ja olukorda läbi nende vaatevinkli analüüsda. Omamoodi on neil mõlemal õigus. Ilmselt vajan ma lihtsalt aega.

Lubadusi ma uueks aastaks vist ei andnud, aga Hiieka ennustusest läks 2/3 küll täppi. : P
Aga selleks aastaks luban ma endale, et käin rohkem teatris. Vaatan rohkem filme. Loen rohkem raamatuid. Ei põe väga palju enam tuleviku ja karjääri pärast. Puhkan!!! Näiteks sellepärast pole mul praegu mõtet uut tööd otsida, et ma saaks suvel natuke puhata. Okei, õigupoolest saan ma sel aastal lausa 28+20 päeva puhata, 20 päeva eelmise aasta arvelt. Juhuuu!

Aga kokkuvõtteks ma arvan, et 2014 andis 2015-le päris hea stardiplatvormi.

Hearts a mess* / elu teised võimalused

Ma ei ole allaandja. Vähemasti ei tohiks olla, ei taha olla. Kõik asjad, mille suhtes ma pole viitsinud elus pingutada, on tagasivaadates saanud kellegi teiste õnneks ja eduks. Ma ei taha seekord nii, ei taha. Aga õnneks annab elu vahel mitu võimalust ja seekord olen ma mõne asja osas uue aasta puhul vigade paranduse peatükki jõudnud.

Teisalt südameasjades olen jälle karile jooksmas. Ma olen arvanud küll, et jagatud mure on pool muret, aga enamasti tähendab see ka seda, et kuulaja hakkab mulle nõu andma, aga mõne asja puhul ma lihtsalt ei taha ühtki nõu kuulda võtta. Ma ei tea ise ka südames ja peas, kuidas asjad olema peaksid, ma tõesti ei tea. Kui mul on võimalus kas vaikida või elada - ma ei tea, mis on õige.

Teisalt olen ma liiga palju viimasel ajal oma probleemide eest põgenenud. Ma olen suurepärane murede ignoreerija - kui mul on kurb olla või miski piinab, suudan ma väga edukalt pea liiva alla peita või tööd teha ja seeläbi igasugu jampsi unustada. Aga ehk ongi aeg see lõpetada ja lõpuks ometi proleemidega tegeleda? Mis tähendab muidugi 80% ajast lihtsalt südame valutamist.

Tihti ma ei oska käituda nii, nagu ma tegelikult arvan, et õige oleks. Olen ma ju alati või vähemalt peaaegu alati arvanud, et ebaõnnestudes ja kukkudes peaks püsti tõusma ja uuesti proovima, aga kui ma mõtlen tagasi enamik asjadele elus, siis ma seda teinud miskipärast vist pole. Sest see on raske. Sest ma tunnen, et nii pidigi minema, et see on millekski muuks vajalik, okei. Vahel ehk ongi, aga tihti.. well, not so much. Ma olen ka muidugi kohutav drama queen, kes hingepõhjani solvuda võib ja hooletult sõnu pilduda. Ma vahel, jah, ise ka imestan, kui dramaatiline ja traagiline ma ikka olla võin. Vahel justkui öeldes asju ja vaadates, kui kaugele asjad minna võivad. Kui palju ma taluda suudan. Samas vahel lihtsalt tundub nii õigem. Aga lõppeks ma arvan, et ma ei ole enam 12-aastane preili, kes iga tagasilöögi peale demostratiivselt ukse kinni lööma peaks ja minema jalutama.

Ma arvan, et see mõte aitas mind südame sasipuntrast välja.