Wednesday, 26 November 2014

More amazing stories, please

Vahel on inimesed nii inpsireerivad, et ma unustan, et  tegelikult oli mul halb tuju. Pettumus iseendas, sest ma olen feil organisatsioonijuht, üritusekorraldaja, eelarveplaneerija, ettevõtja. Ma tean, et see üks, tegelikult küllaltki väike tagasilöök ei tohiks mind nii rööpast välja lüüa, aga paraku üks väike arvutusviga võib viia millegi katastroofiliseni. Seekord läks õnneks ja probleem tegelikult ei ole üüratu. Aga sellegipoolest "tõestasin" ma jälle endale, et tegelikult olen ma hale kobakäpp ja ma ei suudagi 100% õnnestuda, ikka peab midagi valesti minema. Vahepeal ma hakkasin juba uskuma, et äkki mul oli vaja selleks suureks kasvada, et edukas olla. Et mul on vaja kannatlik olla, et asjad õnnestuks. Aga nüüd tõmbasin sellele kõigele ikkagi vee peale.

Ma tean, et tegelikult ei ole asjad nii hullud ja ma ei tohiks ainult ennast süüdistada. Ma olen ju alati arvanud, et kus on mängus mitu osapoolt, ei ole süüdi kunagi ainult üks. Aga ometigi, vaatamata sellele, tunnen ma ennast nii süüdi. Et ma olen ikkagi üksi vastutav. Lõppude lõpuks ju mina vastutasin kogu krempli eest. Vahet pole, et ma üle oma varju hüppasin, olin vastutulelikum kui ma olla oleks tahtnud, andsin lõpuni järgi, sest kõik oli ju korras. Tegelikult oleks piir pidanud minema juba sealt, kui mitu kuud tagasi ühest errorist kuulsin. Ma oleks pidanud laskma igaühel oma probleemid ise lahendada. Ma oleks pidanud olema hai. Sest ainult haid on finantsmaailmas edukad.

Paraku aga andsin liiga palju lubadusi. Ma tean, et tegelikult ei saa ma end selles süüdistada, sest poleks ma ühte rida märkamata jätnud, oleks kõik olnud juba selles faasis korras, mil viimased arvestamised ja arvutused tehtud said.
Aga ühel päeval saabub lahendus ja ma lõpetan põdemise. Ise ma ju usun ka, et iga kukkumine on õppetund ja feilimine on okei. Lihtsalt, isiklikus plaanis raske. Aga iga feil on kogemus ja kogemustest ma ju õppida oskan.

---

Täna on see õhtu, mida ma juba pea aasta aega oodanud olen. Meie pidu. Meie visioon. Meie lemmikud. Ehk POSÕ (Tudengibänd 2014 võitja), Vaiko Eplik & Eliit, I Wear* Experiment ja Tiger Milk Tartu Üliõpilasmajas. Lemmik õhtujuhid. Lemmik fotograaf. Kõik on paigas. Kõik saab olema imeline. Ma loodan, et me oleme igasuguseks hulluseks hästi valmistunud ja tegelikult nii hulluks kunagi ei lähe. Alati on hea käia läbi kõige mustemad stsenaariumid ja see, kuidas asjad olla ei tohiks. Väga hea ajurünnakumeetod, kuidas visiooni sirgelt paika saada. Ja kuidas kriisiolukordades käituda. Ma loodan, et mind jätkub homme igale poole. Sest ma t a h a n olla igal poole, tahan saada kõigest osa, tahan kogeda igat emotsiooni, näha iga naeratvat nägu. Tahan, et see pidu jääks meelde kõigile kui kõige eepilisem pidu, mida Tartus viimastel aastatel nähtud ja kogetud. Tahan ja peab.
Ma olen üks suur ootusärevus.

---

Ja kui loo alguse juurde tagasi tulla, siis õnneks on tööl tore ja siin majas elab ehe tudengivaim. Näod ja nimed on juba tuttavad, mõni rohkem kui teine, ja hämmastavaid lugusid muudkui koguneb. Niiet lõpetangi täna vastava lugulauluga. Õhtuni!


Saturday, 15 November 2014

Sidrun*

Päriselt ka, ma ei teadnud, et vanemaks saada nii lahe on. Ühtäkki oleks nagu targemaks saanud ja asjad lausa õnnestuvad. Ma ei tunne, et ma palju rohkem tööd teeks kui kunagi varem, olen ikka ajast aega olnud selline, kes asjade peale, mida teha meeldib, on sajaga põlema läinud ja asju, mida teha ei taha... lihtsalt mitte teinud. Ja seda siiani. Koolis näiteks ikkagi mingeid aineid ei viitsi ära teha mõttega, et "küll kunagi jõuab". Ja nii see lõpetamine edasi lükkub. Aga! Vähemalt on mul nüüd juhendaja, lausa kaks!, ja ma olen alustamas seminaritöö kirjutamist. Hetkel teen veel põgusat researchi  valdkonna kohta (film, muusika, filmimuusika, erinevad kultuurid), aga kuna järgmiseks kolmapäevaks peab teema kinnitatud olema, siis lähipäevil pean ära otsustama... terve oma edasise akadeemilise elu suuna? Kõlab jube traagiliselt ja võibolla ongi see lihtsalt töö. Ja järgmine samm - bakatöö - samuti lihtsalt töö. Ja kogu moos.

