Saturday, 15 November 2014

Sidrun*

Päriselt ka, ma ei teadnud, et vanemaks saada nii lahe on. Ühtäkki oleks nagu targemaks saanud ja asjad lausa õnnestuvad. Ma ei tunne, et ma palju rohkem tööd teeks kui kunagi varem, olen ikka ajast aega olnud selline, kes asjade peale, mida teha meeldib, on sajaga põlema läinud ja asju, mida teha ei taha... lihtsalt mitte teinud. Ja seda siiani. Koolis näiteks ikkagi mingeid aineid ei viitsi ära teha mõttega, et "küll kunagi jõuab". Ja nii see lõpetamine edasi lükkub. Aga! Vähemalt on mul nüüd juhendaja, lausa kaks!, ja ma olen alustamas seminaritöö kirjutamist. Hetkel teen veel põgusat researchi  valdkonna kohta (film, muusika, filmimuusika, erinevad kultuurid), aga kuna järgmiseks kolmapäevaks peab teema kinnitatud olema, siis lähipäevil pean ära otsustama... terve oma edasise akadeemilise elu suuna? Kõlab jube traagiliselt ja võibolla ongi see lihtsalt töö. Ja järgmine samm - bakatöö - samuti lihtsalt töö. Ja kogu moos.

Pärast oktoobrikuust breakdowni olen üritanud rohkem puhata. Või siis tegelikult on lihtsalt nii kujunenud. Elan ilma kalendri ja märkmikuta jälle, sest kohustused lihtsalt vasardavad peas. Juba vaikselt tunnen, et vaja oleks midagi, mis oleks jälle sama intense nagu varem. Samas äkki ma lihtsalt ei oskagi enam närvi minna?

Juba kaks nädalat tagasi toimus kauaoodatud Semiootika Sügiskool. Minu päris esimene oma akadeemiline lapsuke. Või siis lapselaps juba tegelikult, kuna see oli Semiooni esimene avalik üritus. Kuudepikkune töö kulmineerus millegi, ilma liialdamata, täiesti erakordsega. Meil oli sisu. Ja meil on edasi sisu. Me teeme asju sellepärast, et need lähevad meile korda, mitte sellepärast, et lihtsalt head muljet jätta. Meie kirev esinejatenimekiri oleks võinud olla pelgalt tõmbenumber. Aga me tegime midagi palju enamat. Nemad tegid. Me kõik. Kogu Peramaa atmosfäär ja esinejad oma uskumatute ettekannetega tekitasid uskumatuid disskussioone. Mul on tunne, et Semiooniga on alanud semiootikas mingi täiesti uus ajastu. Noh, ilmselt pole see ainult tunne.

Ma pole ühegi oma korraldatud ürituse kohta nii palju üdini positiivset tagassidet saanud. Loomulikult saime tagasisideankeedi kaudu ka konstruktiivset kriitikat, aga neist asjadest olime ise teadlikult ja õnneks polnud need midagi sellist, mille tõttu üritus kannatanud oleks.

Nüüd kolmapäeval pidas Märgisüsteemide-loengusarja raames Berk Vaher überägeda loengu ja kohe otsa tuli meie Sügiskooli jätkuseminar ehk Hilissügiskool - sügiskoolist "üle jäänud" materjal - Martin Ehala pidas loengu eestlusest. Ma pole päris kindel, kas see jääb ainukeseks jätkuseminariks või teeme Sügiskooli nime alt veel midagi. Okei, seee tegelikult konkreetselt oli Semiooni päris esimene oma üritus. Ja oli ta kohustusliku 5 kohtumisõhtut õppejõuga sarja teine kohtumine. Sel aastal plaanis veel vähemalt kaks, seega kvoodi saame täis juba selle aastaga (tingimus oli vist õppeaasta).

Vot. Fun, fun on see oma organisatsiooni ülesehitamine ja esimeste sammude astumine. Mul on tunne, et see tuli mu ellu täiesti õigel ajal ja juhtimisalased kirjatükid, mida mu sõbrad ja võõrad praegu erinevatesse väljaannetesse kirjutavad, kuidagi toetavad seda arengut kas siis äratundmisrõõmu või uue kasuliku infoga.

---

Rahulikumast elutempost rääkides on novembri teine pool täielik roosamanna, sest vaatamate seminaritöö-kiirusele algab mul kolme tunni pärast puhkus - sõidan õhtul Saaremaale paariks päevaks. Natuke on süümekad, sest reedel algas PÖFF ja kuidas ma lasen raisku mitu-mitu päeva (ausalt, ei taha isegi kokku lugeda, mitu). Võtsin ma selle puhkuse ju selleks, et PÖFFitada ja õppida, aga nüüd sõidan hoopis koju. Aga lemmikjuuksur tahab külastamist ja koolis tahan ära käia ja fämilit näha ja kodus olla. Jõulud ju tulevad seekord essat korda kodust ja perest eemal. See tundub nii veider, aga mina, kes ma pole viimastel aastatel traditsioonidele väga nagunii rõhku pannud, suudan ehk asjad kiirelt ümber mõelda ja hei - sõbrad on ju ka pere!

Aga nüüd nina artiklitesse, sest hommikuks peab vähemalt üks artikkel uurimispäevikusse refereeritud olema.

* Mul on vaja sidrunit osta. Et ma hommikul ei unustaks, kirjutan siia pealkirjaks. Äkki seisab meeles.

No comments: