Thursday, 11 December 2014

Tšit-tšät ja 2014. aasta muusikas

Kas inimene kunagi rahul ka on, ma pole kindel. Tegelikult, vahepeal ikka on ka.

Aasta pole veel läbi, aga ma pean nentima, et aasta 2014 on mu jaoks ikka kaunis  hullumeelne olnud. Olen saanud teha väga, väga-väga palju tööd, olen kohanud väga ägedaid inimesi, olen teinud väga palju asju, mida ma poleks arvanud end teha julgevat. Ma olen võitnud, ma olen kaotanud, ma olen loobunud ja ma olen joobunud. Mitmed-mitmed mu suured unistused on täitunud. Mul on vahepeal tunne, et kuhu nüüd edasi? Kas ma olen veel rohkemat väärt? Kuidas mina, väike inimene, nii palju häid asju teha olen saanud? Kuidas mul päris töökoht, päris oma palk, nii mõnus kodu ja nii head inimesed mu ümber on. Tõsi, vahepeal tunnen end ikka üksiuitajana ja üksi-üksikuna, aga siis tuleb jälle elu ja seda on rohkem kui hoomata suudaks.

Näiteks olen ma juba mitu õhtut plaaninud kodus olla ja end kerra tõmmata. Viimati õnnestus see mul eelmisel pühapäeval, kui rampväsinuna töölt koju läksin päevasest vahetusest, ilmatupika Näosaate ära vaatasin ja kell 11 õhtul põhku pugesin, ärgates järgmise päeva pärastlõunal, peaaegu et tööle sisse magades (ja koosolekut üle lastes). Teisipäeval tegin kaotatud aja tasa ja käisin M-ga TÜ Karjääritalituses kaasas koosolekul. Õhtul vaatasime T-ga "Boyhoodi" ära, milles natuke pettusin. Great story, aga film ise üsna montoonne ja kulgev. Üldjmuljena ei midagi erilist. Aga vähemalt on see nüüd nähtud. Ees ootamas veel palju-palju filme, seega täna õhtul pärast väljamagamist lähengi PÖFFikatega viimasele ühisele filmiõhtule. Kes teab, äkki jääbki see mu täitsa viimaseks PÖFFi evendiks...

Eilne päev oli samamoodi tihe - magasin küll vist üüratult kaua, aga pärast seda läks ringijooksmiseks. Ja siis tuli ilge närv peale. Sajandi närv. Ma pole nii närvis kunagi vist olnud. Ei mäleta küll vähemalt viimasest ajast. Igatahes, linnas ringi kapates olid põlved nõrgad, pilt tahtis muudkui taskusse minna, kõht oli tühi, aga isu ei olnud. Isegi duši all oleks pildi taskusse visanud. Süüdistasin selles seda, et ma polnud ammu korralikult süüa jõudnud. Well, proovisin siis süüa, aga isu ei olnud. Üldse. Mõtlesin, et äkki oleks korralikku toitu vaja ja läksime Helluga linna sööma.

Oh well, taipasin, et asjad on ikka väga nirusti, kui isegi lemmikpitsat süüa ei suutnud. See... oli selline eriti kummaline tunne. Ma ei oska seda isegi korralikult kirjeldada. Peas oleks nagu udu olnud, kõhus natuke närvi-liblikad, käed natuke värisesid jne. Süüa suutsin  vaid siis, kui Helluga elavalt intrigeerivatel teemadel vestlesime. Tähendab, ma siis pool aega lobisesin ja süüa ikka ei jõudnud. Ja niikui ma mõtlesin selle peale, et ma pean sööma, kadus isu ära ja närv tuli tagasi.

Lõpuks taipasin, et kui miski ei aita, siis alkohol ikka aitab. Jep, kõlab nagu alkohooliku päevaraamat nüüd, aga poole Põhjala Virmaliste peal hakkas tunduma, et maailm on jälle selge ja närv kadunud. Kui halb! Aga esimest korda elus tõepoolest taipasin, kuidas alkohol aitab närvitsemise vastu. Niisiis lippasin koju lemmikkolleeg E-d ootama. Kodus tekkis aga uuesti paanika, sest suure tuule pärast miski maja konstruktsioonis vilistas. Vilistas nii hullusti, et E arvas, et "nagu Homenja mängiks suupilli". Niiet kui me hiljem väljas kuttidele ütlesime, et mul on Homenja kodus, sain vastuseks, et "oota, päriselt või?". Olgu öeldud, et koju ma igatahes pelgasin öösel tagasi minna.

Nii tore, see oli selle kuu minu ja E teine ühine väljaskäik ja nii tore, et seekord M&J ka tulid. Oli tõsiselt fun õhtu eriti vinges seltskonnas eriti heade naljade ja olukordadega. Niiet kui me kella viie paiku viimasest meelelahutusasutusest (olgu mainitud, et Z-tähega asutus see polnud) välja astusime, tekkis üüratult naljakas mõte kuttidele siia külla tulla. Mõeldud, tehtud. Midagi naljakamat ja rebelimat mulle oma viimase aja elust ei meenu.

Nagu mainitud, siis koju ma öösel veitsa pelgasin minna ja eriti vähe viitsimist oli mul seda üksi teha. Niisiis otsustasin E poole minna, et lõpuks ta kasse näha. Kui me aga raudteeni jõudsime ja E maja täpselt teiseltpoolt raudteed paistis ja me mitte ei viitsinud ringiga minna, otsustasime ühe luureka maha pidada. Turnisime üle raudtee, ronisime kahe rongi alt läbi, kui avastasime, et pagan, mingid tüübid valvavad. Meie õnneks ronisid nad parasjagu autosse ja sõitsid minema. Olgu mainitud, et kogu luure toimus rongi alt. Well, siis saime lõpuks üle aia ronida, millest mul käed ja vist ka püksid marraskil on.

Ma tean, et see kõlab tobedalt. Ma tean, et see on ka tobe. Aga ma tean ka seda, et see õhtu oli eriti mõnus restart kõigele. Ma pole ammu, nii ammu nii väga naernud. Ma ei tea, kas mul on ikka pohmakas või pingelangus, aga maailm tundub hoopis teistsuguse paigana kui ta oli eile.
Kui ma vahepeal kurtsin, et ma teen liiga vähe asjalikke asju ja elan ainult töö-kodu ja vahel ka kooli vahet, siis nüüd tunnen, et nagu üks mu hea tuttav ütles, et eraelulisi kohustusi peaks võtma sama tõsiselt kui muid. töisemaid. Ma tahan olla oma sõprade jaoks olemas ja ma tahan, et selliseid õhtuid saaks veel ja veel olema.

Ahjaa, seda, millepärast ma närvitsesin ja põdesin, ma siia praegu kirjutama igaks juhuks ei hakka, sest tegelikult on see veel sala-asi ja kui seda peaks valed inimesed lugema juhtuma, siis juhtub sama mis selle aasta esimeses pooles endise korterikaaslasega. Samas jutud on kiired liikuma. Sasmas need, kes mu blogi veel lugema on jäänud, juba nagunii teavad. Neid ei saa eriti palju olla, sest pooled senised lugejad on mu vist ära unustanud, uut aadressi on küsinud vist max kolm inimest.

----

PS! Ooomaigaad. Ma üritasin ükspäev mõelda välja R2 Aastahiti jaoks selle aasta parimaid välismaa artistide lugusid ja mul ei tulnud midagi meelde. Aga siuke ma ju olengi, et kunagi midagi meeles pole, aga kui midagi kuulen, siis meenub, et oh, ahjaaah!

Ja nüüd on neid lugusid, mis mulle ühel või teisel moel sel aastal armsad olid ja mind mõjutasid ja mu elu muutsid, lausa neli. Esiteks:

Selle looga meenuvad suvehommikud R2-ga. Intsikurmueelne periood. 

See lugu.... meeldis mulle väga juba siis, kui ta välja tuli. Siis unustasin selle mõneks ajaks ära, aga tegi see kammbäki mu ellu, kui sellest sai minu ja ühe mulle väga armsa inimese lugu. Tagantjärgi tunduks nagu oleks ma tol ajal hullupööra armunud olnud - natuke võibolla olin ka, aga mitte päris lõpuni. Aga armas on see lugu mulle sellegipoolest ja kui see armas inimene mulle aeg-ajalt selle loo saadab, siis mu süda ikka nõnda sulab. Niiet see lugu on kindlasti üks kolmest.

Sama lugu mis eeldmisega, sama inimesega. Meenub suvi, meenub üks suvehommik. Üks väga-väga ilu suvehommik. Appi, ma ei taha nutma hakata ja keset töölauda järve nutta, aga see on nii ilus ja nii kurb, aga samas ikkagi ilus. 

Pagana pihta, ja siis veel SEE lugu! Armas M, tema Peipsiäärne suvekodu, tantsimine öisel kastemärjal murul... Mu selle suve üks ilusamaid aegu. Ja ilmselt ka üks elu ilusamaid aegu. 

Oh god... hullumiseni võisin ma seda lugu ja Lana uut albumit ka kuulata. Aga eriti puudutas ja liigutas ja mõjutas mind see lugu, sest sellel lool on lihtsalt.. mingi teatud cool küljes, mis paneb ennast ka nii coolilt tundma. Siuke tunne, et maailm on nii cool ja mina olen ka kõik, absoluutselt kõik on võimalik, kui ma ainult unistada ja unustada oskan. Ja on olnud ka! Nagu ma siin enne just kirjutasin... Aitäh, Lana!

Väga fännasin seda lugu ka sel aastal, sest Sia on mu lemmik juba ammu-ammustet aegadest - sellest ajast, kui "Breathe me" Six Feet Underi lõpus oli ja ma jõgesid-järvesid nutsin. 

Pole küll selleaastane lugu, aga suva - kevadel, kui ma kurb olin ja mul enne siia tööletulemist ja ärakolimist hästi raske oli ja ma üksi megapikkadel jalutuskäikudel käisin, hullutas mind London Grammar. See on vaid üks lugu teiste seast, ma ei oska tegelikult ühtki välja tuua. Niiet - jalutuskäigusaunträkk, aga palun.
/Tegelikult selllest perioodist ka Mari Pokineni 2013. aasta album "Maa saab taevani"/

Oleks kohatu James Arthur siit nimekirjast välja jätta. Taaskord - eelmise aasta lugu & album, aga selle aasta sündmus. Niiet siit ta tuleb - 2014. aasta sündmuste TOP3 sündmus (järjestus küsitav) - James Arthuri Tallinna kontsert. Minu esimene "beebi" ikkagi. Ma olen meeletult-meeletult õnnelik, et mul avanes võimalus teha tööd millegi nii ägeda jaoks. Ma küll ei suuda seda siiani uskuda, aga kusagil ajukurdude vahel see teadmie ikkagi on, see kõik juhtus päriselt. 

Eesti lugudest kindlasti see. See on lihtalt ni ilus lugu, et pea iga kord, kui seda kuulan, tahaks nutta. Ja muidugi meenutab see veel ühte suve ilusaimat aega, selle suve parimat nädalavahetust. Aga sellest veidi hiljem. Igatahes - see, kindlalt!




Eesti lugududest veel kindlasti see. Õigupoolest ei osanud ma I Wear* Experimenti lugudest validagi, sest see bänd on ilmselt terve mu aasta lemmik. Ilmselt tegelikult juba eelmisest Tudengibändist saati, mida korraldasin ja kus nad esinesid.

Muusikuna puudutas mind sel aastal Vaiko Eplik ka. Samas uus album jällegi nii-nii korda pole veel läinud, kuiiiigi mul on see nüüd lõpuks ju olemas. Aga sellegipoolest.

Okei. Aasta teine muusikasündmus TOP3-st ja vast kõige-kõige eredam siiani ja mis saab ka R2 tabelisse kirja, muidugi-muidugi - Intsikurmu muusikafestival. Kuna ma Positivusele sel aastal minna ei saanud, siis ma muudkui jonnisin preili M-le, et me peame sinna minema. Eriti kuna ma olin tahtnud sinna juba aastaid minna. Lõpuks me sinna ka jõudsime (mina, nagu te juba teate, võitsin tänu suurepärasele õnnele R2-st lausa piletid). Ja see oli.. kirjeldamatu. Mul võttis vist umbes kaks kuud aega, et sellest üldse täitsa üle saada, et see mulle iga jumal päev ei meenuks ja et ma sinna tagasi ei igatseks. Okei, tegelikult nüüd jälle juba igatsen ega suuda järgmist aastat ära oodata. Eriti kuna ma kuulsin, et ühel bändil selleks puhuks midagi eriti ägedat plaanis on (ma muidugi ei tea, mis, aga mulle piisab sellest teadmistestki).

Ja TOP3-e (rõhutan, järjestamata, ikkagi) mahub seel ka äsja toimunud Rahvusülikool 95 pidu, mida me armsa K-ga korraldasime. Kus esinesid meie ja paljude teist lemmikarstistid: Vaiko Epli & Eliit - kui ma eelmise aasta lõpus või selle alguses teada sain, et mu abi vajatakse sellise suursündmuse korraldamisel, teadsin, et nemad on kindlasti need, kes seal esinema peavad. Nüüd sügisel oleksime äärepealt põnnama löönud hirmus, et "ah ta ei tuleks nagunii" või "ah ta on naguni sigakallis". Oli, aga tuli. Ja suurima heameelega.

Teiseks minu isiklik lemmik I Wear* Experiment. Olen nii hirmus tänulik, et mulle seda võimaldati ja nemad kutsuda sain. Kuulsin vähemalt ühe tuttava suust, kes neid enne laivis kuulnud-näinud polnud, et talle vägaväga meeldis (Hr K, IW*E üks suurimaid fänne armus neisse ka eelmisel sügisel minu korraldatud üritusel, niiet ei maksa seda "vägaväga meeldis" üldse alahinnata. Ja pealegi - mind teevad õnnelikuks ka väiksed võidud, väiksed emotsioonid).

Kolmandaks Tiger Milk, kes oli K idee ja neljandaks Tudengibändi selleaastane võitja POSÕ.
See üritus rokkis lihtsalt nii väga (mu maailma), et raske on sõnadesse panna. Selle väärtus kindlasti kasvab ajas veelgi, praegu on see veel natsa värske.

Neid sündmusi oli tegelikult veelgi, aga kuna ma täna üritan ikkagi muusikafookuses püsida, siis neid veel kirja ei pane.

---

Mõtlesin praegu, et ma vist ei tahakski tegelikult praegu töötada nii, et mu töö oleks mu hobi ja hobi töö. Ma natuke igatsen praegu elu, kus mul oleks töö ja mul oleks hobid. Sest vahepeal on mul tunne, et ma ei teegi muud kui ainult tööd.

Ok, nüüd sai jaks otsa.