Sunday, 14 September 2014

Kirjutamistuju tuli peale

Täna räägin ühe loo.

Tudengipäevade meediajuhi ametit maha pannes polnud mul eriti aimugi, mis saab elus edasi. Õigupoolest sellepärast ma seda juba eelmisel sügisel, seejärel kevadel ei julgenud täna. Tegelikult ei uskunud ma, et ma seda üldse teha julgen. See tundus olevat elu üks olilisemaid asju ja kui sellest lahti lasen on tühjus. Heaküll, aega, et kool lõpetada, et rahus tööl käia oleks vaja olnud küll.

Veel vähem oskasin ma aimata, et asjad nii kiiresti juhtuma hakkavad. Juuli keskel võttis minuga ühendust Maarja ja pakkus võimalust korraldada selleaastast Semiootika Sügiskooli. Olin skeptiline, mõtlesin hetke ja vastasin, et heaküll, võin ju oma panuse anda küll, ega tükki küljest võta. Kuna tol ajal olin veel Tudengipäevadega seotud, mõtlesin, et mu panus saab tõesti olema tagasihoidlik. Saime kokku, arutasime plaane, tundsin end kui metsa eksinud seeneline, ja peagi selgus, et minust saab sügiskooli peakorraldaja.

Sellest alates olen ma konstantset põnevusetunnet tundnud, iga päevaga üha enam. Ma olen nii palju õppinud, nii palju praktilisi oskusi omandanud (nt eelarve koostamine, projektikirjutamine) ja täitsa normaalne juht olen ma vist ka. Samas kui sul on nii tore tiim, siis teisiti vist ei saagi. Ainult et ma endiselt ei suuda ära õppida seda, et kõik olulised asjad on mu peas ja erinevates kirjades-failides olemas, aga teised ju tahavad ka teada, ma niikaugele pole veel jõudnud, et kõik asjad ilusasti ühte kohta kirja saaks.

Teine asi, mis sügiskooli korraldamisest välja kasvas on semiootikaüliõpilaste liidu Semioon MTÜ loomine. Taipasime, et meil on väga erialaühingut vaja. Alguses oli tagasiside ülikoolist veitsa skeptiline, mulle tundus, et nad arvavad, et me tahame nende tegevusega kuidagi konkureerida. A sellisel puhul aitab eesmärkide sõnastamine, kohtumine ja korralik selgitustöö.

Nii me siis Maarjaga augusti keskpaigast saati oleme tegutsenud, liidu põhikirja koostanud ja hiljuti sai valmis tegevuskava. Palju, palju on teha, lõputud kohtumised osakonnas õppejõududega, palju erinevaid mõtteid, seisukohti, plaane. Aga ma olen tohutult elevil. Tihti tänaval ühest kohast teise liikudes kibelen tagasi koju tööd tegema. Nädal tagasi sain tööl põhikirja näiteks valmis kirjutatud. Jälle üks asi, millega ma polnud kunagi kokku puutunud. Aga eksperdid kiitsid heaks. Loodetavasti arvavad Kõrgemad Jõud, kes meie MTÜ taotlust kunagi menetlema hakkavad, samamoodi.

Täna saime esitatud taotluse TÜ Üliõpilasesinduse sihtastuse erialaseltside toetusprogrammi, tänu millele meil üldse tekkis idee, et oleks vaja oma asju. Üks suur planeerimine ja (mõtte)töö jõudis seega jälle finišisse. Ei olnud väga hull, aga natuke stressirohke. Selle jaoks oli vaja esitada taotlusvorm, liikmete nimekiri ja aastaeelarve, millest viimane kujunes kõige suuremaks probleemiks. Aga kui sul on nii tore kaasjuhatuseliige nagu minul Maarja, siis saab kõik ainult hästi minna. Selliste asjade tegemisel on ülioluline, et seda õigete inimestega teed ja mina olen küll sigaõnnelik.

---

Aga muudest juttudest seda, et teisipäeval käisin Marten Kuninga plaadiesikal ja nii ilus ja tore oli! Plaat on igatahes väljas ja ilmselt saab seda nüüd varsti ka poodidest. Ma ise sain oma signeeritud isendi tänuks Hooandjas toetamise eest ka kätte (vt pilti allpool). Plaat on juba mitu-mitu-mitu-mitu korda otsastlõpuni läbikuulatud ja täitsa omaks ja heaks hakkab juba saama, mmm!

---

Algav nädal tuleb jälle sigakiire ja täis erinevaid kohtumisi-koosolekuid. Tööd on nüüd küll õnneks ainult kaks vahetust nädalas (kolmapäev ja laupäev), aga sel nädalal peaks lõpuks kooli ka jõudma loengutesse.

Aga nädala lõpus, pühapäeval lähen Saaremaale ja tagasi tulen alles kolmapäeval. See on väga cool. Naljakas, et käin kodus palju tihedamini kui siis, kui ma veel täiskohaga tööl ei käinud. Viimane poolaasta on ses mõttes väga palju õpetanud ja kasvatanud. Just enne mõtlesin, et kevadel lappas pärast paaripäevast töösessiooni korralikult, aga nüüd polegi väga hullu, kuigi eilseks oli jälle olukord, kus liiga paljude tundide kohta liiga vähe und oli. Pakun, et see vahekord võis midagi 60/8 kanti olla. Aga jõudsin ilusti Hiieka süntsile ja patja puudutas pea kella poole kuue paiku  hommikul.

Koduskäimisega veel see naljakas lugu, et kui Tartusse kolides, mis oli juba veits enam kui neli aastat tagasi, tundus jube cool, mida rohkem vastu pidasin siin kodus käimata, seda noh, uhkem ja täiskavanum võinii. Aga ajapikku nii, nagu olen õppinud, et ega puhkus pole häbiasi, pole koduigatsus ja memmekus ka tegelt häbiasjad.

Selle peale avastasin ema feisbukist ta Viljandi tripi pildid ja igatsen veel rohkem kodu. Võibolla sellepärast ka, et ma olen väsinud. Mul oli viimane täiesti vaba päev vist augusti lõpus. Just rääkisin, et olen harjunud selle tempoga, aga samas mingitel hetkedel lihtsalt ei jaksa. Katki veel minema ei hakka, aga vahepeal lihtsalt nii väga tahaks mingeid asju üle lasta.

----

Nüüd veel paar tundi tööd.



2 comments:

herz said...

Tuligi postitus :) Naiss!
Missest, et mul seda video linki ei kuva. Hetkel tööarvutis, sellel on miljon piirangut niiet spotify võib vabalt üks nendest olla :)

triin said...

:D tuli-tuli, kus ta pääses.
loodan, et õnnestus mujalt ikka kuulata. Mõnus lugu on!