Pärast oktoobrikuust breakdowni olen üritanud rohkem puhata. Või siis tegelikult on lihtsalt nii kujunenud. Elan ilma kalendri ja märkmikuta jälle, sest kohustused lihtsalt vasardavad peas. Juba vaikselt tunnen, et vaja oleks midagi, mis oleks jälle sama intense nagu varem. Samas äkki ma lihtsalt ei oskagi enam närvi minna?

Juba kaks nädalat tagasi toimus kauaoodatud Semiootika Sügiskool. Minu päris esimene oma akadeemiline lapsuke. Või siis lapselaps juba tegelikult, kuna see oli Semiooni esimene avalik üritus. Kuudepikkune töö kulmineerus millegi, ilma liialdamata, täiesti erakordsega. Meil oli sisu. Ja meil on edasi sisu. Me teeme asju sellepärast, et need lähevad meile korda, mitte sellepärast, et lihtsalt head muljet jätta. Meie kirev esinejatenimekiri oleks võinud olla pelgalt tõmbenumber. Aga me tegime midagi palju enamat. Nemad tegid. Me kõik. Kogu Peramaa atmosfäär ja esinejad oma uskumatute ettekannetega tekitasid uskumatuid disskussioone. Mul on tunne, et Semiooniga on alanud semiootikas mingi täiesti uus ajastu. Noh, ilmselt pole see ainult tunne.

Ma pole ühegi oma korraldatud ürituse kohta nii palju üdini positiivset tagassidet saanud. Loomulikult saime tagasisideankeedi kaudu ka konstruktiivset kriitikat, aga neist asjadest olime ise teadlikult ja õnneks polnud need midagi sellist, mille tõttu üritus kannatanud oleks.

Nüüd kolmapäeval pidas Märgisüsteemide-loengusarja raames Berk Vaher überägeda loengu ja kohe otsa tuli meie Sügiskooli jätkuseminar ehk Hilissügiskool - sügiskoolist "üle jäänud" materjal - Martin Ehala pidas loengu eestlusest. Ma pole päris kindel, kas see jääb ainukeseks jätkuseminariks või teeme Sügiskooli nime alt veel midagi. Okei, seee tegelikult konkreetselt oli Semiooni päris esimene oma üritus. Ja oli ta kohustusliku 5 kohtumisõhtut õppejõuga sarja teine kohtumine. Sel aastal plaanis veel vähemalt kaks, seega kvoodi saame täis juba selle aastaga (tingimus oli vist õppeaasta).

Vot. Fun, fun on see oma organisatsiooni ülesehitamine ja esimeste sammude astumine. Mul on tunne, et see tuli mu ellu täiesti õigel ajal ja juhtimisalased kirjatükid, mida mu sõbrad ja võõrad praegu erinevatesse väljaannetesse kirjutavad, kuidagi toetavad seda arengut kas siis äratundmisrõõmu või uue kasuliku infoga.

---

Rahulikumast elutempost rääkides on novembri teine pool täielik roosamanna, sest vaatamate seminaritöö-kiirusele algab mul kolme tunni pärast puhkus - sõidan õhtul Saaremaale paariks päevaks. Natuke on süümekad, sest reedel algas PÖFF ja kuidas ma lasen raisku mitu-mitu päeva (ausalt, ei taha isegi kokku lugeda, mitu). Võtsin ma selle puhkuse ju selleks, et PÖFFitada ja õppida, aga nüüd sõidan hoopis koju. Aga lemmikjuuksur tahab külastamist ja koolis tahan ära käia ja fämilit näha ja kodus olla. Jõulud ju tulevad seekord essat korda kodust ja perest eemal. See tundub nii veider, aga mina, kes ma pole viimastel aastatel traditsioonidele väga nagunii rõhku pannud, suudan ehk asjad kiirelt ümber mõelda ja hei - sõbrad on ju ka pere!

Aga nüüd nina artiklitesse, sest hommikuks peab vähemalt üks artikkel uurimispäevikusse refereeritud olema.

* Mul on vaja sidrunit osta. Et ma hommikul ei unustaks, kirjutan siia pealkirjaks. Äkki seisab meeles.