Friday, 24 July 2015

Kolimine

Kuna ma olen maailma kõige püsimatum isend, siis teatan, et kolisin jälle blogiga - seekord siis Wordpressi. Seda tegelikult sel lihtsal põhjusel, et kuna ma WP platvormiga nt Semiooni kodukat haldan, siis mugavam oma blogi ka seal hoiustada. Niisiis - vajuta SIIA!

Monday, 13 July 2015

Harmoonia vs segadus

On päevi, mil ma olen enesega täielikus harmoonias. Isegi siis, kui kell on hommikul viis, päev ja öö on vabad, aga und ei paista mitte kusagilt. Selle unerežiimiga... on nagu on. Õnneks on suvel sellevõrra lihtsam, et enamasti ongi ainult töö ja vaba aeg. Ja mõned muud kohustused veel. Aga muidu... õnnis turvaline stabiilsus. Nii, nagu mulle tegelikult meeldib. Jah, ma pean täitsa ausalt tunnistama, et kuigi mu hing ihkab aeg-ajalt ikkagi seikluste ja pöörasuste järele, ei armasta ma peaaegu midagi rohkem kui turvatunnet, stabiilsus ja vaikselt kodus pesas konutamist. Heaküll, mingiaeg hakkab mul kindlasti igav ja tahan ringi tuuseldada, samas pole mul viimasel ajal koduskonutamise vastu ka midagi olnud. Varem, kevadel näiteks, kartsin ma seda nagu tuld. Tuuseldasin ringi, kohtumine koosoleku järel, õhtuti väljas linnapeal... Ja kõige selle keskel tundsin ma end meeletult õnnelikuna.

Sest mul on minu inimesed. Sõbrad, kellele saab igas olukorras kindel olla. Sõbrad, kes kell viis öösel lohutavad, et ka kõige rohkem sassis unerežiim saab ükskord korda. Et ka minu unistused täituvad. Mõned nädalad tagasi tunnistas üks sõbranna, et tema näeb mind rahuliku ja tasakaaluka inimesena kriisisituatsioonides. Näiteks ajal, mil ma eelmine aasta uues kohas tööd alustasin. Ma jäin talle suurte silmadega otsa vaatama ja küsisin, et kuidas ometi. Ma tean, et ma olen alati tahtnud olla selline, nagu ta mind kirjeldas... Jäin mõtlema, et kas ta miskipärast ideaaliseerib mind või ma alahindan end. Mul on tunne, et tõde on kusagil poolepeal. Sellel inimesel lihtsalt on harukordne oskus näha inimestes head ja väga head ja seda neile ka öelda, aga samas mitte liialdamata. Ma tean, et ta suudab asju ka väga objektiivselt näha. Ja ma olen selle inimese üle väga õnnelik ja nii tänulik.

Ja siis on need päevad, mil miski ei jookse, klapi, meigi senssi. Ma vihkan oma tööd, elu, režiimi - kõike. Kõik, mida ma teen, mida ette võtan, millest unistan, tundub... mitte küll just mõttetu, aga mitte piisav. Mulle tundub, et kõik igal pool on minust edukamad. Paremad. Ilusamad. Targemad. Püüdlikud. Ja ma olen nende peale hirmus kade. Sest mina tahan ju ka olla edukas. Ma püüan endale meelde tuletada, et eelkõige tahan ma olla kõiges, mida teen, õnnelik. Aga neil hetkedel ma ei teagi, mis mind õnnelikuks teeb ja kas see on piisav. Kas see, et ma tegutsen vastavalt oma võimetele, ikka on piisav. Äkki see on allaandmine? Ma pole neile küsimustele veel vastuseid leidnud. Seniks loen need lihtsalt pahadeks päevadeks, mil tööd on olnud liiga palju, väsimus on mäekõrgune ja pea muudkui valutab.

Minu õnneks neid halbu päevi väga palju pole. Kui miski tusatuju jälle peale tuleb, panen aga sarja mängima ja unustan halvad asjad ära. Muidugi, ehe näide jälle turvatunde ja stabiilsuse otsimisest - ma ei ole veel uusi sarju vaatama hakanud - kuniks mu lemmiksarjadel uusi osi pole, vaatan nende vanu hooaegu juba eiteamitmendat korda. Aga see lihtsalt on minu turvaline tagala. Küll ma neid uusi sarju ka kunagi avastama hakkan.

Samamoodi on tegelikult praegu elus ka. Kõik on turvaline ja hea. Mitte küll ülemäära roosamanna. Aga lihtsalt... stabiilne. Mu hing küll ihkab põnevust ja miski minus ütleb, et eks ma varsti jälle pahandusi otsima hakkan ses suures põnevusejanus.
Õnneks algab mul kohe-kohe puhkus. Ongi jäänud veel üks tööpäev ja siis... tervelt 20 päeva puhkust! Puhkust alustame preilidega Peipsi äärde sõites, kus peatume armsa Herzi hoole ja armastusega renoveeritud Mesi Tare külalistemajas. Ma olen seda juba päris tükk aega oodanud ja vot see saab alles elamus ja seiklus olema!

Aga enne veel paar mõnusat päeva Tartus. Heade ja ilusate inimestega toredates kohtades. Pärast seda natuke puhkust Saaremaal, Intsikurmu ja... ongi august käes. Mis seal salata - kui ma nüüd suudaks end kokku võtta ja hoolega mõne projekti kallal töötada, oleks lausa põhjust huviga sügist oodata. Ma sain koolist ja kooliga seotud asjadest nüüd õnneks kuuajalise puhkuse, st tervelt kuu aega ei kohusta mind üle selle kollase kivimaja ukseläve miski astuma. Küll aega tuleb usinasti organiseerimis- ja kirjutamistööd teha. Sellega seoses meenuski, et lubasin tegelikult juba eile õhtul ühte aruannet kirjutada. Ja siis veel ühte artiklit. Ja... oot, kuhu kadus õnnis stabiilsus?

Kirjutamiseni!

Sunday, 21 June 2015

Puhkusest toibudes

Ma ei tea, kuidas ikka juhtub nii, et üldse ei kirjuta siia midagi. Igatahes - vahepeal oli puhkus kaheks nädalaks. Neljandal juunil põrutasin Saaremaale, kus oli küll üsna tuuline ja jahe, aga see-eest oli übermõnus jalad mõneks ajaks seinale visata ja mitte midagi teha. Sai maal käia, sai rannas lebotada, hoovis ainsas tuulevaikses põõsastevahelises nurgas päikest püüda, kalal käia ja kala süüa jne.

Tagasisõitu lükkasin muudkui edasi. Mul oli vaja juba 10ndal tegelikult Tartus tagasi olla, et hommikul ühele koosolekule tõtata ja edasi Pärnu väljasõidule, aga ma otsustasin, et see pole nii oluline. Niisiis jõudsingi hoopis tagasi 11nda õhtuks. Ja puhkus jätkus! Tol õhtul käisime Egeliga Truffe'is söömas (nom, part, nom, aga kahjuks jäi ikkagi Chameleoni omale alla, mida emaga Kuressaares söömas käisime) ja Gen-is Avoid Experimenti ehk I Wear* Expertimenti ja Avoid Dave'i laivil. Viimast nägin ja kuulsin päris essat korda laivis, aga no niiiiii khuul oli!

Elu veeres täiega edasi. Järgmise päeva hommikul (loe: lõuna paiku) käisime preili Helly Kittyga veidi päikest püüdmas ja traditsioonilisel pitsamaukimisel. Õhtuks sättisime end Veini ja Vine ette pleedide sisse ja unustasime endid veini limpsima. Kus mul geniaalne mõte tekki Haapsallu minna. Mõeldud-tehtud! Ainult selle vahega, et hommikul ma sest plaanist eriti vaimustuses enam polnud. FB kommuunis keegi laupäevasel päeval muidugi ei liikunud ja mõte läbi Tallinna ümberistumisega tundus... tüütu. Nii ma siis jõudsin juba käega lüüa ja M-le kirjutada, et ei mina tule kuhugi. Aga siis hakkas ikka natuke piinama, et mis mõttes, mul on puhkus ja ma passin kodus või. Niiet hüppasin õhtupoole ikkagi tunne-oma-kodumaad bussile ja kolistasin läbi Paide, Türi, Rapla (!! ma polnud seal päris-päris ammu käinud)-Risti Haapsallu, kus ma polnud oh jumal... pea 10 aastat käinud.

Haapsalu oli megamõnus! Vaatamata sellele, et veitsa jahe oli, ikkagi väga meeldis. Esimesel õhtul veinitasime mere ääres (mille pärast ma sinna ju läksingi!) ja tutvusime veitsa kohaliku ööeluga. Mulle kõik väga meeldis, eriti koht nimega Aed, kus vabas õhus mängis DJ mussi ja tüüp saksofoniga peale mängis. Hästi meeldivad sellised asjad! Ja see kõik toimus kell neli hommikul. Ja kell kuus hommikul oli meie Tornikesest ka seda kuulda veel.
Teisel päeval avastasime kohalikke kohvikuid, jalutasime kohtades, kus ma ammu-ammu käinud polnud, promenaad on näiteks imeilus! Ja õhtul sõitsingi tagasi.

Aga kes arvas, et sellega ringitrippimine lõppes, siis ei. Veel enne aga käisime arsmsa Helly Kitty lõpetamisel teisipäeval ja õhtul veitsa tähistasime ka. Mmmm, ma juba igatsen neid lihapirukaid...
Kolmapäeval sõitisin Tallinnasse, et... ei, see on veel saladus. Sellega seoses pajatangi järgmisel nädalal lähemalt, aga veel ei tea, kas alguses (enne pühi) või pärast. Eks ole kuulda.

Neljapäeval käin ülikoolis teaduskonna dekanaadis ühel hirmus põneval koosolekul, aga sellest on ka veel vara rääkida, mis me seal korraldame. Aga sellega seoses olekski kiiresti vaja kiiresti plaane pidama hakata, sest juba ülejärgmisel neljapäeval on uus koosolek. Novot, sinna see suvi lähebki. Aga mul pole eriti selle vastu midagi, sest ma arvan, et ma sain puhata piisavalt. Ja kui kõik nüüd eriti ägedalt läheks, siis ootab juulipuhkuse ajal midagi eriti toredat ees. Noh, mõni tore festival nagunii.

Aa, ja õhtul tõmbasime veel Semiooni esimese tegutsemisaasta otsad kokku. Et ma pagana pihta ei unustaks, et majandusaasta aruanne tuleb esitada augustis hoopiski (milline geenius). Igatahes, vaatasime minevikku ja vaatasime tulevikku. Eks näis, mis siis saama hakkab...

Kuna mul on veits tunne, et ma sõnu pastakast juba vaikselt välja imen ja tööpäev ka kohe-kohe lõppeb, siis siinkohal lõpetan kirjutamise. Lisaks heameelega pilte ka, aga need on kahjuks mu isiklikus arvutis (jaaah, mul on jälle töökorras arvuti ja veel täitsa uus ja äge!!! jeeee!). Niiet tõmban siin tööl otsad kokku ja kihutan Inksuga lõunale. Või on see dinner pigem?

Monday, 25 May 2015

Ausalt ja südamest

Oi, appi! Ma pole nii ammu kirjutanud jälle. Tõtt-öelda pole mul eriti meeleski olnud, et mul blogi on, ja see on üsna hämmastav, sest netis surfan ma ju ikka töö tõttu päris palju ringi.

Asi võib olla selles, et tänan küsimast, elus läheb kõik üsna stabiilselt hästi. Mul oli küll vahepeal tunne, et ma ei saa üldse aru, kus või kes ma olen. Konkreetselt selline tunne oligi (või on siiani?), et ma ei tea, kes ma olen ja mida ma teha tahan.
Minuga on olnud juba üsna kriitilisest teismeeast saati see, et ma olen teadnud, mida ma tahan (teha). Sel ajal kui teised jäätiseputkas või muudes teenindus-toitlustusasutustes oma esimest taskuraha teenisid, asusin mina tööle kohalikus ajalehes ajakirjanikuna. Ses suhtes kasvasin ma vist päris kiiresti suureks, sest kuidas sa teisiti lehes töötades saad, kui kogu päriselu su ees lahti rullub ja sa seda maailmaparandaja kombel kajastama pead.

Sellest ajast saati olen ma üsna kindlalt teadnud, mis on need asjad, mida mulle teha meeldib. Peale lehes töötamise käisin ma näiteringis ja muusikakoolis hääleseades ja õppisin vaikselt isegi üksi laval värisedes esinema (peaaegu). Peale selle laulsin veel kooris, tegime mingiaeg meediaõpetuse kursuse raames kooliraadiot, proovisin kätt lavastajana (vahel isegi üsna edukalt), vedasin õpilaslehe toimetust ja veel ja veel asju, mis praegu kohe hoobilt meelde ei tulegi. Osade õpetajate jaoks oli see isegi okei, et ma tundides ei käinud ja erikokkulepetel mingeid asju tegin. Ma olen neile siiralt-siiralt tänulik. Ma sain ise kasvada, ise asju teha ja proovida.

Muidugi ma tegin vigu ja ei meeldinud kõigile, sestap poleks ma oma matemaatikaõpetaja pärast peaaegu kooli lõpetanudki. Oi, mul on siiani meeles, kuidas ma päris viimasel järeltööl olin ja ikka üldse olukorda ära ei händlinud, sest mul puudus igasugune matemaatilise loogika ee... vaist ja võime. Ja ega ma eriti ei tahtnud ka. Mulle siiamaani valmistab põrgupiina asjade tegemine, mida ma ei taha, milleks ma pean end sundima. Eks mul sellepärast see bakakraad veel üsna kaugel terendab ka, et mind keegi otseselt siin ülikoolis ei torgi tagant. Saan oma "mitteilmunud" ainetele kirja, ja läheb uue ringiga edasi. Aga ka siin lastakse mul muid asju teha, ja lausa tunnustatakse.

Täna avasime FTÜKiga (filosoofiateaduskonna üliõpilaskogu) oma teaduskonna tudengitele puhkeruumi. Miski, mille nimel me - oo klišee-klišee - terve aasta tööd tegime, eriti viimastel nädalatel.. Ja nüüd on see tehtud.
See periood oli kohutavalt pingeline. Kahjuks tuli ette ka pettumusi iniemstes, aga ma püüan õppida seda, et kõik ei ole ühtemoodi head. Kõigi väärtushinnangud ei ole samad ja vahel isegi mitte sarnased. Aga ma ausalt, ma püüan seda mõista ja seda aktsepteerida, sest kust mina tean, mis inimeste tegelikud põhjused on. Ja teisalt - tuuleveskitega pole mõtet võidelda. Tasub hinnata head ja hoida head inmesed enda ligi, ja nende vastu samamoodi hea olla. Ma olen maailma kõige tänulikum neile inimestele, kellega meie koostöö sujus. Kes end ise appi pakkusid. Kellega koos me selle ära tegime.

Ütlesin enne Silviale, et uskumatu, et see tehtud on. Ta küsis vastu, et kas on tühi tunne ka juba. Vastasin, et pagana piha - ei ole ju! Esimest korda on kõik kuidagi teistmoodi.. hoopis vastupidi. See oli ju alles algus. Tulemus on ju käegakatsutav. Minul ja ligi 2000 teisel tudengil on peaaegu igal ajal võimalus puhkeruumi minna. Ma tean, et mu armas Mendelejevi tabeliga tass ootab mind seal riiulis. Et wifi ühendub automaatselt (:D). Et mul (meil) on vastutus. Jah, millegi eest vastutamine pole peaaegu kunagi nii hästi tundunud.
Ja Semiooni eest vastutada on tore. Aga selle puhkeruumiga on kõik kuidagi teistmoodi...

Seekord ei olegi nii, et ma olen saanud teha seda, mida mulle kõige rohkem meeldib teha (orgunnida-orgunnida ja veelkord orgunnida), aga siis saab sündmus läbi, lava pakitakse kokku, esinejad sõidavad minema, publik hajub öhe... ja jäävad vaid mälestused, heal juhul taasesitataval kujul.
Seekord on see käegakatsutav. Ja tõesti, nagu ma enne ka ütlesin - ma loodan, et see on vaid algus. Tõepoolest, töö mõttes on see küll algus. Ma loodan, niipalju kui kaugele mul on võimalik töötada (plaanid igatahes on uueks sügiseks päris laiahaardelised), et ma suudan anda oma panuse, et see ruum elama hakkaks.

Mida ma selle käigus õppisin - alati ei ole parim võimalus lasta kellelgi enda eest ära teha, isegi siis, kui sulle see kinni maksta lubatakse. Ehk et kuidas meil tekkis Silviaga geniaalne mõte, et me ei küsi sponsorlust, ei, me isegi ei lase dekanaadil enda eest caterigi kinni maksta - me teeme ise! Ja tadaa - tulemus on siin:





Ma olen meie üle niiiiiiiiii paganama uhke, et me 3x väiksema eelarvega toime tulime! Ja toitu jäi veitsa üle isegi (kuna rahvas ei tulnud nii palju kui ootasime, aga mis siis!)

Avamisüritus ise oli armsam kui ma ette kujutada oskasin. Dekaan, prodekaan ja dekanaadi juhataja kiitsid meid nii väga... teate, seda on nii raske sõnadesse panna, kui väga see korda läheb, et nad meisse nii hästi suhtuvad. Meid tunnustavad. Meiega arvestavad igasugu nõukogudes. Kui palju me teha oleme saanud. Ja mul on hea meel, et varsti see jätkub ja loodetavati veel-veel intensiivsemalt. Ma võin juba praegu öelda, et ka tänu minule on Eesti kõrgharidusmaastik milligrammi võtta parem. Või ägedam, ei teagi. See on minu jaoks nii tohutult oluline ja missioonitundega asi.

Sestap mul oligi ses projektis kaasa üüa hästi tore, sest esiteks: ma sain midagi teha. Teiseks: ma sain midagi kasulikku teha. Kolmandaks: ma sain midagi kasulikku teha ja sellest võidavad kasu ka teised.
Sellised asjad teevad mind õnnnelikuks.

Ja sellised: täna, väsinuna tööle jõudes, kirjutas meie praegune esimees, et võitsime veel ühe lahingu seoses ühes nõukogus esile kerinud probleemiga. Pai mulle, et ma oma õiglust taga nõudsin ja raiusin, et nii ei saa, et ma viitsisin uurida, miks (mu jaoks on viimasel ajal eriti väga tähtis, et kõik oleks vettpidavalt argumenteeritud, ainult nii võidabki lahinguid).

Dekaan küsis täna mult ja hr esimehelt, et kui palju ftükindus nädalas/kuus aega võtab umbes. Me konkreetsete vastusteni ei jõudnudki, aga ma jõudsin mõtteni, et kui ma midagi tahan, siis ma teen, ja kui ma tahan ja teen, siis ma tunde ei loe. Ma ei planeeri aega. Ma lihtsalt teen nii palju kui jõuan. Mingihetk maksab see kätte, sest piir tuleb ette ja siis võin vinguma hakata, tundub teistele vist. Eile nt võitlesin selle vastu, et pool tundi varem kodust välja tulek ON väga suur ajakaotus. Teiste jaoks võib tunduda see vahepeal natuke arusaamatu. Ma ise aga püüan end kusagilt distsiplineerida ja kuhugi mingid piirid tõmmata. Sest muidu lähen ma lihtsalt katki. Praegu neid ridu kirjutades olen ma olnud ärkvel juba üle 20 tunni, ja mulle tundus juba kella nelja paiku korraks koju kohvi jooma ja kassi toitma minnes, et päev on olnud pikk. Aga - kõik need positiivsed emotsioonid mängivad selle tagasi.

Vot. Mõnus!



---

On veel üks teema, mida mitmed mu sõbrad ei mõista. Et miks ma teen nii palju vabatahtlikku tööd. Et miks ma töötan öösiti. Ja eriti veel selleks ,et selle kõrvalt teha tööd, mille eest mulle sentigi ei maksta.

Ma ei saa öelda, et aga proovige ka või et, klišee-klišee, kogemuse pärast. Te ei usuks mind ju niikuinii.
Mu kõige lihtsam vastus sellele on: do what you love, love what you do. Kui see kõik mind (veel?) ära ei elata, siis vähemasti on mul tunne, et ma teen midagi, mis mu õnnelikuks teeb. Et mul, kui nüüd suurelt öelda, on, mille nimel elada ja hingata.

Vot, ja siit koorub ka järgmine probleem - meie, karjäärinaiste viga on see, et me seame endale töös kõrged nõudmised ja eesmärgid, milleni tavaliselt ka küündime. Sarnased nõudmised teisendame ka armastusse. Ja siis mõtleme, et miks isiklikus elus miski ei suju. Miks keegi ei suuda sammu pidada. Aga paraku vähemaga ma leppida ei suuda, taha, oska. Aga küll ma õpin.

--

Kus nüüd kukkus kirjutama. Ma tahaks veel kirjutada aususest & õiglusest ja sellest, mis tunded valdavad mind blogimaastiku teisi blogisid lugedes... noh, teate võibolla isegi, millest räägin. Aga ma ütlen vaid, et mul on hea meel, et minu pesa siin säärane salajane on.



Tuesday, 5 May 2015

Let it happen

Ma arvan, et oleks paslik midagi vahepeal kirja saada. Ma olen tegelikult nii mõnegi tähtpäeva siin blogis maha maganud.
Näiteks sai mul hiljuti tööl aasta. Ja seejärel uues kodus aasta. Ja aasta mu viimasest Tudengipäevade festivalist sai nüüd ka kohe kindlasti.

Sellest aastaringist olen ma elanud pea pool aastat kusagil sügavas mugavustsoonis. Eriti praegu. Mul on nii hea ja mugav oma roosas mullis olla, et ma lausa kardan sellest välja astuda. Aga ma tahan, ma tahan nii väga, et keegi mind sellest välja tiriks. Ma tahan teha asju, mille peale ma praegu mõtlen, et "noooo, never ever ever". Ma ju mäletan küll seda tunnet, seda võrratut eneseületuse tunnet..

Samas olen seda saanud viimase aasta jooksul küll ja enamgi tunda. Kas või näiteks see, et ma ei karda enam eriti paljusid asju. Ma kartsin vanasti meeletult pimedust, et keegi kusagilt nurgatagant tuleb ja... Nüüd peksan ma rõõmsasti koridoris magavad tüüpe välja, kartmata, et keegi kallale tulla võiks; elan kõrvuti mustlaste ja venelastega, kartmata nuga saada, sest seda võib nagunii igav pool saada; tormata appi nuga saanud tüübile, kartmata (võõrast) verd, HIVi ja mida kõike veel. Pühapäeva varahommikul ärkas minus selline emalõvi, kelle olemasolust mul polnud aimugi.

Aga rääkides hullusest, siis seda see eelmine nädal oli:
esmaspäev algas elu essa osaletud Mälukaga, kus, vau, üllatus-üllatus, saime 94 tiimi hulgast lausa 8. koha. Õhtu kulges edasi Ööulaupeoga.
Teisipäeval pidasime FTÜKiga koosolekut, tulime ühele vingele ideele. Õhtul käisin Luulevabadust kaemas, sest ei saa olla ju nii, et ma ei lähe.

Kolmapäeval algas tõeline hullus - ärkasin üsna hommikul, käisin FL nõukogust, tulin tööle. Töölt otse läksin Tallinna bussile, mis viis loomaaeda Turovskiga ekskursioonile. Vau! Lihtsalt vau! Vaatamata külmale ja väsimusele õpetas see nii hirmus palju, pani hoopis teisest perspektiivist asju vaatama. Natuke üks neist "mugavustsoonist väljas" asjadest, muidugi. Tartusse jõudes tormasime Egeliga palgapäeva tähistama ja uusi Eesti käsitööõllesid Gambrinusest soetama. Nomz!

Arvasin, et jõuan enne õhtust möllu ikkagi tukastada, aga kus sa sellega... Aeg läks liiga kiiresti ja juba oligi aeg Vironia korpi peole minna Vaikot kuulama ja hiljem linnapeale volberdama ühes Möku viimase peoga. Tuleb tunnistada, et õige vara lõppes see pidu mu jaoks meeletu külma tõttu, sest endiselt soojalt riidesse panna ei oska. Ma ei õpi ses osas küll mitte kunagi. Igatahes pool 6 olin juba kodus ja kuna ligi 40 magamata tundi tiksus, oli aeg kerra kerida.

Et kõigest 6 tundi magada tööle roomata (miks küll nii vara ärkasin, mul praegu ei meenu - töö oli ju alles kl 17). Jällegi magmata öö...
Päeval sain sõba silmaele taaskord kõigest üsna vähesteks tundideks. Käisin Tudengilaulu kaemas, aga ilm oli kehv ja.. aeg taaskord kadus. Õhtuks oli plaanis deit Inksuga. Ja vot, kus see oli alles õhtu... Igatahes kiirabi ja politsei autode vahelt tuli leida tee tööle, aga enne läksime läbi Alisa poolt, et mu kätelt veri maha pesta, kiired viinashotid võtta ja tunnine uinak teha. Pärast shotti igatahes magasin momentaalselt nagu nott. Et ärgata paanikaga üles, et olin äratuse kinni pannud ja tööpäevani on aega pool tundi. Mille peale Alisa hõiskas, et "aga ma ju teadsin, et sa jõuad poole tunniga tööle küll, tahtsin, et sa kauem magada saaks." Eksole. Sõbrad teavad!

Tööpäev oleks mu äärepealt murdnud. Kuna ma oodatud telefonikõnet terve päeva jooksul ei saanud, asusin internetti läbi kammima. Tultult. Kui pärast ühte arvatavat õiget smsi lõpuks rahu sain, kukkusin kell 1 voodisse ja magasin end lõpuks täitsa välja.
Järgmisel päeval selgus, et sms läks valele inimesele ja olin jälle nullpunktis tagasi. Õhtul tuli Alisa külla.
Täna olen jälle tööpostil.

Novot.

Kaks lugu lõppu ka:

Sellega seoses meenus mulle pühapäeval juhtunu. Loodan, et saadakse õiglane teenitud karistus. Fui..

See räägib iseenda eest...

Monday, 20 April 2015

I remain

Ma tahaks olla Peeter Paan, ma ei taha suureks kasvada. Ma ei taha tööl käia, ma ei taha ise raha teenida. Ma tean, et nii palju asju räägib sellele vastu ja tegelikult ma ikkagi naudin sõltumatust. Ma tahaks lihtsalt teha tööd, mis mulle vähe rohkem meeldib kui praegune. Ja tegelikult poleks mul vabakutselise Hunt Kriimsilma elu vastu ka midagi.

Aga vot. Esimest korda elus.. ei, esimest korda viimase 10 aasta jooksul on mul tunne, et ma ei leia elus oma kohta üles. Ma olen 8. klassist saati elus teadnud, kuhu suunas ma liigun, miks ma mida teen. Jah, isegi ülikoolis semiootikat õppides ma teadsin, miks see vajalik on. Aga vot, nüüd enam ei saa aru. Ma isegi ei suuda end veenda, et see ära lõpetada ja paber kätte saada. Ma lihtsalt ei suuda ega taha. Ma ei taha enam raisata aega, mille arvelt ma  võiks midagi muud teha. Midagi, millest oleks praktilist kasu. Miks keegi peale mu enda sellest aru ei saa ja mulle ikka "ah, lõpeta ikka ära" juttu ajavad? Ma ei hakka siia ühtki ratsionaalset põhjendust tooma isegi, millest ma tegelikult aru saan. Ma lihtsalt tahan seda emotsiooni siia kirja panna. Kui väga ma ei suuda olevikus üldse orienteeruda.

Aga vähemalt olen ma viimase põlve vanakoolikas ehk 2012. aastal sisseastunu ehk viimase põlvkonna hüvede nautija. Mul on vähemasti tagavaraplaan, kui kõik muu peaks vett vedama. Kahe aastaga jõuaks nii mõndagi veel teha. Sealhulgas ellu viia suurepärase lõputööidee, mis mul eelmine nädal metsas jalutades tuli.
Mingi perspektiiv nagu oleks jälle tagasi, aga samas ma tean, et see on vaid mõttena hea.

Ma arvan, et kusagil sügisel sai see alguse. Ma arvan, et ma põlesin lihtsalt läbi. Umbes oktoobri või novembrikuus olin ma oma tegemistega nii ummikus. Juhtisin organisatsiooni, korraldasin semiootika sügiskooli (mis siiani on üks suurimaid väljakutseid mu jaoks), töötasin veel IC-s pressiesindajana ja saabus PÖFF ka, kus vabatahtlik olin. Tegelikult ei ole ju palju. Ahjaa, karjääripäeva tiimi olin end ka lubanud. Järk-järgult hakkasin tegevusi vähendama ja tere, siin ma olen - on kevad ja ma ei tee mitte midagi. Ja mul on selle pärast nii niru olla. Sest et.. mul on nii palju vaba aega ja ma olen nii õnnetu. Ma saan küll selle vaba aja sõpradega veeta, mis tähendab seda, et seitse päeva nädalas ma kas olen õhtuti tööl või võõrustan sõpru või käin ise külas või väljas. Nädalavahetused on eriti hullud - pärast paaritunnist und otse tööle. Vot, nii palju vaba aega!

Aga see on viinud mind arusaamani, et mul vist on loomekriis. Mul on nii palju asju, valdkondi, mida ma tahaks, millega ma tahaks tegeleda. Aga ma lihtsalt ei oska kusagilt otsast pihta hakata. Ma ei saa vist aru sellest ka, et magavale kassile hiir suhu ei jookse. Ma ei oska end kuhugi pakkuda, ma ei oska end müüa. Aga samas ma tean, et ma olen hea, kui hea ma olen, millist potentsiaali ma paigalseisuga raiskan. Ja võibolla lähen ma varsti nii rooste, et ei oskagi varsti enam midagi teha. Gosh, ma tean isegi seda, mida ma veel ei oska, aga mida ma tahaksin väga osata. Ja ma tean, kuidas ma selle saavutan. Lihtsalt, ma ei oska prioritsiseerida. Ma ei oska otsustada, kus ma parasjagu ollla tahan, milliseid oskuseid omandada. Mul on päris mitu plaani, mis aga kõik saaks alguse sügisest.

Tahaks hirmsasti midagi teha, aga no ei oska... loomekriis on selle asja nimi vist.

Sõnaga, on aeg taas enese vastu aus olla.

Saturday, 28 March 2015

Try a little...

Mul on juba vaikselt tunne, et ma ujun elus vastuvoolu. Meelega, heameelega. Teen kõik vastupidi sellele, mida mulle soovitatakse või mille eest mind hoiatatakse.

Mu keha ei saa enam aru, et mõistlik oleks järjest magada rohkem kui viis tundi.

Väljas läheb valgeks, kell on pool seitse. Kahju, et päikest pole. Sest kui oleks, oleks juba ammu täitsa valge. Sest üleeile samal ajal tööl keset külma kivitreppi istudes soojendas juba päike.

Muud ei tahtnudki öelda.


Monday, 23 March 2015

No mis elu see siis on?



Viimasel ajal taban end muudkui mõttelt kui teistsugune on elu viimase aasta jooksul olnud. Ma oleks muidu selle postituse pealkirjaks pannud "Minu aasta väljaspool", aga pole veel päris aastat täis saanud. Niiet ma päris selle aasta kokkuvõtteid veel teha ei saa. Ja tegelikult on veel vara ka teha kokkuvõtteid ka läinud aastast, mil ma oma praegusele töökohale asusin & siia korterisse kolisin. Selleni on veel umbes kuu aega. Veel enne seda on mul elu päris esimene ametlik korraline puhkus. Jah, nüüd võin öelda, et saagu mis saab, aga see igatahes tuleb. Ma ei teagi, kas ootan seda või mitte. Mõnes mõttes on jälle hea - saab vanematele ja vanaemale Saarde külla minna, vanaemaga koos ta sünnipäeva tähistada üle.. viie? aasta. Siis on juba parajalt mõnus kevad ka käes, ma loodan.

Samas ma tunnen, et elu on kuidagi tühi. Oleks tarvis mingit uut intensiivset projekti, millesse sukelduda. Teisalt jälle mõtlen, et mul pole varem nii palju eraelu jaoks aega olnud ja sõbrad on mul nõnda toredad, tõesti! Aga eks kõik tuleb omal ajal. Ma pean õppima natuke vabamalt kulgema vist.
Hästi naljakas on see, et mõnel hommikul ma tean täpselt, mida ma oma eluga peale hakata tahan, aga teisel hommikul jälle pole aimugi. Vahepeal oli täitsa kindel plaan Tallinna kolida ja seal tööd otsida, aga kuna tööotsingud eriti vilja kandnud pole ja ma hakkasin mõtlema, et kui raske mul siit kolida on oma sajamiljoni asjaga... ja millestki loobuma ma ka pole nõus. Niiet noh, kui nüüd ikkagi mingi väga ägeda tööpakkumisega ei vea, siis ma.. lihtsalt otsin ja kulgen edasi ja mõtlen, mida eluga pihta hakata. Tüüpiline mina..

Aga kui tagasi selle juurde tulla, mis mind kirjutama üldse ajendas. Käisin täna oma elu esimesel TÜ Üliõpilaskonna Sihtasutuse ehk TÜÜSA üldkoosolekul, kus tutvustati käimasolevaid projekte ja räägiti juba toimunust. Ehk siis oma au & kuulsuse saime meie Karjääripäevakatega ka. Ja TÜ pusa! Lõpuks ometi! Vaatasime ühte TEDi videot, arutasime organisatsiooni struktuuri üle ja mõtlesin, et küll on ikka toredad, mõnusad ja avatud inimesed. Ma olen viimase aasta jooksul nii mõneski organisatsioonis ja kollektiivis töötanud, nii mõndagi üle ja läbi elanud, aga sealne õhkkond tundus kuidagi... tore. Eks muidugi, alguse asi, Triin, igal orgnisatsioonil on omad probleemid, kivid kapsaaias jne. Aga mõtlesin, et täitsa kahju, et see ilmselt mu esimeseks ja viimaseks koosolekuks jäi.

Nüüd ringi lapates sattusin oma Sügiskooli kodukale ja õhkasin, et milline tore projekt see oli. Lugesin feisbuki evendi lehelt osalejate, esinejate ja õppejõudude kiidusõnu ja meenus kogu see emotsioon ja kogemus... no hea, et pisardama veel ei hakanud!
Ja ennist TÜÜSA koosolekule jalutades mõtlesin, et kui tore, et meil Semioon on. Kui tore, et Maarja selle hullumeelse mõttega luua organisatsioon, suvel kaasa tuli. See on olnud uskumatult põnev kogemus, ühe organisatsiooni asutamine, käivitamine ja töölesaamine. Ma olen küll terve see aeg skeptiline olnud natsa, aga samas - väga suuri asju ei saagi ju alguses teha. Ma olen siiski õnnelik, et meil on kõik asjad kuidagi seestpoolt väljapoole toimunud - nii organisatsiooni asutamine kui ka kõik tegevused. Me ei loonud seda sellepärast, et lihtsalt oleks äge üks org asutada. Vaid sellepärast, et selleks tekkis praktiline vajadus - esiteks juriidiliselt, teiseks vaadates viimaste aastate semiootika sisseastumisstatistikat tundus vajalik rohkem kokku hoida.

Meil ei ole ülemäära palju liikmeid, õigupoolest ma ei teagi, palju meid kokku on, aga ma leian, et see on täiesti normaalne. Ja ma loodan, siiralt väga loodan, et me suudame praeguse juhatusega anda oma tegevuse ühel päeval nii üle, et see praegu nähtud vaev oleks jätkusuutlik ja see tore liit jääks püsima ja kasvaks jõudsalt. Ma väga tahan uskuda ja loota, et tulevased põlved on veel ägedamad ja paremad kui meie praegu, mõtlevad suuremalt ja teevad veel rohkem vajalikke ja ägedaid asju.

Ma arvan igatahes, et see kõik saabus mu ellu täpselt õigel ajal. Sellegipoolest on mul tunne, et see on mu viimane aasta tudengiorganisatsioonides. Ma küll jätkan kindlasti Semioonis, aga juhtimise tõenäoliselt annan edasi. Ma ei tea, mis see täpsemalt on, aga mul on tunne, et ellu on saabumas mingi muutus. Mingi pööre. Vaja oleks vähemalt. Aga nagu ikka - suured asjad ei juhtu iialgi siis, kui ma seda lootnud olen, vaid ikka kuidagi ootamatult. Ma lihtsalt käin, silmad-kõrvad-süda avatuna ringi ja mõtlen muudkui elu üle järele. Vot!

Sunday, 22 March 2015

Afraid of nothing

Halllllleluuja kui kaua ma pole kirjutanud! Vahepeal tekkis mulle üks stalker, kelle pärast blogi kinni panin ja ega ma tõttöelda ei arvanud, et ma lähiajal nagunii midagi kirjutan Lihtsalt.. stabiilne on olnud.

Mis siis toimunud on. Kuu esimese poole põhimärksõna oli kindlasti Karjääripäev ehk kuidas me ühe imetoreda meeskonnaga TÜ Karjääripäeva korraldasime. Mu jaoks oli see hästi arendav, kuigi mõnes mõttes ka üsna lihtne asi, mida teha, kui võrrelda seda nende asjadega, mis ma siiani teinud olen. Siiani ma vahel mõtlen tagasi ja mõtlen, et nädal aega kestva festivali korraldamine on ikka hull asi, mida teha.
Aga. Ma õppisin palju. Ma analüüsisin end ja oma tööd palju ja ma arvan, et kokkuvõttes.. võin ja võime tööga ikkagi rahul olla. On tekkinud hästi palju mõtteid uueks aastaks ka, aga ma olen võtnud seisukoha, et ma uuel aastal enam ei tee. Mitte midagi. Ei FTÜKis ega TÜÜSAs.

Võibolla ongi siin sellepärast ka pikem vaikus olnud, et ma olen otsinud end. Oma kohta, tööd, mõelnud, kes ma olen ja kes on inimesed mu ümber. Hästi palju on viimasel ajal aega veedetud sõpradega, külas käidud, ise võõrustatud nii tööl kui kodus. Hästi mõnus!

Aednikuks olen ka hakanud. Või noh, lillearmastajaks vist. Kui naisepäevaks hunniku lilli sain (haha, okei, mitte nii hunniku), siis pärast seda on kogu aeg vaasis midagi olema pidanud, ehk et eelmine nädal ei suutnud me Riinuga vastu panna ja astusime Kaupsi kõrval olevatele tädikestele ligi ja võitis see, kes paremini reklaami tegi. Nii tulid minuga koju hunnik nartsisse ja pajukiisusid. Mõned päevad tagasi tekkis mul suur kihk kaktuste kõrvale koju tuua ka midagi elavamat, ehk et korvi lendas üks tore potinartsissike. Võtsin meelega kõige väiksema ja vähem kasvanuma, et oleks rõõmu ja ootusärevust kauemaks. Ja ma ütlen - see asi kasvab MEELETU kiirusega. Ma arvan, et umbes homme või ülehomme hakkab ta juba õitsema ja tuleb tunnistada - ma olen põnevil! Niiet  vot, sellist väikest rõõmu ellu.

Aga põhjus, miks ma üldse kirjutama tulin, kuigi mul tegelikult kirjutamistuju pole, kuna kõik on nii hästi. Kõik meigib senssi ja samas ei meigi üldse. Kõik on nii õige ja läheb ilmselt paremaks, aga mingeid suuri ootuseid mul pole. Polnud ka varem. Lõhkusin paar päeva tagasi nartsisside vett vahetades ära oma überkauni ema kingitud vaasi ja mõtlesin, et noh, nüüd tuleb õnn. Ja ausalt - on tulnud küll. Aga olgugi, et mul on siin väga vähe lugejaid ja neid kõiki ma usaldan, aga pagana pihta - ma ei julge ära sõnuda ka. Sest et elu on näidanud, et pill tuleb pika ilu peale. Ja et suure hõiskamise peale ma tegelikult tüdinen ise ka natuke õnnelik olemisest ära. Aga praegu... ma muudkui käin ja säran ringi. Kevad, mis muud!

Aga noh, okei, ma ei jõudnudki asja põhjuseni, miks ma selle postituse tegin, kuigi põhjus oli see, et ma seda õnne ja rõõmu ise mäletaks. Aga ma kirjutan endale siia note'i, et ma aru saaks mõne aasta pärast lugedes, et tööl on tore käia. Isegi pärast 2-tunnist  und pole raske tööle minna. Heheeee

Lõppu üks imeilus lugu ka.


Tuesday, 3 March 2015

Olemise õnn & rõõm

Maailmas on nii palju ebaõigust ja igasugu jampsi, täna oli ekstreemselt halb ilm poolhaigena ringitrippimiseks, kell on liiga palju ja ma peaks magama, et järgnevad 24+ tundi üle elada, aga ei see ega teine ei suuda mind kõigutada. Sest et üks suur-suur ebaõigus ja jaburdus, millepärast ma, võin vist julgelt väita, et enamik oma elust natsa kannatama olen pidanud, sai lahenduse. Well, tagantjärgi on hea mõelda, et kogemused õpetavad, aga ma olen 100% veendunud, et seda lahendust olin ma väärt. Mitte isegi niivõrd materiaalses väärtuses, vaid lihtsalt on mul hea meel teada, et õiglus, mille eest ma kogu oma elu kõiges võidelnud olen, ikkagi kusagil pilvesoppide vahel veel eksisteerib ja vahel maapeale ka langeb. Mul on hea meel, nii siiralt hea meel!
Aaaaga kuna asi pole veel 100% lõplik, vaid hetkel 2/3 asjast on realiseerunud, ei saa ma päris avalikult hõisata, misasi see ime on. Aga mu postkast on avatud, vaikselt salaja võin sosistada küll.

Oh, elu... Rõõmustamiseks on palju põhjuseid. Kas või, sorri, eriti see, et neljapäeval Elephants From Neptune'i laivile kepselda saab! Ja see, et ma lõpuks terveks sain! Eelmise nädala keskpaigast saati ägisesin, siruli maas, meeletu gripipuhangu käes. Ausõna, ma pole aastaid nii haige olnud! Niiet olin sunnitud oma elu esimese haiguslehe töölt võtma. Arvasin, et suudan iga hullusega tööl käia, aga reede hommikul mõistsin, et inimene, ära mine end piinama ja teisi nakatama.

Nüüd on muidugi selle tõttu, et paar päeva täitsa mõtlemis- ja teovõimetu olin, hirmus palju asju teha. Hirmus-hirmus palju. Püüan kainet mõistust säilitada ja asju prioritiseerida, puhata võimalikult palju (khm-khm) ja... nii ellu jääda.

Lubasin endale, et lähen kell kaks magama. Kell on 1:42. On aeg!

Sunday, 22 February 2015

Viimane nädal on möödunud liigagi kiiresti. Samas on aega jällegi olnud parajalt, et mõelda. Või siis.. mitte mõelda. Sest õigupoolest ei olegi ma läinud nädalal, puhkuse ajal eriti millelegi suurele ja maailmamuutvale mõelnud. Ma olen igal õhtul uinunud suurest väsimusest momentaalselt, ma olen hommikuti rõõmsal meelel alla korrusel kohvi tegema kepsutanud, ma olen natukene tööd teinud, aga lõviosa ajast ikkagi puhanud. Ja mitte midagi teinud. Sest nii on mõnus. Mu jaoks ei ole puhkus ja niisama molutamine juba ammu häbiasi, sest nagunii enamik ajast, mis Tartus viibin, saab asjalikke asju tehtud.
Nüüd on mu akud aga täis laetud ja on aeg tagasi pöörduda. Uued kingad jalga panna ja tööle kepsutada.

See aeg ja distants on tegelikult ses mõttes hea olnud, et kõike kaugemalt vaadata. Natuke uusi mõtteid olen täna mõelnud. On vaja tähtsaid otsuseid teha, edasi liikuda, samas natukene ka tagasi. On aeg jälle tööle asuda ja eesmärkide nimel vaeva näha. On aeg õnnelik olla. Iseeendale.

Friday, 13 February 2015

Love me like you do

Oooo häppi deeiii, kohe jooksen tööle ja õhtul, õigemini juba päeval, saabuvad vanemad, va'd romantikatapjad Tartusse ja homme sõidame Saaremaale, kus ma terve nädala poolvegeteerida kavatsen. Niiet ma parem tehku täna tööd ja nähku vaeva, et Karjääripäeva asjad tehtud saaks.

Ise muidu mõtlen, et kuhu see aeg kaob, tööl näiteks kogu aeg tundub, et aeg seisab. Aga samas ma üritasin eile mõelda, mis filme ma see kuu vaadanud olen ja.. meenus, et alles me istusime Alisa pool ja arutasime jaanuarikuu filme. Ja nüüd on juba pool veebruari läbi. Ma üldse ei imesta, et too teine pool ka sama kiiresti minema hakkab, sest nädal kodus läheb kindlasti megakiirelt ja pärast seda on kindlasti kibekiire tagasi Tartu-ellu sisseelamisega.

Ja veel - mis mõttes mul viimasel ajal kell neli öösel uni ära läheb? Täna ka. Kella neljast saati toimetan siin, teine tass kohvi juba ja uneraasugi pole. Oeh.

Head kommertspüha! Hooligem rohkem.
(Seoses sellega tunnen, et õnneks olen ma sel aastal juba oma sõpradele hirmus hea sõber olnud, ma arvan, nendega rohkem aega veetnud kui eales varem ja loodetavasti ka muus osas igati väärt sõber olnud, et nad mu peale täna mõtleks. Mina igatahes teie peale mõtlen!)


Tuesday, 10 February 2015

Segasest (une)režiimist

Mu tööga seoses jaguneb inimeste suhtumine suuresti kaheks: ühed on need, kes pärast mu 30-tunnist ärkvelolekut (jah, eile juhtus nii) ahastavad, et "issandjumal, kuidas sa jaksad, puhka ka ikka". Ja siis on need, kes muigavad ja kuhugi kohta veel kutsuvad ja muigavad, et "no küll öösel magad."

Eile juhtuski täpselt nii, et pärast tööd oli koosolek hommikul ja kui ma lõpuks kella 16 paiku koju jõudsin, vajusin pea momentaalselt unne. Mõnus, aga kell 22 ärgates eriti polnud. Ja kui kell neli hommikul teist korda ärkasin, siis enam und ei tulnudki. Nii ma siin koristasin pool korterit ära, pool ootab ees. Aru ma ei taipa, miks ma koristamist nii tulihingeliselt vihkan ja muudkui asendustegevusi otsin. Ja kuidas keegi koristamist nautida saab.

Oeh, tagasi tegudele..

Monday, 9 February 2015

Sügavad tunded

Loen oma viie aasta tagust blogi ja meenutan, et iseendale tundusin ma küll ikka päris normaalne teismeline olevat. Veel enam. et viis aastat tagasi olin ma juba viimast aastat teenager ja Tartusse kolimas, ülikooli astumas ja muud jutud. Ometi oli see mu senise elu kõige meeletum suvi. Kõik järgnevad (ja ka eelnevad, alates 8. klassist) olen ma töötanud.

Tagasi mõeldes poleks ma vist uskunud, et minust nii ratsionaale inimene (noh, niipalju kui ma seda olen) saada võiks. Et aastatega saabub rahu, võibolla ka rahulolu, aga seda ma veel otsin. Kui ma püüan end oma elu suhtes mingisse perspektiivi asetada, siis ei tunne ma end praegu kuigi tipus enma olevat. Mu ümber on armsad inimesed, mul on aega deitida, mul on aega olla. Aga tipus, teame ju küll, seisad üksi. Ma ei taha enam kunagi nii üksi olla kui mõnel viimasel aastal. Ma muudkui tegin tööd ja ronisin. Olen küll korjanud oma elu pagasisse väga väärtuslikke kogemusi, mida ma ei kahetse, aga ma tahan edaspidi hoida tasakaalu.

Praegu sobib mulle hetke vaikne kulgemine. Ma pole ülemäära õnnelik, ma pole ülemäära rahul, ma olen tegelikult siinsest elust üsna väsinud. Ma mõtlen iga päev, et küll homne on parem, küll homne viib tänase tüdimuse, but suddenly.. ei vii.

Sellegipoolest olen ma rahul ja rahulik. Ma ei kurda ülemäära palju, mul on palju õnnelikke hetki olnud viimasel ajal. Olen veetnud sõpradega rohkem aega kui kõigil eelnevatel aastatel kokku, mul on tunne. Aasta on alanud päris helgelt, vaatamata sellele, et alati jaanuar on kõige masendavam kuu olnud. Ma arvan, et asi on ema kingitud kävõrus (jään kivide osas hetkel vastuse võlgu, hematiit ja miski veel, vist) - ta ütles, et kui ma seda kannan, siis täituvad kõik mu soovid. Ma muidugi olen ta hiljutitste esoteerikakalduvuste peale vaid muianud ta ees (Kuressaares avati mõni aeg tagasi mingisugune esoteerikapood), aga ma arvan, et tal on ikkagi õigus. Tal on alati õigus. Ma teadsin, et see päev tuleb, mil ma seda tunnistada saan. Ja praegu ei tundu see isegi raske. Arvan, et olen inimesena niivõrd kasvanud, et oma vigade tunnistamine ei tundugi enam ülemäära raske. Ma tahan neist õppida. Ma olen alati arvanud, et kõik vead on tehtud mingi põhjusega ja nagu ma tööl olen alati öelnud kolleegidele, et kui nad osutavad sellele, et ma olen teinud vea, viidaku, kus, millal. Vaid nii saan sellest õppida.

Sel aastal ma ei igatse kaugele ära, kuigi näiteks Hiiekas just läks, Bret on ikka veel kaugel ära ja mõned teised veel ka. Aga mina ei taha - mitte praegu.

***

Aga mis on nende aastatega muutunud? Tsiteerides iseend:"Lühidalt: ma ei õpi ülikoolis, et saada fäänsi diplom/kraad, vaid et laiendada oma silmaringi, õppida lõpuks ometi neid asju, mida ma tahan. See ei pruugi olla kõige optimaalsem variant" (2010:09)*
Mu suhtumine ei ole siiani muutunud. Mul ei ole seda pagana kraadi ikka käes. Ma tean, et ma tahaks sellleni ükskord jõuda, aga ma kardan, et seda ei juhtu veel praegu niipea. Sest ma ei suuda end endiselt sundida, nii suureks ma veel kasvanud pole.

Mis veel... kuhu küll on kadunud sügavad tunded? Tsiteerin:"Mul on nii külm. Mitte enam see külm, mis mul Kullas oli ja mis mind värisema ajas. Nüüd on külm-külm, päris külm, sest tuult puhub akna vahelt sisse" (2010:09). Ma ei mäleta, et ma ammu end enam nii tundnud oleks. Võibolla on seegi märk suurekssaamisest? Melanhoolia ja muretsmise ja haigetsaamise kaotamine? See on naljakas muidugi, sest sõbrnana, preili A ikka järjepidevalt tembeldab mind krooniliseks(?!) vallaliseks ja murdumisohtlikuks jne. Aga ma ise tunnen, et see on vana mina. Uus mina on tugev. Uus mina ei oskagi enam nii sügavaid ja ebastabiilseid tundeid tunda. Aga võibolla on see kõik lihtsalt sellepärast, et ma nii meeletult väsinud olen... et see rutiin kestab... et miski ei ole enam uus, miski ei üllata.

"Olen murest murtud ja õnnest ogar at the same time! Uskumatu, et selline tunne olemas on." (2010:10)

Veel arvasin ma, et kavatsen vähemalt viis järgmist aastat Tartus veeta. Jep, nii on läinud. Aga mis nüüd? Mis on mu uus viisaastakuplaan? Tuleb tunnistada, et kui viis aastat tagasi julgesin ma seda kindlamalt öelda, siis praegu.. pole mul aimugi. Võibolla otsustan hommepäev mõne muu paiga kasuks? Ma otseselt ei taha minna, aga mul poleks vist ka selle vastu midagi.
Mul on tunne, et ma kogu aeg kulgen kuhugi suunas, kogu aeg ehitan midagi, kogu aeg hoian millestki kinni, aga mis see kõik väärt on, mida ma tegelikult tahan?

Elu läbivaks jooneks näis olevat pangakaartide krooniline automaati jätmine või niisam kaotamine. Ükskord ma isegi ei mäletanud, kas jätsin selle automaati või mitte. Tellisin igatahes uue ja pärast seda leidsin vana rahakotist. How come...
Aga nüüd - eile käisin Swedis oma Isic kaarti kinni panemas, et vaikselt kodupangaga hüvasti jätta ja oma asjad ühte teise panka kolida, mille äriklient ma juba nagunii olin.

***

Elus-olust rääkides on täna teisipäev. On alanud üks kiire-kiire nädal, mis on täis tegelikult palju toredaid asju. Laupäeval tulevad vanemad üle pika aja külla ja pühapäeval sõidame Saaremaale, kus ma rahumeeli nädal aega jalad seinal istuda saan. Essat korda üle pika aja on emal samal ajal enam vähem vaba nädal ka, niiet see välistab selle, et ma 100% tegevusetult seal diivanitel lebotan. Ajaliselt.. kes teab, võibolla ma enam ei oskagi tervet nädalat seal olla ja tulen juba varem tagasi. Praegu tundub mõte sinnaminekust natuke võõras ja rohkem ootan nende siiatulekut hoopis. Naersin, et nad on ikka romantikarikkujad küll, tulevad valentinipäevaks siia, rikkudes mu aasta ainsad deitimisšansid. Ja siis kurdavad, et olen vanatüdruk kassiga.


