Wednesday, 17 September 2014

On a night like this*


* Ma olen sõltuvuses sellest loost! Ja see artist on ka niiiiiiii-iiiii lahe. Kui vaid õnnestuks ta siia tuua... Õhhh.


Paistab, et mul on ühe-loo-vaimustus jälle, sest praegu jäin mitu-mitu korda seda järjest kuulama ja neid Eestisse lootma. Täna Merle ännauntsis, et nad Amsterdamis esinevad oktoobris. Einoh, poleks üldse paha, kui nad siia ka tuleks..

Sõnaga, töö-töö-töö ja fun käsikäes. Üritan tegeleda asjadega, mis mulle väga meeldivad ja mingeid üleliigseid kohustusi käes ei tõmba, sest kohustused mulle ikka veel ei ole meeltmööda. Brrrr. See septembrikuu, mil jälle p e a b asju tegema, pole mulle ikka üldse meeltmööda. Suvel oli hea lihtne tööd teha, sest siis ju ei pidanud, keegi ei teinud ja sain rahus kulgeda (ülikooliasjad, I mean). Nüüd istuvad kõik mul kukil ja ma PEAN tegema. Aga kui ma pean, siis ma ei taha.

Mulle meeldib üksi või kellegagi väiksemas ringis asjadest vaimustuda ja siis teha. Nii kui ca 20 inimest ammulisui ootab, et ma koosoleku kokku kutsuks või tähtsad ninad minult midagi ootavad, siis mul tuleb blokk ette ja ma tahaks lihtsalt kodus istuda ja kõik ööd-päevad, mis ma tööl ei veeda, maha magada.

Vot. Nüüd siis teate, milline laiskloom ma tegelikult olen. Pean kurja vaeva nägema hakkama ja end piitsutama, et päris kõik maailma inimesed minus pettuma ei peaks / mind ei heidiks. Saab raske olema, aga ausõna, ma iga jumala päev mõtlen, et homme on see päev, mil ma end kokku võtan. Aga kurat, no ei ole. Kas tõesti on täna see päev, kui ma nüüd pärast tööd lähen ikkagi loengutesse? Sest ma ju lubasin Elsile. Ja pean päriselt ka teise loengu lõpuni vastu, sest teine loeng on ilmselt põnevam kui esimene.

Samas on olemas ikka inimesi, kes minusse usuvad, kes mind innustavad, motiveerivad ja kiidavad,. Ilmselt sellepärast, et nad mind kuigi hästi ei tunne, hehee. Aga ma olen kindel, et nad võtaksid mu avasüli vastu ka siis, kui ma oleks elult väga lüüa saanud või neile maailmasuure pettumuse valmistanud. Ilmselt sellepärast ma inimestele enamasti andestangi ajapikku, sest tean, kui suuri pettumusi ma ise ka inimestele valmistada võin.

---

Mõtlen, et peaks juukseid värvima, sest ma tegelikult ei ole kunagi plaaninud blond olla. A mida teha, jagage soovitusi, armsad lugejad! Ma kõlan nagu mõni ilublogija, aga ma ei hakka siinkohal sõna võtmagi, sest mine sa tea, onju! Nii mõnigi blogija peaks praegu oma sõnu sööma selle koha pealt. Aga ei, plaanis mul pole. Samas mine sa tea, äkki aitaks raha kokku kühveldada, et õppelaenu intressid ära maksta? Sest plaan preili H-ga end silla alla müüma minna, pannes jalga need kaunid elektrisinised kingad, mille müümisele ma eile mõtlesin, ei tundu just maailma kõige parem mõte.
Aga! Kuidagi on vaja see üüratu summa ju kokku saada ilma, et ma peaks selleks oma söögiraha ohverdama. Oh armas taevas, aita!

Ma tean, et mul on sellised toredad olevused ka nagu vanemad, aga milline 23-aastane täiskohaga tööl käiv inimeseloom suudaks oma väärikust alla suruda ja neilt nuruma minna. Ema teeks nagunii selle peale nalja, et "issand vaata kui palju sõpru sul feisbukis on. Mõtle, kui igaüks neist sulle ühe euro kannaks, siis oleks sul see raha rohkem kui koos." Seda soovitas ta mul kunagi, kui mul uut telefoni vaja oli. Jep, alati parimad ideed.

Aaaaaga seega mul on vaja kaval olla ja lisatöid teha. Ja kiiresti.  Niiet kui keegi teab midagi, millega ma hakkam saaks ja mis poleks enesemüümine või kes tahaks mult neid kauneid kingi ära osta (haha), siis andke teada, onju! Ma kõlan nagu mingi viimane kerjus, aga mul ei tulnd üldse meelde, et ma siuke asi tulemas on ja nüüd olen kurb.

Aga vähemalt olen ma tubli blogija!

No comments: