Wednesday, 29 October 2014

Wowoou, nii tegusat nädalat pole ammu olnud. Päevad on hommikust õhtuni suhteliselt täis bookitud. Peab selle hulluse kirja panema, sest muidu on nädala lõpuks jälle olukord, et ei mäleta, mis nädala alguses tegin.

Praegu pidin veidi meenutama küll, mida esmaspäeval tegin, kuigi see oli üleeile. Päev algas sellega, et sain tund aega varem töölt koju, sest mõni ajas kellaajad sassi. Veel. Esmaspäeval. Einoh, mulle sobis. Võtsin veidi aega ja jalutasin Toomemäele. Hea soe oli. Päeval sain magada suhteliselt keskmise pikkusega une, mis oli üle pika aja päris hea. Õhtul pidasime FTÜKiga koosolekut. Pärast seda koju bussiga sõites sõitsin kogemata hoopis tööle. Ma ei tea, kuidas sellised asjad juhtuvad.

Teisipäeva vajas suuremat planeerimist tõestades, et ma olen vist suhteliselt hea ajaplaneerija. Hommikul äratas kullerihärra, kes mu kauaoodatud (okei, mitte nii väga kaua nüüd midagi, kõigest nädal, aitäh, River Island!) uue käekoti tõi. Umbestäpselt pärast seda tuli Bret külla. Poleks augustikuus küll osanud arvata, et juba nii ruttu jälle näeme. Ja kui nüüd veel jõulud ka, siis järgmise kohtumise peaks juba NYC-s tegema (räägitakse, et unistama peab suurelt, onju).

Päeva mahtus ka ühe intervjuu andmine ühte kohta (pigem infojagamine), üks koosolek, natuke teist koosolekut ja HiieBretiga õhtune häng. Ja veel üks filmivaatamine. Kiidan the Judge'i.

Tänane päev algas sellega, et käisime Egeliga pildistamas. Põnev, põnev, põnev, täiega põnev. Ei jõua tulemust ära oodata. Need, mida vilksamisi nägin, tundusid... võõrad.

Päeval käisin Rootsi kroonprintsessi luuramas (ok, tegelt mitte), teaduskonna nõukogu koosolekul, mis on palju palju emotsioone tekitanud. Ja õhtul veel Sügiskooli koosolekul. Mul on võrratu tiim! Me oleme asjad nii detailideni läbi mõelnud, et kindlasti saab midagi veel, saab asja veel tihendada, aga eks aega ole veel ka veidi.

Pärast seda oli kell juba miljon, jõudsin koju, end diivanisse visata ja enne, kui jõudsin üldse midagi mõelda, avastasin end töölt Egeliga filmi vaatamast.

Koju jalutades olin veidi kurb mingite asjade pärast, aga poole tee peal suutsin mõtted ikka tööle lülitada ja Turusillal avastasin, et töö on muremõtted blokeerinud täiega. Ei tea, kas see on hea või halb.

Vot. Nüüd ma vähemalt mäletan.

---

Üldises plaanis on hea see, et suudan endale aru anda, et midagi uut ma praegu ette võtta ei suuda ega taha. Pean natuke rahulikumalt kulgema. Püüan novembris natuke puhata. Detsember tuleb nagunii jälle hull.

Elu on vahva.

No comments: