Monday, 13 October 2014

Segadus ja pahandus

See aasta on olnud mitmete suurte unistuste täitumiste aasta. Ma olen ise saanud nii palju paremaks, targemaks ja tugevamaks. Ehkki tuleb ette ikka veel õhtuid, kui langen surmväsinult voodisse ja mõtlen, et...

Okei, tegelikult tahtsin öelda seda, et see mitu kuud kestnud roosiline idüll ja rahulolu on möödas. Ma ei tea enam, miks ma mida teen. Ma olen väsinud. Ma ei saa aru, miks ma midagi teen. Ma ei suuda. Päriselu on nii raske. Ma ei suuda end enam sundida tegema asju, mida peaks, aga mida eriti võibolla ei taha. Õigupoolest ongi mul tunne, et ma olen edukas, ma muudkui ronin karjääriredelil, ma täidan oma unistusi, aga samas on see nii meeletult kurnav ja üldse mitte glamuurne, Okei, glamuur pole see, mida ma elus taga ajan, aga ikkagi on kõik kuidagi ebanormaalselt raske. Meeletu pinge on igalt poolt peal - mult oodatakse niiiii palju. See muidugi õpetab väga palju väga kasulikke asju mulle, see pinge, kiirus ja tundmatus kohas vettehüppamine. Aga mida rohkem ma teen ja õpin seda rohkem mult oodatakse ka. Ja kui ma ei tee, siis öeldakse, kui hirmus pettunud mus ollakse.

Nii ma siis naudingi seda aega, kui ma suudan ära unustada kõik kohustused ja lihtsalt olen. Käisin täna näiteks Sügispäevade avapeol. Sain omade keskel olemisest nii positiivse laengu, et tulin koju ja pesin nõudekuhja ära (jah, Hiie!!). Ja tahaks juba tagasi. Aga ma tean, et ma pean enne tegema tööd ja nägema vaeva.

Ja ma ausalt arvasin, et ma tean, kuidas maailm töötab. Ega ikka ei tea küll. Sasipuntraks olen mõelnud ja tegutsenud ja tormanud end. Valetanud olen ikkagi endale väga palju. Asi, mida ma olen üritanud vältida. Oeh. Kuulmiseni!

No comments: