Wednesday, 29 October 2014

Wowoou, nii tegusat nädalat pole ammu olnud. Päevad on hommikust õhtuni suhteliselt täis bookitud. Peab selle hulluse kirja panema, sest muidu on nädala lõpuks jälle olukord, et ei mäleta, mis nädala alguses tegin.

Praegu pidin veidi meenutama küll, mida esmaspäeval tegin, kuigi see oli üleeile. Päev algas sellega, et sain tund aega varem töölt koju, sest mõni ajas kellaajad sassi. Veel. Esmaspäeval. Einoh, mulle sobis. Võtsin veidi aega ja jalutasin Toomemäele. Hea soe oli. Päeval sain magada suhteliselt keskmise pikkusega une, mis oli üle pika aja päris hea. Õhtul pidasime FTÜKiga koosolekut. Pärast seda koju bussiga sõites sõitsin kogemata hoopis tööle. Ma ei tea, kuidas sellised asjad juhtuvad.

Teisipäeva vajas suuremat planeerimist tõestades, et ma olen vist suhteliselt hea ajaplaneerija. Hommikul äratas kullerihärra, kes mu kauaoodatud (okei, mitte nii väga kaua nüüd midagi, kõigest nädal, aitäh, River Island!) uue käekoti tõi. Umbestäpselt pärast seda tuli Bret külla. Poleks augustikuus küll osanud arvata, et juba nii ruttu jälle näeme. Ja kui nüüd veel jõulud ka, siis järgmise kohtumise peaks juba NYC-s tegema (räägitakse, et unistama peab suurelt, onju).

Päeva mahtus ka ühe intervjuu andmine ühte kohta (pigem infojagamine), üks koosolek, natuke teist koosolekut ja HiieBretiga õhtune häng. Ja veel üks filmivaatamine. Kiidan the Judge'i.

Tänane päev algas sellega, et käisime Egeliga pildistamas. Põnev, põnev, põnev, täiega põnev. Ei jõua tulemust ära oodata. Need, mida vilksamisi nägin, tundusid... võõrad.

Päeval käisin Rootsi kroonprintsessi luuramas (ok, tegelt mitte), teaduskonna nõukogu koosolekul, mis on palju palju emotsioone tekitanud. Ja õhtul veel Sügiskooli koosolekul. Mul on võrratu tiim! Me oleme asjad nii detailideni läbi mõelnud, et kindlasti saab midagi veel, saab asja veel tihendada, aga eks aega ole veel ka veidi.

Pärast seda oli kell juba miljon, jõudsin koju, end diivanisse visata ja enne, kui jõudsin üldse midagi mõelda, avastasin end töölt Egeliga filmi vaatamast.

Koju jalutades olin veidi kurb mingite asjade pärast, aga poole tee peal suutsin mõtted ikka tööle lülitada ja Turusillal avastasin, et töö on muremõtted blokeerinud täiega. Ei tea, kas see on hea või halb.

Vot. Nüüd ma vähemalt mäletan.

---

Üldises plaanis on hea see, et suudan endale aru anda, et midagi uut ma praegu ette võtta ei suuda ega taha. Pean natuke rahulikumalt kulgema. Püüan novembris natuke puhata. Detsember tuleb nagunii jälle hull.

Elu on vahva.

Saturday, 25 October 2014

Tere tali

Oih. Kuna põhiaur kulub Sügiskooli blogile viimasel ajal, siis siia polegi jõudnud enam ammu. Tegelikult eile õhtul mõtlesin, et pole kirjutanud ammu. Hmm, huvitav mitu protsenti mu blogi postitustest nii algavad?

Igatahes, kõik on kiire ja natuke stabiilsem. Ikkagi natuke veel põen mingite asjade pärast elus, aga üritan selle maha raputada peagi. Mind jäi kummitama lause "beauty begins the moment you decide to be yourself" ja eks enesekindlusega ole ka sama. Ja igasugu muu meeleoluga. Ma pole kunagi väga muretsenud, pead vaevanud selle üle, mis minust pikemas perspektiivis saab. Uskumatu, et mingid veidrad hoovused mind nüüd nõnda kõigutada suutsid. Üritan edaspidi lihtsalt kulgeda, hetkes elada ja nautida seda, mis parasjagu siinjapraegu on. Kõlab jube lihtsalt ja iseensestmõistetavalt, aga miskipärast läks tasakaal paigast.

Every once in awhile ma saan aru, et tööga ei maksa üle pingutada ja puhkama peab ka, aga siis jälle unustan end kiirustama ja siis flipib jälle ära. (Elu)muutused on toredad, aga iga asi oma ajal. Praegu on vaja stabiilsust. Olen selle tagamiseks üritanud vastu võtta mingeid otsuseid, aga samas ikka lasknud end ära rääkida jutuga "sa oled meile oluline" jne. Ma oskan "ei" öelda küll, aga vahel lihtsalt ei tule kõik nii välja nagu võiks. Ja pealegi nagunii jõuan 1343564 korda asju ringi mõelda/otsustada.

See nädal oli päris tšill. Loobusin ikkagi ühest uuest asjast, mis elu veel kiiremaks oleks ajanud ja üritasin natuke aja maha võtta, et endist meelekindlust taastada. Ometigi ei suuda ma eriti esmaspäevast päeva meenutada. Aga tean, et oli üsna tore nädal. Näiteks eile sõitsime Sügiskooli tiimiga Rõka külla oma Sügiskooli toimumiskohta vaatama, mis oli mõnusam ja hubasem kui mäletasin. Külma trotsides müttasime veits õues ringi, ronisime 28 meetri kõrguse torni otsa, kust oli päris khuul vaade.

Mul on nende inimestega nii vedanud. Tohutult väga. Olen nii tänulik endale, et otsustasin selle väljakutse vastu võtta ja pole siiani põnnama löönud. 

Aga nüüd veel veidi tööpäeva ja õhtul PÖFFi essa filmiõhtu!



Monday, 13 October 2014

Segadus ja pahandus

See aasta on olnud mitmete suurte unistuste täitumiste aasta. Ma olen ise saanud nii palju paremaks, targemaks ja tugevamaks. Ehkki tuleb ette ikka veel õhtuid, kui langen surmväsinult voodisse ja mõtlen, et...

Okei, tegelikult tahtsin öelda seda, et see mitu kuud kestnud roosiline idüll ja rahulolu on möödas. Ma ei tea enam, miks ma mida teen. Ma olen väsinud. Ma ei saa aru, miks ma midagi teen. Ma ei suuda. Päriselu on nii raske. Ma ei suuda end enam sundida tegema asju, mida peaks, aga mida eriti võibolla ei taha. Õigupoolest ongi mul tunne, et ma olen edukas, ma muudkui ronin karjääriredelil, ma täidan oma unistusi, aga samas on see nii meeletult kurnav ja üldse mitte glamuurne, Okei, glamuur pole see, mida ma elus taga ajan, aga ikkagi on kõik kuidagi ebanormaalselt raske. Meeletu pinge on igalt poolt peal - mult oodatakse niiiii palju. See muidugi õpetab väga palju väga kasulikke asju mulle, see pinge, kiirus ja tundmatus kohas vettehüppamine. Aga mida rohkem ma teen ja õpin seda rohkem mult oodatakse ka. Ja kui ma ei tee, siis öeldakse, kui hirmus pettunud mus ollakse.

Nii ma siis naudingi seda aega, kui ma suudan ära unustada kõik kohustused ja lihtsalt olen. Käisin täna näiteks Sügispäevade avapeol. Sain omade keskel olemisest nii positiivse laengu, et tulin koju ja pesin nõudekuhja ära (jah, Hiie!!). Ja tahaks juba tagasi. Aga ma tean, et ma pean enne tegema tööd ja nägema vaeva.

Ja ma ausalt arvasin, et ma tean, kuidas maailm töötab. Ega ikka ei tea küll. Sasipuntraks olen mõelnud ja tegutsenud ja tormanud end. Valetanud olen ikkagi endale väga palju. Asi, mida ma olen üritanud vältida. Oeh. Kuulmiseni!

Saturday, 11 October 2014

Jälle kolin

Tere tulemast minu uuele blogilehele, armas sõber! Kuigi kogu mu blogimajandus on ikka avalik, soovin Sulle ikkagi õnne, et oled siia jõudnud, tähendab miskipärast pidasid sa vajalikuks uurida, miks ma eelmise blogi kustutasin ja siia ümber kolisin. Tõenäoliselt praeguseks hetkeks olen Sulle olukorda selgitanud ja elu saab rõõmusasti jätkuda. Ning - aitäh Sulle!

See aasta on olnud muutusterohke, las ta siis olla veelgi rohkem. Paar unistust on veel täitmata, aga nendeks on mul veel aega üle kahe kuu. Samas peaks järgmisesse aastasse ka midagi jätma - kõik ei saagi ju kohe ja korraga ikkagi saada.

Rohkem ma kirjutada praegu ei jõua - eilne peolkäik annab. Pole kerge see suure inimese elu. Ja mõelda vaid, et need järgmised hommikud muutuvad ajapikku veeeel raskemaks. Võeh!


Friday, 3 October 2014

Caturday

Inimesed, puhake! Päriselt ka. Ärge magage öösel ainult neli tundi. Puhake mõistlikult ja to-do listist saavad asjad iseenesest tehtud. Väsimus ei peksa enam kuklasse kogu aeg. Pingepeavalud on kadunud. Ükski sügishaigus ei tiku ligi (Hiiekas, see nohu ikkagi polnud nohu vaid jahe tuba). Kella poole kaheksaks tööle tulla pole probleem (hea, et eile välja minna ei viitsinud). Selline kuivik siis.

Vaba päeva ei ole juba sellest ajast saati olnud kui Saaremaal käisin, 23. september. Täna on 11. töö-, kooli jms päev järjest. Aga pole viga - nädal veel ja siis on Sügispäevad, mis sel aastal omamoodi puhkuse eest on. Onju, Hiiekas!

---

Viimase aja energia on läinud põhiliselt sellele, et tulime Semiootikaüliõpilaste liiduga Semioon kapist välja. Sügiskool on ka juba vähem kui kuu aja pärast. Sellega seoses tabaski vahepeal mind väike või suur, ei tea veel, tagasilöök. Hakkan juba vaikselt harjuma, et mul läheb elus hästi, ja uskuma oma edusse. Suudan asjadega enam vähem joonepeal olla ja.. Siiis. Kui ütleb Kulka, et meie projekt ei suutnud neid veenda, siis noh.. olin veidi kurb. Asja analüüsides sain muidugi aru, millest vajaka jäi ja üritasin seda parandada järgmise projektitaotlusega. Aga ma ei saa end kuidagi väga süüdistada. Augustikuus ei olnud mul veel eriti aimugi, mis Sügiskoolis saama hakkab, tänaseks on mul kõik esinejad kinnitatud, ajakava peaaegu paigas, kõik kokkulepped sõlmitud ja enam vähem jääbki nüüd vaid kommunikatsiooniga vaeva näha. Mis meenutabki seda, et plakateid oleks vaja.

---

Herz esitas mulle just väljakutse porgandiküünla asjus. Saab tehtud, stay tuned!