Saturday, 23 August 2014

Call it magic*

Mõnikord tuleb elus ette olukordi, millele head lahendust polegi, proovi sa siis mispidi tahes. Ma olen ikka arvanud, et kõigepealt on tarvis maha rahuneda ja siis samm-sammuhaaval mõelda, kuidas puntrast välja rabeleda. Seekord see ei aita.

---

Kui palju võib jõuda ühe nädalaga? Vastus on see, et ikka kuradi palju. Lahkuda KK meediajuhi kohale, esitada oma elu esimene projektitaotlus, kohata vanu sõpru, käia nii kaheksast-viieni kui öövahetustega tööl, hulluda, teha rumalusi ja käia palju väljas-peol.


---

Veitsa kurb on olla, sest jooksmas pole üle kuu aja käinud. Viimati käisin siis, kui aega iseenda jaoks veel oli. Vahepeal mõtlengi, et ega ma iseend sellesse kõigesse kaotamas pole. Sest tõele au andes pole mu elus küll ikka ammu sellist aega olnud, et ma lihtsalt tuuseldan ringi ja ei jää mitte hetkekski koju molutama. Siiani on augustikuus pühapäevad olnud ainukesed päevad, kui võtan aega jalutamiseks, muusika kuulamiseks. Nüüd ongi uus pühapäev kätte jõudnud ja tegelikult on mul õhtuks hoopis üks rumal plaan. Ilmselt.

---

Tuleval nädalal kavatsen sukelduda MTÜ loomise maailma, tegeleda järgmise projektitaotlusega ja nautida suve viimast nädalat. Kolmapäeval tuleb Bret Tartusse, oleme seda niiiikaua oodanud!
Ülejärgmisel nädalal, 4.-6. septembrini, kui vägaväga veab ja  töölt vabaks saama peaks, sõidan Leetu Loftas festivalile, mille headliner on Nicolas Jaar!!!! Kui A sellest täna rääkis, et nendega kaasa võiksin minna, pidin rõõmust hulluks minema. Üleüldse on meil seal ka ägedad asjad teoksil, ärge üldse muretsege. Rääkisime täna pikalt-pikalt igasugu meinstriim ja hipsterbändide teemal. Avastasin, et mõnel mu lemmikul on FB-s ainult paartuhat laiki. Aga avastasin ka teooria, mis selliste artistide maaletoomisel oluline on. Aga eks aeg näitab!

* Lõppu ikka mussi ka - seekord üks klišee. Las lugu räägib enda eest.


Friday, 15 August 2014

Tere, tööelu

Miks tuleb alati keegi siis mind kõnetama, kui olen parasjagu kommi suhu pannud või üleüldse alati siis, kui ma söön? Vahepeal on mitu tundi tuima passimist.

Puhkus läbi, Tartus tagasi. Või noh, mis puhkus see neli päeva ikka niiväga on. Hea sellegipoolest, sest siia tööle tulles arvasin, et pikemad kui 3-päevased töölt eemalolekud võin heaga ära unustada. Tegelikult olen saanud päris palju puhata - juuni alguses nädalake, juuli algus oli ka suhteliselt vaikne. Augusti alguses sain lausa kuus päeva puhata, aga kuna mul oli siis Jamesi periood, siis nagu väga puhkust polnud, va Intsikurmu.
Ja nüüd siis need paar päeva Saaremaal.

No ikka alati on veits kahju ära tulla sealt, aga seekord ma isegi veidi ootasin. Ei teagi, miks. Võibolla sellepärast, et selle pika niisamaolemise peale on jälle töörabamistahe peale tulnud ja kodus seda hästi teha ei saanud. Kodus. Ma just avastasin, et ma Tartus olles nimetan koduks Saaremaad ja sealolles lipsab kuidagi üle huulte kodu hoopis Tartu kohta. Kus siis päris kodu on?

Igatahes on pärssinud mu töötegemist see, et ma oma arvuti lõpuks parandusse viisin. Lootuses, et saan selle tänaseks tagasi. Paraku polnud tänaseks sest midagi kuulda, tuli ise aru pärida. Alustades kõnet "tere, tõin teile esmaspäeval ühe Delli..." Olgu siis mainitud, et tegemist oli Delli esindusega. Kujutage siis ette kuti nägu, kui ma pool tundi hiljem pooleksrebitud ja üsna kehvasti kokkuteibitud remondilehega sinna ilmusin. Öelge veel, et mul ei juhtu.

Sain siis teada, et tehnik on puhkusel, aga et minu arvutile on uus emaplaat tellitud ja aega läheb ca 10-15 päeva. Nojah. Olgugi et viis sellest juba on jooksnud arvasin ma ikkagi, et mul oleks seda ikkagi vaja. Kolmapäeval on Kulka taotluste tähtaeg ja ma vajan vist ikkagi mõnda ööd sellega nokitsemiseks. Jaja, mina ja projektid ja eelarved ja hinnapakkumised... oleks põhjust paanikaks, aga ma veel ei olegi. Kõik on üks suur tohuvapohu, aga mul on vähemalt armaas väike tiim, kes sajaga kaasa mõtleb ja muidu ka toetab. Lahe!

Tänasele päevale ja üleüldse viimasele ajale tagasi vaadetes ma imestan, et kuidas ma nii hea ajaplaneerija olen ja kuidas ma pingelistes ja keerulistes olukordades nii rahulikuks jääda olen suutnud. Mind tundvad inimesed peaks teadma, et ma olen eluaeg Paanika 5000 ja suur ülemõtleja olnud. Nüüd, ükskõik mida tehes, kordan endale, et kuule, samm sammu haaval (vana tõde, eksole) ja päris tõsiselt suudan seda korralikult järgida ka.

Aga võibolla on lihtsalt mõnus suvi olnud. Mulle suve alguses tundus, et head nahka sest eriti ei saa, puhata nagunii ei saa, sest üks töörabamine käib, ja isegi rõõmustasin, et augusti teises pooles nii palju tööd on. Sest no mis ma ikka teen. No mis ma teen - elu elan! Nüüd on veits kahju, aga küll ma jõuan kõike! Nädala pärast tulen siia raudslet mingi grumpymast grumpy jutuga, kuidas töö on paha ja väsimus peal ja miski ei suju, aga tore on, et vähemalt praeguseks on süda rahul.

---
Ahjaa, meenus, et Saaremaal oli õhus juba veitsa sügist tunda. Ema rääkis iga päev, et täitsa sügis juba, mille tunnet minul, vaatamata vihmale ja punavatele pihlakatele, veel ikkagi polnud. Nad rääkisid vanaemaga midagi veel kollastest lehtedest ka, aga minule ei hakanud ükski silma. Ei käinud päike ka veel nii madalalt. Tõsi, ühel õhtul villaseid sokke ja kapsunit selga tõmmates ja öösiti külma pärast teise  teki järele haarates hakkas veitsa kõhe, aga sügis sellegipoolest veel mitte.

Tartus on ka veel südasuvi. Mul oli oma teksadega koju loivates megapalav ja kleidiga tööle tulles ei hakanud ka külm.
Mitte et mulle sügis ei meeldiks või ma seda ei ootaks. Ooo, väga ootan! Suvi on mu jaoks alati kuidagi igav olnud, heaküll, tore on mere- või järvevees hülge kombel hulpida ja päike on ka tore, aga liiga kuumad ilmad tekitavad minus ikka väga-väga igatsust sooja sügisele järele. Ja mulle väga-väga meeldivad need esimesed sügise märgid.

---

Edaspidi püüan natuke tihedamini kirjutama jälle hakata. Ma ei tea, kas seda lubadusena võtta saab, aga kui keegi meelde tuletaks... Kes üldse loeb veel?

---

Päris lõppu üks viimase aja lemmikuid - Wild Beasts. Imeeeeeline!


Friday, 8 August 2014

Sautrday-caturday

Ma ausalt ei oska veel kirjutada, mis vahepeal toimunud on. See on uskumatu, kui palju asju mahub ühte vähem kui nädalasesse perioodi.

Tahtsin hoopis sellest kirjutada, kuidas ma juba teist öövahetust tööl istun ja kurvastan, sest hinges on nii suur tühjus. Viimased nädalad on töö ja samas ka eralu mõttes olnud väga-väga intensiivsed. Ja nüüd ma siin konutan - pole üht ega teist.

Olen viimasel ajal mõelnud palju sellele, kuidas ma suure töörabamisega olen eraelu vahepeal ära unustanud, sõprade ja pere jaoks kadunud olnud ja arvanud, et see on okei. Mitte väga kaua aega tagasi arvasin, et puhkus on nõrkadele. Aga näiteks täna hommikul ärgates taipasin, et puhanud inimene on õnnelik inimene. Kahjuks küll mitte väga kauaks, õhtuks oli ikka jälle korralik kass peal. Nimelt ärkasin ma täna hommikul (okei-okei, mitte niiväga hommikul) esimest korda teadmisega, et ühtki tööasja pole vaja teha. Tähendab, ikka oleks, mitu uut ja vana projekti ootab järjekorras, aga ma pole suutnud end veel kokku võtta. JA projektiga sain eile öösel viimased asjad purki ja nüüdseks on kogu Balti tuur läbi kah. Minu töö igatahes sellega on tehtud, vähemalt tundub praegu nii.

Ja see teeb nukraks. Kuigi eelmisel nädalal Intsikurmul, õlu ühes, telefon teises käes, ja päev enne show'd A-ga lõunatades ja närvitsedes oli ainus asi, mida soovisin, et see ükskord läbi saaks, siis nüüd on kurb. Tean-tean, et juba varsti ägisen uute kohustuste all nii sealt kui mujalt ja kirun end, et ma ei suuda teha valikuid ja teen kõike.

---

Kell on vahepeal saanud peaaegu kaheksa. Lähen magan kodus, sest täna on viimane päev tartuffi ja õhtul on armastuse pidu. Loodan, et seekord ei saja vihma ja keegi ei roti mult vihmavarju. Ega südant.