Saturday, 5 July 2014

wrapped in cellophane

Ükspäev kurtsin Herzile, et mul on stress vist peale tulnud, sest tööd on liiga vähe. Kui oled ikka harjunud pärast 15-tunnist tööpäeva koju minema, et võibolla natuke magada, siis pärast poolteist tunnist und ajakirjaniku kõne peale ärkama, end värisedes pessu vedama ja poole tunni pärast raadiosse inteka andma ja õhtu Öölaulupeol pea 40-tunnise tööpäevaga lõpetama, siis on ikka harjumatu küll, et on aega raamatuga jalad seinal istuda. Esimene tööpäev pärast sessi lõppu oli eriti imelik - ma polnud veel kindel, kas eksami arvestatud sain, kuigi mingi teatud enesekindlus lubas seda eeldada, aga mingi imelik rahu oli peale tulnud. Ma ei mäleta, millal ma end nii rahulikult tundsin.

Plaanisin siia pikema lõigu tööst kirjutada, a mu kirjutamissoone halvas täielikult praegu see, et üks siin pikemalt peatunud tüüp (araablane), kes täna lahkub, jalutas mööda ja ütles "tere" eesti keeles, mida ta varem teinud polnud. Tagataskust piilus välja Eesti lipp. Kaunis.

Eks ma siis naudin rahulikult järelejäänud jalka MM-i, oma otsatut-ääretut raamaturiiulit (mis mul muuseas esimest korda elus väga korralik, väärikas ja täitsa isiklik on), raamatupoode, kuhu kogu oma palk jätta ja ikka veel natuke ka kodusisutamist. Taipasingi, et palgapäeval poodidesse sattudes erutavad mind märksa rohkem sisustuspoed, kui igasugu riide- ja isegi kingapoed.

Keedan nüüd viimase tassi kohvi ja ootan tööpäeva lõppu. Ahjaa, kohvijoojad - võõrutada end sellest ei soovita. Eneselegi märkamatult unustasin oma kolmel vabal päeval kodus kohvi juua ja sain sellest meeletu peavalu. Mul muidu peale migreeni eriti kunagi pea ei valuta ja tabaliselt ikka allub ühele ibukale ka suhteliselt kergesti. See valu aga no ei läinud mööda. Kui reede päeval linnas ringi jalutades taipasin. Milline sõltlane, milline narkomaan! Õnneks mõjus see organismile natuke puhastavalt vist ka, sest selle aja jooksul tarbisin ohtralt igasugu mahlasid, näiteks viimase aja parim avastus on maasika-punasesõstramahl. No ja tänu sellele vist unustasingi igasuguse kohvijoomise ära. Viimase mahlani aga jõudsin poes ühe töö-sõbraga lobisedes, seega kõiges on ikka süüdi töö, joo sa siis kohvi või ära joo!
Teisalt tajun kohvi palju intensiivsemat mõju jälle, st tänane öö polegi eriti unine olnud, ju siis kuus tassi on oma töö teinud!

Kogu selle kohvijoomise ja vaba aja teemaga meenus ka, et väljas olen jõudnud viimasel ajal rohkem käia. Alustades siis kolleegiga jalkaõhtutest kuni mitmepäevase sünnipäevatselebratsioonini ja toredate külaskäikudeni (põhiliselt mulle endale). Põnev on olnud ja tundub et üha põnevamaks läheb. Esmaspäeval tuleb preili S Tartusse, kes aasta Hispaanias elas. Augustis tuleb preili B Eestisse. Ei jõua kumbagi ära oodata. Ma üldiselt väga suur igatseja pole, kuniks asjad ja suhted on normaalsed. Mind ajavad närvi ainult asjad, millest ma aru ei saa. Eriti siis, kui asjad tegelikult on väga korras ja fain olnud. See kõik taandub sellleni, et ma ei saa aru, miks inimesed üksteisega ei suhtle. Miks saavad vaikimine ja "küll ma hiljem seletan" mugavusmentaliteet alati võitu jne. Lihtne on muidugi teiste vigu mitte mõista, a veel keerulisem iseenda käitumist. Olen ikka pehmo küll! Vähemalt selles punktis olen enda vastu aus. Aga detailidesse ei lasku, päris nii aus ka olla ei taha, kui just äsjalõpetatud teose autor.

Nüüd kohv!

No comments: