Wednesday, 26 November 2014

More amazing stories, please

Vahel on inimesed nii inpsireerivad, et ma unustan, et  tegelikult oli mul halb tuju. Pettumus iseendas, sest ma olen feil organisatsioonijuht, üritusekorraldaja, eelarveplaneerija, ettevõtja. Ma tean, et see üks, tegelikult küllaltki väike tagasilöök ei tohiks mind nii rööpast välja lüüa, aga paraku üks väike arvutusviga võib viia millegi katastroofiliseni. Seekord läks õnneks ja probleem tegelikult ei ole üüratu. Aga sellegipoolest "tõestasin" ma jälle endale, et tegelikult olen ma hale kobakäpp ja ma ei suudagi 100% õnnestuda, ikka peab midagi valesti minema. Vahepeal ma hakkasin juba uskuma, et äkki mul oli vaja selleks suureks kasvada, et edukas olla. Et mul on vaja kannatlik olla, et asjad õnnestuks. Aga nüüd tõmbasin sellele kõigele ikkagi vee peale.

Ma tean, et tegelikult ei ole asjad nii hullud ja ma ei tohiks ainult ennast süüdistada. Ma olen ju alati arvanud, et kus on mängus mitu osapoolt, ei ole süüdi kunagi ainult üks. Aga ometigi, vaatamata sellele, tunnen ma ennast nii süüdi. Et ma olen ikkagi üksi vastutav. Lõppude lõpuks ju mina vastutasin kogu krempli eest. Vahet pole, et ma üle oma varju hüppasin, olin vastutulelikum kui ma olla oleks tahtnud, andsin lõpuni järgi, sest kõik oli ju korras. Tegelikult oleks piir pidanud minema juba sealt, kui mitu kuud tagasi ühest errorist kuulsin. Ma oleks pidanud laskma igaühel oma probleemid ise lahendada. Ma oleks pidanud olema hai. Sest ainult haid on finantsmaailmas edukad.

Paraku aga andsin liiga palju lubadusi. Ma tean, et tegelikult ei saa ma end selles süüdistada, sest poleks ma ühte rida märkamata jätnud, oleks kõik olnud juba selles faasis korras, mil viimased arvestamised ja arvutused tehtud said.
Aga ühel päeval saabub lahendus ja ma lõpetan põdemise. Ise ma ju usun ka, et iga kukkumine on õppetund ja feilimine on okei. Lihtsalt, isiklikus plaanis raske. Aga iga feil on kogemus ja kogemustest ma ju õppida oskan.

---

Täna on see õhtu, mida ma juba pea aasta aega oodanud olen. Meie pidu. Meie visioon. Meie lemmikud. Ehk POSÕ (Tudengibänd 2014 võitja), Vaiko Eplik & Eliit, I Wear* Experiment ja Tiger Milk Tartu Üliõpilasmajas. Lemmik õhtujuhid. Lemmik fotograaf. Kõik on paigas. Kõik saab olema imeline. Ma loodan, et me oleme igasuguseks hulluseks hästi valmistunud ja tegelikult nii hulluks kunagi ei lähe. Alati on hea käia läbi kõige mustemad stsenaariumid ja see, kuidas asjad olla ei tohiks. Väga hea ajurünnakumeetod, kuidas visiooni sirgelt paika saada. Ja kuidas kriisiolukordades käituda. Ma loodan, et mind jätkub homme igale poole. Sest ma t a h a n olla igal poole, tahan saada kõigest osa, tahan kogeda igat emotsiooni, näha iga naeratvat nägu. Tahan, et see pidu jääks meelde kõigile kui kõige eepilisem pidu, mida Tartus viimastel aastatel nähtud ja kogetud. Tahan ja peab.
Ma olen üks suur ootusärevus.

---

Ja kui loo alguse juurde tagasi tulla, siis õnneks on tööl tore ja siin majas elab ehe tudengivaim. Näod ja nimed on juba tuttavad, mõni rohkem kui teine, ja hämmastavaid lugusid muudkui koguneb. Niiet lõpetangi täna vastava lugulauluga. Õhtuni!


No comments: