Friday, 8 August 2014

Sautrday-caturday

Ma ausalt ei oska veel kirjutada, mis vahepeal toimunud on. See on uskumatu, kui palju asju mahub ühte vähem kui nädalasesse perioodi.

Tahtsin hoopis sellest kirjutada, kuidas ma juba teist öövahetust tööl istun ja kurvastan, sest hinges on nii suur tühjus. Viimased nädalad on töö ja samas ka eralu mõttes olnud väga-väga intensiivsed. Ja nüüd ma siin konutan - pole üht ega teist.

Olen viimasel ajal mõelnud palju sellele, kuidas ma suure töörabamisega olen eraelu vahepeal ära unustanud, sõprade ja pere jaoks kadunud olnud ja arvanud, et see on okei. Mitte väga kaua aega tagasi arvasin, et puhkus on nõrkadele. Aga näiteks täna hommikul ärgates taipasin, et puhanud inimene on õnnelik inimene. Kahjuks küll mitte väga kauaks, õhtuks oli ikka jälle korralik kass peal. Nimelt ärkasin ma täna hommikul (okei-okei, mitte niiväga hommikul) esimest korda teadmisega, et ühtki tööasja pole vaja teha. Tähendab, ikka oleks, mitu uut ja vana projekti ootab järjekorras, aga ma pole suutnud end veel kokku võtta. JA projektiga sain eile öösel viimased asjad purki ja nüüdseks on kogu Balti tuur läbi kah. Minu töö igatahes sellega on tehtud, vähemalt tundub praegu nii.

Ja see teeb nukraks. Kuigi eelmisel nädalal Intsikurmul, õlu ühes, telefon teises käes, ja päev enne show'd A-ga lõunatades ja närvitsedes oli ainus asi, mida soovisin, et see ükskord läbi saaks, siis nüüd on kurb. Tean-tean, et juba varsti ägisen uute kohustuste all nii sealt kui mujalt ja kirun end, et ma ei suuda teha valikuid ja teen kõike.

---

Kell on vahepeal saanud peaaegu kaheksa. Lähen magan kodus, sest täna on viimane päev tartuffi ja õhtul on armastuse pidu. Loodan, et seekord ei saja vihma ja keegi ei roti mult vihmavarju. Ega südant.

2 comments:

hiie said...

nii armas :D loodan, et keegi ei roti mult vihmavarju. ega südant

triin said...

muide, ei rottinud! ei seda ega teist
hoopis mina olen saanud koleda kombe teiste vihmavarjusid rottida. äkki südameid ka