* Ma tean jah, et kesse niimoodi viitab...

Thursday, 15 January 2015

Whiplash!


Els vedas mind täna kinno. Ma tegelt üldse ei tahtnud minna, sest nälg ja väsimus olid peal ja vaadatava filmi kohta ei viitsinud enne guugeldada ka. Els vaatas mulle aga kutsikasilmadega otsa ja mangus, et me ikka läheks. Ja ooooo kui õige otsus see oli!

Vähe sellest, et ma polnud PÖFFist saati kinos käinud, onju. See on lihtsalt hämmastav film. Vähe sellest, et teemaks muusika oli, oli see lihtsalt tohuuuuutult põnev. Draama asemel nimetaks ma selle žanriks näiteks muusikapõnevik. Vahepeal mulle päriselt ka tundus, et see ei saagi otsa, ja vahepeal oli nii põnev, et ma lihtsalt mõtlesin, et ma tõusen püsti ja lähen saalist välja, sest ma lihtsalt ei suuda edasi vaadata. Sest et... see oli täis üllatusi. Kogu aeg, kui hakkas tunduma, et "i see, i seeee, where it's going", siis ega ikka ei teadnud küll. Ei olnud tüüpiline hollywoodilik süžee, ei olnud õnneks.

Mis tegelikult kõige naljakam - üleeile tööl vaatasin filmi Two Night Stand, milles mängis sama tüüp kes Whiplashi peaosas. Ma polnud varem Miles Tellerist suurt kuulnud, aga tema viimase aja filmograafia järgi tundub, et päris tegus tüüp.
Ma ei oska siiani võtta seisukohta, kas ta mulle meeldib või mitte. Mõlema filmi alguses mõtlesin pigem, et ei meeldi, aga filmi arenedes... ta on üsna omapärane.

Niiet - kesiganes sa seda lugema juhtud - jookse kinno!

Tuesday, 13 January 2015

Taliharjapäev


Taliharjapäev, woop! Ja pool talve ongi läbi. Unistan juba vaikselt, et mu jooksurajad oleks lumest ja muust jamast puhtad, sest selle libedaga silkajat minust pole ja enese spordisaali vedamiseks olen ma ka liiga laisk. Ma tean küll, mis supertunne see on, aga ma lihtsalt tean ennast, et ma leiaks enne seitsesada viiskümmend vabandust, kui et läheks trenni. Aga jooksma läheks ma heameelega. Eelmise aasta esimene jooks sai tehtud vabariigi aastapäeval, kas seekord saab tossud ehk veel varem jalga ajada?

Monday, 12 January 2015

Odav vs kallis, kvaliteet vs kvaniteet...

Mind on viimasel ajal üha enam ja enam kummitama hakanud see teema - asjade hinna ja kvaliteedi suhe. Ma kõlan seda kirjutades nagu mõni ilu- ja/või moeblogija, andke andeks, onju.



Ma olen neis mõtisklustes jõudnud järeldusele, et ilmselt on küsimus asjade emotsionaalses väärtuses. Ma pole kunagi eriline rahaboss olnud ega ka brändifänn ja ma ei ütleks, et ma seda praegugi olen. Lihtsalt mingid väärtused on muutunud. Kõik see aga on praktilise katsetamise teel kujunenud.

Näide number üks. Ma otsisin pikalt õiget näokreemi - kuna mul on hirmus hirmus kuiv nahk, siis ostutus see üsna kolgata teeks. Proovisin igasugu Puhta Looduse värke, hunnikutes apteegikraami, mis mõnel teisel talvel veel töötasid (ei olnud muidugi kõige odavam kraam ka), kuniks sel talvel sattusin Lumi toodeteni, mis mu näonaha nii-nii korda teinud on. Okei, you got the point, ma rohkem koostisest ja toimest rääkima ei hakka, et mu pesa liiga ilublogiks ega -maailmaks ei muutu, milles ma endiselt võhik kuubis olen (meenus Herzi kunagine postitus näokreemimajanduse kohta, hehe, tervitan).

Lumi aga kõige odavam kraam pole, aga seda ilmselgelt põhjusel, et see ehe Eesti kraam on ja nagu me kõik teame, siis kogu ökovärk ongi hirmkallis. Mis ajast minust säärane ökomutt sai, ei tea. Aga ma jumaldan seda brändi. Alguses ehmatas mind selle värskelt kooritud kartuli lõhn ja kollakas värvus, aga nüüdseks olen ilmselt immuune, ja mõtlen juba hirmuga, et kui see otsa peaks saama, pean uue eest jälle terve varanduse välja käima.

Ehk selle katsetamisega on see teema ka nagunii, et riietega eksperimenteeri palju tahad, aga lõputult mingit jampsi endale näkku määrida ikkagi ei taha. Mul oli kuni hilispubekaeani ideaalne nahk, siis kannataksin mingit sorti mini-akne all mõnda aega ja alates sellest on mu näonahk so-so olnud.

Näide number kaks. Ripsmetušš - mu igavene needus. Proovisin ühte, proovisin teist, proovisin kolmandat (mida aastaid tagasi kasutasin), aga kõik koorusid juba paari tunni pärast inetult silme alla. Ma mäletan, et mul on üks sõbranna, kelle "leivanumber" kunagi mahapudenenud või laiali ripsmetušš oli. Ja nüüd oli märkamatult sellest ka minu leivanumber saanud. Oi ma olin kuri. Võtsin kätte ja investeerisin vähe kallimasse kraami. Ei aidanud. Okei. Võtsin ette veeel kallima ja hinnatuma kraami ja mõtlesin, et ma ei meigi end enam KUNAGI, kui see ka ei tööta. Aga joppas. Tegemist on L'Orealiga, kui kedagi huvitab. Täpset nime ei mäleta, aga ilus hõbedane totsik on. Ja hea lõhn vist ka, arvas ema, hõisates, et "oo, see lõhnab ju nagu päris ripsmetušš!" Mis kraami ta siis kasutab, ei küsinud.
Taaskord olin nõrk ega viitsinud head odavat kraami otsida, aga kuna sellest nagunii jätkub veits kauem kui ühest piimapakist hommikukohvi peale, siis väärt investeering, ma loodan.

Näide number kolm. Samas näiteks šampooni ja palsami puhul pole mul tõesti vahet, millise hinnaklassi tooteid kasutan. Okei, on mingisugune kõverjoon tekkinud odav vs kallis vahel, aga see on pigem õigete toimeainetega seotud, ma olen kindel. Nimelt on mulle ülioluline, et šampoon niisutaks piisavalt peanahka, et see põrgulikult ei sügeleks. Ja minu praegused šampoon&palsam, mille ilublogija Miss Liina blogist loosikingituseks sain, teevad tööd imeliselt.
(Mulle siinkohal meenus Breti nõgeseveega juuste pesemine - mul poleks selliseks asjaks vist never kannatust, et ära oodata, millal juuksed selle omaks võtavad).

Näide number neli. Kirjutuslaua tool. Haha! Jälle see tool, aga ma lihtsalt pean tooma näite, et ma armastan ka teise ringi kraami ja seda eriti mööbli puhul. Kogu mu mööbel võiks taaskasutusest olla, kui mul vaid oleks õigel ajal see võrratu pood meelde tulnud, mis on Skandinaavia vintage mööbli kullaauk. Olgu siis mainitud, et konkreetne tool-isend maksis kaheksa eurot. Ja näeb hea välja, on puhas ja korralik ja ilmselt ka kvaliteetne (vähemalt tundub).

Näide number viis. Ja siis on veel hindamatu väärtusega asjad ehk ise tehtud asjad, kas iseenda või kellegi teise poolt. Näiteks nagu minu isa tehtud laud, ei väsi kordamast.

---

On asju, mille puhul mu suhe hinna-kvaliteediga on nii ja naa. Näiteks käekotid, mille hind tundub suurusest hoopis sõltuvat ja kuna ma armastan suuri käekotte... Või ka raamatud, olen märganud, on tihti hinnatud suuruse ja materjali järgi vist, kui nad just bestsellerid pole. Ja noh, riietest ma siinkohal ei räägi..

---

Enamasti ma odav vs kallis teemas olen lihtsalt laisk, aga samas nutikas - ma püüan aru saada, millised brändid on haipi väärt ja millised müüvad lihtsalt nime. Aga selleks, et neist asjadest aru saada, on vaja natuke kauem elada ja erinevaid asju läbi proovida. Või mõelda, kuidas tegutsemisviise optimeerida.

Mu jaoks on üha olulisemaks saanud asjade kvaliteet - poleks uskunudki, et ma kunagi asju poes vaatan sama pilguga nagu mu ema. "Kas nende saabaste õmblused ikka vastu peavad või viskab kohe liimist lahti. - Vaata mis riidest see on, see võtab ju kohe kenasti kassikarvad külge" jne. Jep, mu jaoks on ühtäkki saanud oluliseks, et riie ei võtaks kassikarvu külge - kuigi mul on kodus umbes sada liimirulli, siis ajal, mil kodus oli pisikiisu ka, polnud kasu ühestki liimirullist. Mul on üks tore villane jakk, millelt ma siiani pole karvu välja saanud, selle vastu aitab vast ainult keemiline.

See list võiks veel jätkuda ja jätkuda, aga ma arvan, et mu point jõudis kohale - head asjad maksavad täpselt nii palju, kui nad väärt on.

Kogu põgusa jutu kokkuvõtteks võin öelda, et ma armastan ilusaid ja kvaliteetseid asju ning ei pelga nende eest võibolla arutult palju maksta. Eks ma siis kuu lõpuni söön nuudleid ja joon vett ja silitan ilusat käekotti, aga nagu öeldakse - ma pole nii rikas, et osta odavaid asju.

Ma teadlikult ei hakka lisama, kes selle imelise foto autor on, teades, et ta ei pahanda, et seda siin kasutan. Teadjamad tunnevad mu lemmikfotograafi-koostööpartneri ära nagunii.

Kodukontor - peaaegu valmis

Juhtus täna selline ime, et mu imelise isa tehtud imelise kirjutuslaua juurde leidis tee üks imeline tool. Pärast seda, kui olin täna pool päeva emale kurtnud, et nii väga tahaks juba ometi tooli leida kusagilt, et ma ei saa diivanis lebotades tööd üldse teha, üldse pole poollamaskil asendis motti ja üleüldse - miks mu ilus lauake peab nurgas nõnda õnnetult üksi seisma.

Kass kiitis heaks 

Niiet nii ma siis lõpuks otsustasin end bussile istutada ja pika tee maha sõita sinnasamasse poodi, kust ma kogu oma taaskasutatava mööbli saanud olen (eelmine diivanilaud ja pildilolev imetabane laualamp, mis tegelikult on tänasel päeval magamistoa oma). Täielik aaretelaegas mu jaoks olnud! Eriti tore on see, et ma juba uksest sisse astudes leidsin Selle Oma Tooli. Tahtsin müüjalt abi paluda, et too mul tooli kõrgelt alla aitaks tõsta... Aga nähes, et naisterahvas minust veeeel lühem on, küsisin viisakalt luba, kas võin selle sealt kuidagi alla ukerdada. Ta hoiatas, et ma ettevaatlik oleks - toolipadi võib raami küljest lahti olla. Hoidsin hinge kinni - ei, ainult mitte minu toolil, see nägi kaugelt nii täiuslik välja - terve, puhas ja parasjagu kriimuline. Jah, mu kodus on täitsa uut Poola kräpp-laminaatmööblit ka (elutoa sektsioon), sest see tundus tol hetkel kiire ja odav lahendus (on siiani päris hästi teeninud mind, ja sobib ka siia väga hästi). Aga sellegipoolest olen ma suur taaskasutuse ja isetehtud mööbli fänn.

Nagu enne mainitud, siis see superäge kirjutuslaud valmis spetseritellimsel mu kuldsete kätega isa poolt. Ma muudkui kurtsin ja kurtsin, et ei leia endale kusagilt Seda Õiget kirjutuslauda, sest just taolisest nagu see imeline isend, olin ma juba aastaid-aastaid unistanud. Ideaal oli restraureerida mõni vanem laud, aga nende hinnad osutusid hirmkalliks. Niisiis tegi mu armas isa mulle laua ise. Isa pidas seda küll natuke risky businessiks, kuna laudade vahele võivad keskküttega korteris väikesed praod tekkida ja kui ma praegu vaatan, siis millimeetrised praod on tõesti selle kuu ajaga tekkinud. Aga see tegutsemist ei sega ja lisab vaid ehedust. 

Aga mida polnud, oli õige tool. Vahepeal ema Saaremaalt ühe leidis, mis tundus suht khuul, aga see oli helesinine ja heledast puidust. Isa lubas selle mulle sobivaks töödelda, st hele lakk maha ja tume peits peale, helesinine riie muu sobivaga asendada, uus poroloon ka sisse, et ikka pehme oleks jne, aga pikemal vaatlusel ja kaalumisel osutus see liiga tülikaks. Tool ise oleks maksnud 10 euri. Kui ema täna mu vingumise peale pakkus, et võivad selle ikkagi ära teha, tekkis mul ikkagi trots, et ma pean veelkord Tartu läbi kammima, sest polnud ma ju oma lemmikpoodi jõudnud (praegu meenus, et üks koht jäi veel läbi käimata). Ja noh.. jah. Vedas. Hinnaga ka - 8 euri eest vaid! 

Eks näis, kui vanemad jälle külla tulema peaks, kas vajab natuke putitamist ka, riie vahetamist nt vms. Aga! See on nii mugav! Ma olen nii rahul, et ma otsustasin, et minu hoodi tavalisel ratastega pöörleval kontoritoolil asja pole. Ma julgen öelda, et see siin on mugavam kui uus fäänsi pöörlev tööl meil kontoris, mis oli väga väga väga palju kallim. 

Niisiis on kodukontorinurk peaaegu valmis - vaja oleks veel uut laualampi ja võibolla ka ühte väikest riiulit. Nimelt ma taipasin, et mulle hirmsasti meeldivad ju igasugu süsteemid ja kuna mul on igasugu korteri, töö, Semiooni ja muude asjadega seoses tekkinud väga palju paberimajandust koju, siis vaatamata sektsioonkappide suurusele ei ole seal korralikke panipaiku. Või noh on, aga ma vihkan kappe ja sahtleid tegelikult, sest siis ma saan asjad sinna peitu visata ja ei viitsi neid iialgi sorteerida. Sestap ei tahtnud ma oma kirjutuslauale ka rohkem kui ühte väikest sahtlikest (lihtsalt selleks, et ilusat sahtlinuppu kuhugi panna oleks - see muidugi seisab mul ikka sahtlis, sest mul pole ehituspoodi asja olnud, et õige suurusega kruvi osta). 

Lambi leidsin ma tegelikult maalt vanaema juurest küll, aga see oli mingi imeliku puitasjaga laua külge monteeritud ja üleüldse tundub praegu mõeldes liiga suur. Sellegi suhtes on mul paar kinnisideed, milline see olema peab. Kahjuks netis ringi surfates on ilmnenud üks suur puudus - suurem osa vanu ja ägedaid lampe on vanade veneaegsete juhtmetega, mis a) ei sobi europistikutesse, b) on niisama ohtlikud. Ma pole kindel, kas isa juhtmevahetusega hakkama saaks. 

Niiet - lamp, riiul ja ikkagi ka korktahvel ootavad oma teed minu kodukontorisse. Kõik vihjed on oodatud! (okei, seda ma tean, et Jyskist saab korktahvelid, aga miskipärast alati kui ma Lõunakasse satun, on mul pärast kuhugi edasi vaja minna, kuhu tahvlit kaasa võtta poleks mugav. Aga nüüd lootust on - lähipäevil peaks minuni viimane jõulukingitus jõudma, millele sinna järele pean minema).

Saturday, 10 January 2015

Puhkused-eesmärgid

Elus on palju rõõmu - näiteks see, et ma sain paika oma 2015. aasta puhkused. Ja seda asja nimega 'puhkus' on mul alanud aastal palju, väga palju. Kuna ma 2014. aastast töötasin enamuse ja kordagi korralist puhkust välja ei võtnud (vaid 2x õppepuhkust, et noh, õppida ja töötada peamiselt ikkagi, reepealt ju päris maha ei saanud), siis oli mul kogunenud läinud aastast lausa 20 puhkusepäeva. Kujutate ette! Seda on ju.. palju! Tänu sellele sain suveks kaks lisanädalat puhkust (suve algusesse, siis, kui need esimesed mõnusad soojad ilmad on.. ja sess), suvekeskset puhkust kolme päeva võrra laiendada ja veel vist sügisest puhkust ka kolme päeva võrra laiendada.

Alustasin ma suurt puhkuselainet juba tegelikult sel nädalal - ka kolm päeva on mu jaoks päris korralik puhkus. Käisin Saaremaal perega jõule järgi tähistamas. I'ts never too late for christmas, aga sellega, ma loodan, see hooaeg nüüd lõppes ka. Ootan juba salaja, millal kuusk linnast ära viiakse ja kogu see jamps ära lõpetatakse. Sõbrannaga eile linnast läbi jalutade sama avaldust tehes ütles ta, et aga pimedal ajal on ju ilus. Tõsi, on jah, aga ma tahaks samas ka, et oleks lootust selle pimeda aja lõpune juba. Et see sodi maast nüüd ära sulaks, sest talvest on nüüd küllalt. Aahhh.. ma pole kunagi säärane talvevihkaja olnud, aga mul läksid saapad üleeile katki ja ma üldse ei taha ega viitsi uusi otsima minna.

---

Leppsime preili AJ-ga just kokku, et alustame koos aasta raamatu & filmi challenge'itega. Ilmselt otsime või leiutame juurde ka veel muusika oma, sest on ju ometigi muusika-aasta ja muusika lahutamatu osa me mõlemi elust. Kord kuus (kuu viimasel nädalal) saame kokku, et loetut-nähtut-kuuldut arutada (ankeet on tegemisel). Lugesin just ühest väärtajakirjast (haha, okei-okei, Anne&Stiil oli see, milleks eitada meelelahtust), kuidas ellu rituaale luua võiks. Mõtlesin, et mu ebastabiilse graafiku puhul ei tuleks sellest midagi välja, aga näed siis!

---

Lõppu natuke nostalgiat.


Sunday, 4 January 2015

2014

Vahepeal ma arvasin, et mu noorus on läbi saanud - ma ei viitsinud enam väljas käia, pidutseda, lollusi-hullusi teha jne. Mulle meeldis pigem kodus tööd teha, ma väsisin väljaskäies juba max kella üheks ära.

Tegelikult tuleb aga tunnistada, et mul lihtsalt polnud selleks kõigeks enam aega. Ma töötasin ja õppisin nii palju, et sotsiaalne elu väljaspool arvutiekraani ja organisatsioone oli pea olematu ja mu organisatsioonidevälised sõbrad (keda polnud väga palju) kohtudes ütlesid, et ma olen ära kadunud. Ma tõsimeeli arvasingi, et kodus diivanil tööd teha on palju kasulikum ja vaat et isegi lõbusam. Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, siis mul on hämmastav võime pead probleemide eest liiva alla peita. Noh, mis niiväga probleem see mitte väljaskäimine on, aga samas noor inimene ikka võiks mingil levelil sotsiaalset elu omada. Vahepeal salaja ikka ihkasin normaalseid reedeõhtuid ja vahepeal ikka võtsin aega iseendale ja sõpradele ka.

Ma olen ise alati natuke pigem rebel kui et kuivik olnud, niiet ei tea, kust see vahepealne kuivik-elu tuli. Tähendab, tean küll. Kui nüüd ajas natuke tagasi mõelda, siis 2010 Tartusse ja ülikooli tulles oli elu hõissaj ja pidu ja Genialistide klubist sai teine kodu. Kolisin ainuüksi ühe aastaringi sees viis korda. Võtsin kassi. Vahetasin ülikoolis eriala. Armusin ülepeakaela. Pärast seda olin poolteist aastat suhtes ja kodukana. Sel ajal liitusin ka Kultuuriklubiga, st hakkasin taas aru saama, et ma vajan tegevust. Sinna alla läks järgneva kolme aasta suurem osa aega.

Niiet sellises töö-töö-töö rütmis ma järgmised aastad kulgesin. Karjäär oli kinnisidee ja maailma kõige hirmam asi tundus palgatööle minek ja enese ise majandamine.

Möödunud aasta lõpus avastasin aga maailma enda jaoks uuesti - pärast väikest läbipõlemist taipasin, et on aeg iseenda ja sõprade jaoks. Hakkasin jälle väljas käima ja elu nautima. Hullusi ja lollusi tegema. Hommikul 9ni pidutsema. See, mida ma näiteks nüüd möödunud reedel tegin, trükimusta ei kannata.

2014

Heaküll, siit tuleb lõpuks kiire ülevaade 2014. aastale.

Jaanuar
Sess niitis jalust ja koos Hiiekaga hakkasime otsima võimalusi, kuidas Eestist mõneks ajaks ära minna - tema EVSi, mina eneselegi üllatuseks hakkasin au pairi võimalusi brausima. Ületasin hirme, vestlesin mitme perega skaibis, aga ükski polnud päris see. Kuniks sattusin ühe saksa pere eestlasest au pairiga suhtlema.
Unistasin paremast elust ja suurest seiklustest.

Veebruar
Sõitsin saksa perele Lõuna-Saksamaale Kanderni külla. Reisist saab lugeda siit. Pärast sõitu olin surmkindel, et maikuus pakin asjad ja sõidan ära.

Märts
Märtsist ei meenunudki ei blogi ja instagrami sirvides eriti midagi, aga siis äkki koitis, et märtsis ma armusin ülepeakaela (ma polnud ikka vist aastaid nõnda hullusti pealaest varbaotsani armunud olnud) ja hakkasin unistama kolimisest ja tööleminekust (käisin edutult mööda vestlusi).
Märtsi lõpus avastasin ühe unistuste tööpakkumise. Muidugi kandideerisin.
Ühtlasi koos sellega otsustasin, et Saksamaale ma ikkagi ei lähe.

Aprill
Aprillis muutus palju, väga-väga palju. Läksin esimest korda elus päristööle, kolisin, andsin teise kassi ära, õppisin teistmoodi elama. Hakkasin õnnelikuks. Kuigi stressi oli kohutavalt palju ja iga võimalik hetk, kui lained jälle peakohal kokku lõid, purskasin nutma, oli tulemus seda väärt.
Ühtlasi korraldasin oma viimased tudengipäevad.

Mai 
Algas sai "Elu roosas mullis". Kuu alguses käis ema mul essat korda Tartus külas. Rohkem väga midagi eredat ei meenugi, aga töösse sisseelamine vist võttis kogu aja. Õppisin nautima üksikuid vabu päevi ja ilusat sooja ilma.

Juuni
Juuni alguses sain kirja, et mind on unistuste töökohale võetud ja töö algab kohe James Arthuri kontserdiga. Hullusin hullumiseni.
Kuu alguses üritasin natuke puhata, aga kuna JA väljakuulutamine langes täpselt samale ajale, siis väga ikkagi rattalt maha ei saanud.
Kuu algusest hakkasime armsa töökaaslase, preili E-ga tihedamalt väljas käima. Kuu lõpus tähistasin sünnipäeva.
Hakkasid juhtuma ka muud ilusad asjad. Ära ei armunud.

Juuli
Puhkasin, mängisin ja samas ei puhanud ka. Õiget puhkust pole mul endiselt veel olnud, aga tuli kuidagi olemasolevat nautida. Kuu lõpus põgenesime preili M-ga reaalsusest ta maakodusse Peipsi äärde. Kolm päeva, mis mälestustes oleks justkui palju-palju pikem aeg. Ilusad-ilusad mäletused.
Saime kokku preili MV-ga semiootika sügiskooli asjus. Minust sai mulle eneselegi ootamatult selle peakorraldaja.

August
Kuna Positivusele ma minna ei saanud, otsustaime preili M-ga, et Intsikurmule peab kindlasti minema. Veel enam, et olin sinna aastaid minna tahtnud. Olen sellest siin korduvalt kirjutama, aga ütlen veelkord, et see oli võr-ra-tu! Selleks aastaks on selle toimumise ajaks juba puhkus kirja pandud.
Pärast seda üsna kohe James Arthuri kontsert Tallinnas. Ma siiamaani ei suuda kirjeldada neid emotsioone, mis mind pärast seda öösel Tartusse sõites valdasid.
Kuu lõpus käis armas Bret Eestis.

September
Sündis Semioon. Algas uuesti kool, mis iseensest mulle niiväga enam huvi ei pakkunud. Alustasime FTÜKi uue koosseisuga. Suured Plaanid, Suured Emotsioonid.

Oktoober
Kulmineerus töö S-Suptetiimiga ehk toimus semiootika sügiskool. Ma siiani ei suuda uskuda, et ma sellise asja korraldamisega hakkama sain ja et ma nii normaalne juht olla suutsin, et mu tiim laiali ei jooksnud - vastupidi, imeliselt töötas.
Kuu lõpus hakkasin tundma, et hakkan läbi põlema.

November
PÖFF. Õppepuhkus. Totaalne läbipõlemine. Unistuste töökohalt äratulek. Isegi PÖFF ei suutnud tavapärast rõõmu pakkuda. Suutsin vaadata ainult seitse filmi.
Samas kuu lõpp kulmineeris ammu, ammu-ammu oodatud 'Rahvusülikool 95: Vaiko Eplik, I Wear* Experiment, Tiger Milk, POSÕ' peoga, mida preili KK-ga korraldasime. Ma olin seda nii kaua oodanud ja see oli peaaegu nii eepiline, kui ma seda ette kujutasin.

Detsember 
Detsember oli töökuu - 202 tundi ja meeletud ületunnid ja pühad tööl. Lõputud jõulupeod ja lõputu koopaelu. Ei midagi nii jõulukiiret kui tavaliselt, aga ometigi möödus kuu üsna kiirelt ja vaikselt.


---

See aasta muutis mu elu kohutavalt palju, ma tahaks väga öelda, et see oli mu elu parim aasta, aga paraku on mul praegu aasta alguse kaamos veidi peal ja detsembris pühadeks mitte koju minek nullis seda aasta suurt vaimustust, aga ma ilmselt ikkagi korduvalt olen siin kirjtuanud, et see aasta õpetas mind kohutavalt palju, sain väga palju asju teha, mida varem teinud polnud. Mu väga paljud unistused täitusi. Ma julgesin väga palju asju teha, mida ma muidu poleks julgenud. Püüdsin end kogu aeg mugavustsoonist välja visata ja asju, mida ma kunagi poleks teinud, kõige kiuste ikkagi teha. No nt tundusid aasta alguses tehtud skaibikõned võõraste Hispaania peredega täiesti sellised asjad, et noh mkm, not gonna happen. Enne peidan pea jälle liivaalla ja kaon maailmaprakku, kui et midagi sellist teen.

Samamoodi see reis üksinda. Mul oli ikka väga-väga hirmus (jaa, Hiiekas, VÄGA hirmus) ja ma mõtlesin umbes seitsesada viiskümmned korda, et ma ei lähe, ma ei saa minna, mul on liiga suur hirm. Aga ma ikka läksin ja kahetsema ei pea, vastupidi.

2014 tõi mu ellu ka mõned võrratud inimesed, kellega aasta jooksul palju ägedaid seiklusi korda saadetud. Õnneks on mu ellu jäänud ka mõned vanad head sõbrad ja aasta otseselt vist kedagi elust ära ei viinud.

Ja nagu ma eelmises postituses kirjutasin, siis õnneks annab elu teisi võimalusi ja mõned sillad, mille ma eelmisel aastal põletasin, saan ma veel ilmselt taastada. Millisel kujul - eks seda näitab aeg. Pean praegu targemaks neist vaikida. Nagu eelmise südameasjade-teema puhul elu näitas, siis niipalju kui on erinevaid inimesi, on erinevaid arvamusi. Üks lähedane sõbranna soovitas ühtemoodi käituda, teine teistmoodi. Kumbki soovitus oli ristivastupidine teisega. Ma muidugi käitun ikka nii, nagu minu süda õigeks arvab, aga kuna ma püüan sõpradele mitte niisama vinguda, et elu on raske, vaid püüan ka reaalseid lahendusi leida, siis püüdsin mõlema seisukohaga kaasa mõelda ja olukorda läbi nende vaatevinkli analüüsda. Omamoodi on neil mõlemal õigus. Ilmselt vajan ma lihtsalt aega.

Lubadusi ma uueks aastaks vist ei andnud, aga Hiieka ennustusest läks 2/3 küll täppi. : P
Aga selleks aastaks luban ma endale, et käin rohkem teatris. Vaatan rohkem filme. Loen rohkem raamatuid. Ei põe väga palju enam tuleviku ja karjääri pärast. Puhkan!!! Näiteks sellepärast pole mul praegu mõtet uut tööd otsida, et ma saaks suvel natuke puhata. Okei, õigupoolest saan ma sel aastal lausa 28+20 päeva puhata, 20 päeva eelmise aasta arvelt. Juhuuu!

Aga kokkuvõtteks ma arvan, et 2014 andis 2015-le päris hea stardiplatvormi.

Hearts a mess* / elu teised võimalused

Ma ei ole allaandja. Vähemasti ei tohiks olla, ei taha olla. Kõik asjad, mille suhtes ma pole viitsinud elus pingutada, on tagasivaadates saanud kellegi teiste õnneks ja eduks. Ma ei taha seekord nii, ei taha. Aga õnneks annab elu vahel mitu võimalust ja seekord olen ma mõne asja osas uue aasta puhul vigade paranduse peatükki jõudnud.

Teisalt südameasjades olen jälle karile jooksmas. Ma olen arvanud küll, et jagatud mure on pool muret, aga enamasti tähendab see ka seda, et kuulaja hakkab mulle nõu andma, aga mõne asja puhul ma lihtsalt ei taha ühtki nõu kuulda võtta. Ma ei tea ise ka südames ja peas, kuidas asjad olema peaksid, ma tõesti ei tea. Kui mul on võimalus kas vaikida või elada - ma ei tea, mis on õige.

Teisalt olen ma liiga palju viimasel ajal oma probleemide eest põgenenud. Ma olen suurepärane murede ignoreerija - kui mul on kurb olla või miski piinab, suudan ma väga edukalt pea liiva alla peita või tööd teha ja seeläbi igasugu jampsi unustada. Aga ehk ongi aeg see lõpetada ja lõpuks ometi proleemidega tegeleda? Mis tähendab muidugi 80% ajast lihtsalt südame valutamist.

Tihti ma ei oska käituda nii, nagu ma tegelikult arvan, et õige oleks. Olen ma ju alati või vähemalt peaaegu alati arvanud, et ebaõnnestudes ja kukkudes peaks püsti tõusma ja uuesti proovima, aga kui ma mõtlen tagasi enamik asjadele elus, siis ma seda teinud miskipärast vist pole. Sest see on raske. Sest ma tunnen, et nii pidigi minema, et see on millekski muuks vajalik, okei. Vahel ehk ongi, aga tihti.. well, not so much. Ma olen ka muidugi kohutav drama queen, kes hingepõhjani solvuda võib ja hooletult sõnu pilduda. Ma vahel, jah, ise ka imestan, kui dramaatiline ja traagiline ma ikka olla võin. Vahel justkui öeldes asju ja vaadates, kui kaugele asjad minna võivad. Kui palju ma taluda suudan. Samas vahel lihtsalt tundub nii õigem. Aga lõppeks ma arvan, et ma ei ole enam 12-aastane preili, kes iga tagasilöögi peale demostratiivselt ukse kinni lööma peaks ja minema jalutama.

Ma arvan, et see mõte aitas mind südame sasipuntrast välja.