Monday, 29 September 2014

Love Lockdown*

Võtsin kasutusele jälle vana hea paberkandjal kalendermärkmiku, sest muidu ei händli enam kõike ära. Ma pole siiani avastanud eriti mugavat veebiversiooni, kuhu ma saaks lisaks hästi nähtavalt ja organiseeritud päevakavale juurde lisada to-do listi. Ja siis kogu kupatust kasutada nii telefonist kui arvutist, st see oleks mõnusasti syncitav kodu- ja tööarvutiga ja samas kiireltjamugavalt ka telefoniga. Kui keegi teab, siis - aitäh! Ning ei, Google Calendar ei ole mugav. Häda pärast ajab asja küll ära, aga pole siiski mu eelistus number üks.



Ma olen end jälle suutnud siduda umbes miljoni projektiga. Tõsi, need kõik on asjad, mida ma suure kirega teen ja päris kõigele ma mingi kogemuse pärast enam jah-sõna pole andnud. Seegi muidugi tõsi, et kuidagi peab ju korteriüüri makstud saama ja leiva lauale, aga ma õnneks tunnen, et liigun selles suunas, kus ma enam väga vastumeelseid asju tegema selleks ei pea (ei, prostituudiks ma ikkagi hakanud pole, silla alla ka veel läinud pole, kingad on ka kõik alles).

Vaatasin just TV3Play-st järgi Äripäeva Eesti rikaste TOP-i saadet ja inspireerusin. Noh, ei, mitte TOP-i pääsemise ja raha kokku ajamise eesmärgil, vaid lihtsalt ses osas, kui suure kirega võib oma asja ajada. Ka sinna olen ma teel, astudes beebisamme oma unistuste maailmas. See on küll omaette teema, aga see aasta on ses suhtes küll üks suur magic olnud. Ma arvan, et sel teel muidugi kõige tähtsam on see, et ma olen õppinud endasse uskuma. Ja ka sellesse, et ma võin olla edukas. Õnnelik. Et asjad võivad minna ja lähevad hästi. Ma tõesti usun, et mu hommikusel tähtsal kohtumisel, olgu ma kui unine tahes, läheb kõik suurepäraselt. Et mind saadab edu. Ja sealt edasi saan ma tagasi oma elu, täidan ma kõik oma unistused ja hakkab eraelus ka jälle ülesmäge minema, sest mul on jälle aega.


---

Mu üks lemmikasju on see, kui olen eelmisel päeval pärast tööpäeva lõppu hunniku kirju välja saatnud ja järgmisel päeva hakatakse neile vastama. Samas naudin ma hirmsasti seda ka, kui tööpäev saab läbi ja mind lõpuks rahule jäetakse, et ma lõpuks töökuhjaga tegelema saaks hakata. Kui mul on kooli- ja ringijooksmispäev, siis meilidele ma väga vastata ei jõua ja väga kiiresti mingeid jooksvaid ülesandeid täita ei suuda. Siis kulub mul õhtuti meilide lugemisele, vastamisele ja niisama kaoses organiseerumisele... oeh, päris kaua. Aga jällegi - õnneks pole päevad vennad ja mingusugust rutiini mu elus pole ammu olnud. Olgugi, et tegelikult töögraafikus mingi muster ikkagi kordub ja koolis on ju ka tunniplaan enamasti üsna sama. Ikkagi on tunne, et iga nädal on uus ja sellesarnast pole iialgi olnud. See on hea tunne!

---

Väsimusega võitlemine kulgeb säärases rütmis, et täna varastasin uneaega kooli arvelt. Tundus, et teisipäev on natuke tähtsam päev, enne mida võiks natuke rohkem puhanum olla. Küll ma kuidagi need esmaspäevased asjad ka joonepeale saan. Tulemust on tunda niipalju, et pühapäev oli viimase ajal üks parema enesetundega päevi. Kella 11-ks õhtul olin muidugi mega-mega-megaväss juba, aga kuna viimase aja märksõna on ärevus ja palju põnevaid mõtteid, siis uni lükkus edasi kuhugi kella 1 kanti ikkagi.

Mul on peas küpsemas korraga umbes sada plaani. Pean hakkama ikkagi märkmikku jälle öökapil hoidma ka, et kiirelt mingid asjad kirja saada. Eile tekkis üks artikliidee, sain põhiteesid kirja, aga pole ikka kindel, kas ma julgen sel teemal sõna võtta. Ma tean, et mul oleks maailmaparimad nõuandjad ja toetajad varnast võtta, aga neid mõtteid kirjutades tundus fookus mujale nihkuvat kui mult tegelikult selle asja suhtes oodataks. Näis, võibolla kirjutan kunagi neist teemadest hoopis siia blogisse.

----

Nüüd aga on mul vaja välja mõelda, millest oma seminaritöö kirjutada võiksin, sest öö hakkab otsa saama. Veel kõigest kolm tundi lahutab mind selle kuu üüratust skoorist - 187 tundi, mis ei tundunudki nii meeletult raskena, on ka hullemaid olnud.
Loodetavasti varsti on mul rohkem vabalt liikumise aega. Ma niiväga tahaks rohkem aega Saaremaal veeta.

---

* Ei saa loomulikult ka muusikata, niiet lõppu üks eriti mõnus cover, mida, hoiatan, lihtsalt võibkiiii kuulama jääda.

Viimasel ajal on väga tugevalt teemas jälle I Wear* Experiment ka. Lihtsalt igal võimalikult hetkel kummitavad teatud lood läbisegi ja see omakorda tekitab igasugust Intsikurmu- ja suveigatsust. Õhhhhhh



---

See on minu töölugu, sest... lihtsalt... noh....

Sunday, 28 September 2014

Vässvässväss


Tadaaa! Mulle jõudis eile lõpuks kohale, et kes palju tõmbleb ja vähe magab, see lõpuks katki läheb. Mina enam katki minna ei taha, seega hakkan nüüd väga väga jälgima, eelkõige millal magan ja siis veel mida söön ja mida joon. Kõlab nagu mõistlik otsus, eksole.

Viimane nädal on olnud hull. Võiks ju arvata, et kodus sain korralikult magada, aga eii, tänu oma lollusele jäid ööuned ikkagi max 5-tunniseks, niiet kolmapäeval tööl oli raske. Neljapäeval oli kool ja ei saanud loomulikult välja puhata. Reede hommikulvara oli ka kool, päeval üks kohtumine ja siis töö. Oikuiraske oli olla. Hommikul töölt vabanedes sõitsin otse koju, otse voodisse ja magama. Ärkasin vaevu kell kuus õhtul, aga no milleks? Et poes käia ja taibata, kui raske on olla. Vajusin kodus uuesti diivanisse. Mõtlesin tassi kohvi juua, et vähegi ärkvele saada. Samas oli kell juba üsna palju ja kell 8 hommikul uuesti vaja end tööle vedada. Kartsin, et kas nüüd jääbki nii, et ma ei suudagi end iialgi välja puhata. Arvasin, et nüüd läksingi katki ja enam ei suuda normaalselt funktsioneerida. Tahtsin niiväga paari päeva töölt-koolist vabaks, et saaks need lihtsalt maha magada. Kujutasin ette, et nüüd hakkabki elu välja nägema nii, et ma kas olen tööl või magan kodus.

Aga õnneks tõi hommik märksa parema enesetunde. Kui viimastel nädalatel olid tihedad külalised igasugu pingepeavalud ja kaela-õla-seljavalud, siis täna on juba üsna okei olla. Tundub, et isegi suudan täna õhtul lõpuks sotsiaalne olla ja külla minna. Sest eelmised vabad õhtud ma õnneks suutsin niigi mõistlik olla, et olin kodus.

---

Muidu läheb hästi. Sest kuidas teisiti saab minna, milline päev võiks olla õnnelikum sellest, kui saabub kiri, et su projektile on eraldatud HMN-ist toetus täpselt selles sumamas, mida taotlesid. Tõenäosus, et Semiootika Sügiskool sel aastal toimub, on juba üha suurem!

---

Aga kuna ma olen sõnapidaja, siis räägin salajuttu ka: 6. novembril esineb Tallinnas, jälle klubis Factory Rootsi poptrio NONONO. Juhuu!

Monday, 22 September 2014

Kodujutud

Naljakas on see, et vahel hetkedel, mil mõtled, et tahaks midagi teha, mingit lisatööd või midagi, see juhtubki. Ma veel kahjuks rääkida ei saa, aga pärast homme kella 11 - jah, avan suu, ausõna!

Sellega seoses on kuidagi juhtunud nii, et mul on 2/3 novembrikuust planeeritud. Selge see, et ma ei saa nii palju vabu päevi kindlasti võtta kui tahaks, eriti veel kuna kuu teises pooles on nädalane puhkus. Halleluuja! Jääb ainult üks variant....

Tulin koju Saaremaale vanematele külla, a keda siin nüüd päevad läbi pole? Heaküll-heaküll, ise ma tulin ajal, mil ema on kohe-kohe reisile minemas ja seoses sellega paanikas ja igal pool mujal kohtades. Aga mõnus on. Olen vähem kui 24 tunni jooksul jõudnud seista praamil, vaadanud merd ja sadamatulesid, mõelnud, et küll on ikka ilus hetk, vaadanud bussiaknast päikeseloojangut ja seda iga minuti tagant jäädvustanud, söönud suitsuahvenat, nautinud pikka hommikut ja seda tunnet, et mitte kuhugi ei ole vaja minna. On asjad, mis ootavad tegemist, aga samas olen ka suutnud palju asju oma tiimile delegeerida. See on mõnus tunne!




Wednesday, 17 September 2014

On a night like this*


* Ma olen sõltuvuses sellest loost! Ja see artist on ka niiiiiiii-iiiii lahe. Kui vaid õnnestuks ta siia tuua... Õhhh.


Paistab, et mul on ühe-loo-vaimustus jälle, sest praegu jäin mitu-mitu korda seda järjest kuulama ja neid Eestisse lootma. Täna Merle ännauntsis, et nad Amsterdamis esinevad oktoobris. Einoh, poleks üldse paha, kui nad siia ka tuleks..

Sõnaga, töö-töö-töö ja fun käsikäes. Üritan tegeleda asjadega, mis mulle väga meeldivad ja mingeid üleliigseid kohustusi käes ei tõmba, sest kohustused mulle ikka veel ei ole meeltmööda. Brrrr. See septembrikuu, mil jälle p e a b asju tegema, pole mulle ikka üldse meeltmööda. Suvel oli hea lihtne tööd teha, sest siis ju ei pidanud, keegi ei teinud ja sain rahus kulgeda (ülikooliasjad, I mean). Nüüd istuvad kõik mul kukil ja ma PEAN tegema. Aga kui ma pean, siis ma ei taha.

Mulle meeldib üksi või kellegagi väiksemas ringis asjadest vaimustuda ja siis teha. Nii kui ca 20 inimest ammulisui ootab, et ma koosoleku kokku kutsuks või tähtsad ninad minult midagi ootavad, siis mul tuleb blokk ette ja ma tahaks lihtsalt kodus istuda ja kõik ööd-päevad, mis ma tööl ei veeda, maha magada.

Vot. Nüüd siis teate, milline laiskloom ma tegelikult olen. Pean kurja vaeva nägema hakkama ja end piitsutama, et päris kõik maailma inimesed minus pettuma ei peaks / mind ei heidiks. Saab raske olema, aga ausõna, ma iga jumala päev mõtlen, et homme on see päev, mil ma end kokku võtan. Aga kurat, no ei ole. Kas tõesti on täna see päev, kui ma nüüd pärast tööd lähen ikkagi loengutesse? Sest ma ju lubasin Elsile. Ja pean päriselt ka teise loengu lõpuni vastu, sest teine loeng on ilmselt põnevam kui esimene.

Samas on olemas ikka inimesi, kes minusse usuvad, kes mind innustavad, motiveerivad ja kiidavad,. Ilmselt sellepärast, et nad mind kuigi hästi ei tunne, hehee. Aga ma olen kindel, et nad võtaksid mu avasüli vastu ka siis, kui ma oleks elult väga lüüa saanud või neile maailmasuure pettumuse valmistanud. Ilmselt sellepärast ma inimestele enamasti andestangi ajapikku, sest tean, kui suuri pettumusi ma ise ka inimestele valmistada võin.

---

Mõtlen, et peaks juukseid värvima, sest ma tegelikult ei ole kunagi plaaninud blond olla. A mida teha, jagage soovitusi, armsad lugejad! Ma kõlan nagu mõni ilublogija, aga ma ei hakka siinkohal sõna võtmagi, sest mine sa tea, onju! Nii mõnigi blogija peaks praegu oma sõnu sööma selle koha pealt. Aga ei, plaanis mul pole. Samas mine sa tea, äkki aitaks raha kokku kühveldada, et õppelaenu intressid ära maksta? Sest plaan preili H-ga end silla alla müüma minna, pannes jalga need kaunid elektrisinised kingad, mille müümisele ma eile mõtlesin, ei tundu just maailma kõige parem mõte.
Aga! Kuidagi on vaja see üüratu summa ju kokku saada ilma, et ma peaks selleks oma söögiraha ohverdama. Oh armas taevas, aita!

Ma tean, et mul on sellised toredad olevused ka nagu vanemad, aga milline 23-aastane täiskohaga tööl käiv inimeseloom suudaks oma väärikust alla suruda ja neilt nuruma minna. Ema teeks nagunii selle peale nalja, et "issand vaata kui palju sõpru sul feisbukis on. Mõtle, kui igaüks neist sulle ühe euro kannaks, siis oleks sul see raha rohkem kui koos." Seda soovitas ta mul kunagi, kui mul uut telefoni vaja oli. Jep, alati parimad ideed.

Aaaaaga seega mul on vaja kaval olla ja lisatöid teha. Ja kiiresti.  Niiet kui keegi teab midagi, millega ma hakkam saaks ja mis poleks enesemüümine või kes tahaks mult neid kauneid kingi ära osta (haha), siis andke teada, onju! Ma kõlan nagu mingi viimane kerjus, aga mul ei tulnd üldse meelde, et ma siuke asi tulemas on ja nüüd olen kurb.

Aga vähemalt olen ma tubli blogija!

Sunday, 14 September 2014

Kirjutamistuju tuli peale

Täna räägin ühe loo.

Tudengipäevade meediajuhi ametit maha pannes polnud mul eriti aimugi, mis saab elus edasi. Õigupoolest sellepärast ma seda juba eelmisel sügisel, seejärel kevadel ei julgenud täna. Tegelikult ei uskunud ma, et ma seda üldse teha julgen. See tundus olevat elu üks olilisemaid asju ja kui sellest lahti lasen on tühjus. Heaküll, aega, et kool lõpetada, et rahus tööl käia oleks vaja olnud küll.

Veel vähem oskasin ma aimata, et asjad nii kiiresti juhtuma hakkavad. Juuli keskel võttis minuga ühendust Maarja ja pakkus võimalust korraldada selleaastast Semiootika Sügiskooli. Olin skeptiline, mõtlesin hetke ja vastasin, et heaküll, võin ju oma panuse anda küll, ega tükki küljest võta. Kuna tol ajal olin veel Tudengipäevadega seotud, mõtlesin, et mu panus saab tõesti olema tagasihoidlik. Saime kokku, arutasime plaane, tundsin end kui metsa eksinud seeneline, ja peagi selgus, et minust saab sügiskooli peakorraldaja.

Sellest alates olen ma konstantset põnevusetunnet tundnud, iga päevaga üha enam. Ma olen nii palju õppinud, nii palju praktilisi oskusi omandanud (nt eelarve koostamine, projektikirjutamine) ja täitsa normaalne juht olen ma vist ka. Samas kui sul on nii tore tiim, siis teisiti vist ei saagi. Ainult et ma endiselt ei suuda ära õppida seda, et kõik olulised asjad on mu peas ja erinevates kirjades-failides olemas, aga teised ju tahavad ka teada, ma niikaugele pole veel jõudnud, et kõik asjad ilusasti ühte kohta kirja saaks.

Teine asi, mis sügiskooli korraldamisest välja kasvas on semiootikaüliõpilaste liidu Semioon MTÜ loomine. Taipasime, et meil on väga erialaühingut vaja. Alguses oli tagasiside ülikoolist veitsa skeptiline, mulle tundus, et nad arvavad, et me tahame nende tegevusega kuidagi konkureerida. A sellisel puhul aitab eesmärkide sõnastamine, kohtumine ja korralik selgitustöö.

Nii me siis Maarjaga augusti keskpaigast saati oleme tegutsenud, liidu põhikirja koostanud ja hiljuti sai valmis tegevuskava. Palju, palju on teha, lõputud kohtumised osakonnas õppejõududega, palju erinevaid mõtteid, seisukohti, plaane. Aga ma olen tohutult elevil. Tihti tänaval ühest kohast teise liikudes kibelen tagasi koju tööd tegema. Nädal tagasi sain tööl põhikirja näiteks valmis kirjutatud. Jälle üks asi, millega ma polnud kunagi kokku puutunud. Aga eksperdid kiitsid heaks. Loodetavasti arvavad Kõrgemad Jõud, kes meie MTÜ taotlust kunagi menetlema hakkavad, samamoodi.

Täna saime esitatud taotluse TÜ Üliõpilasesinduse sihtastuse erialaseltside toetusprogrammi, tänu millele meil üldse tekkis idee, et oleks vaja oma asju. Üks suur planeerimine ja (mõtte)töö jõudis seega jälle finišisse. Ei olnud väga hull, aga natuke stressirohke. Selle jaoks oli vaja esitada taotlusvorm, liikmete nimekiri ja aastaeelarve, millest viimane kujunes kõige suuremaks probleemiks. Aga kui sul on nii tore kaasjuhatuseliige nagu minul Maarja, siis saab kõik ainult hästi minna. Selliste asjade tegemisel on ülioluline, et seda õigete inimestega teed ja mina olen küll sigaõnnelik.

---

Aga muudest juttudest seda, et teisipäeval käisin Marten Kuninga plaadiesikal ja nii ilus ja tore oli! Plaat on igatahes väljas ja ilmselt saab seda nüüd varsti ka poodidest. Ma ise sain oma signeeritud isendi tänuks Hooandjas toetamise eest ka kätte (vt pilti allpool). Plaat on juba mitu-mitu-mitu-mitu korda otsastlõpuni läbikuulatud ja täitsa omaks ja heaks hakkab juba saama, mmm!

---

Algav nädal tuleb jälle sigakiire ja täis erinevaid kohtumisi-koosolekuid. Tööd on nüüd küll õnneks ainult kaks vahetust nädalas (kolmapäev ja laupäev), aga sel nädalal peaks lõpuks kooli ka jõudma loengutesse.

Aga nädala lõpus, pühapäeval lähen Saaremaale ja tagasi tulen alles kolmapäeval. See on väga cool. Naljakas, et käin kodus palju tihedamini kui siis, kui ma veel täiskohaga tööl ei käinud. Viimane poolaasta on ses mõttes väga palju õpetanud ja kasvatanud. Just enne mõtlesin, et kevadel lappas pärast paaripäevast töösessiooni korralikult, aga nüüd polegi väga hullu, kuigi eilseks oli jälle olukord, kus liiga paljude tundide kohta liiga vähe und oli. Pakun, et see vahekord võis midagi 60/8 kanti olla. Aga jõudsin ilusti Hiieka süntsile ja patja puudutas pea kella poole kuue paiku  hommikul.

Koduskäimisega veel see naljakas lugu, et kui Tartusse kolides, mis oli juba veits enam kui neli aastat tagasi, tundus jube cool, mida rohkem vastu pidasin siin kodus käimata, seda noh, uhkem ja täiskavanum võinii. Aga ajapikku nii, nagu olen õppinud, et ega puhkus pole häbiasi, pole koduigatsus ja memmekus ka tegelt häbiasjad.

Selle peale avastasin ema feisbukist ta Viljandi tripi pildid ja igatsen veel rohkem kodu. Võibolla sellepärast ka, et ma olen väsinud. Mul oli viimane täiesti vaba päev vist augusti lõpus. Just rääkisin, et olen harjunud selle tempoga, aga samas mingitel hetkedel lihtsalt ei jaksa. Katki veel minema ei hakka, aga vahepeal lihtsalt nii väga tahaks mingeid asju üle lasta.

----

Nüüd veel paar tundi tööd.



Saturday, 13 September 2014

Tahaks kirjutada seda, et ma lihtsalt ei oska kirjutada mitte midagi. Öelda oleks palju, aga kirjutama end sundida ei suuda.

Kiireks on ka jälle läinud, annan endast hooti igale poole nii palju, et kui aega tekib, siis ei taha kuidagi midagi enam kirjutada.


Monday, 8 September 2014


Muud ei tahtnudki öelda. Pikem jutt mõni teine kord. Ilusat teisipäeva!