Sunday, 27 July 2014

Work hard, play hard

Ma ei kirjuta eriti palju, see tähendab ilmselt seda, et kõik on fain,  bueno, kaunis ja tšill. Sest kui mul on väga hea olla, siis kirjutada ma eriti palju ei viitsi. Mis on tegelikult natuke hämmastav, et ma mingiaeg, kui mul väga-väga halb olla oli, siia kurtma ei tulnud. Kirjutasin küll pika eepose valmis, aga postitamiseni õnneks või kahjuks ei jõudnud. Sõnaga, lugu sellest, kuidas ma ikka ja jälle elus valesid valikud teen ja sinisilmselt inimesi ikka usaldan, sest minu lähedased ei ole omakasupüüdlikud tõprad. Aga tegelikult ikka on ja selles kõrges eas, kuhu me juba jõudnud oleme, seda enam ei muuda ka.

Just enne ühe tööl külas käinud lapsepõlvesõbrannaga rääkisime, et mingis eas inimesed kasvavad koos, kokku, a mingist vanusest alates on kaks kõva kivi ikka täiega kõvad kivid. Ses mõttes ongi, mida aeg edasi, raskem leida inimesi, kellega suurepäraselt klapib, nii sõprade kui suhete ringis. A mitte muidugi pöördumatult, ma ikka endiselt arvan, et ma olen päris lahedas eas praegu, mil ma pole enam liiga noor, aga ka mitte väga vana känd. Ma olen endiselt veel natuke ülemõtlev tiinekalaadne elukas, a mida aeg edasi, seda vähem ma viitsin põdeda. Õnne valem on praegu see, kui palju mul tööd ja tegevust on ja kui vähe ma viitsin mõttetuid asju, inimesi ja olukordi südamesse võtta.

Niisiis, viimased nädalad on olnud taevamanna ja mõnusaim puhkus, mida ette kujutada selleks suveks suutnud olin. Muidugi meeldiks mulle, kui mul oleks rohkem järjest puhkust ka ja oleks aega pikemalt ära olla, siin ja sealpool piiri trippida. Aga ise ma tulin enne suve tööle ja puhkust seega ei saa.

Aga sellegipoolest on väga mõnusat ja küllaltki kohutustevaba elu on elatud ja ees ootab niiiiii palju head. Näiteks kuna ma Positivusele sel aastal minna ei saanud jälle, siis üsna pea pärast seda otsustasime, et läheks Intsikurmule. Nii ma siis loengi juba päevi ja peaaegu ka tunde reedeni.

Laupäeval tulevad vanemad ka Tartusse, aga kuna ma olen siis veel ära, siis saab ema laupäeval mu kassiga, kellega taaskohtumist ta väga ootab, kahekesi bondida. Pühapäevaks olen ise ka tagasi ja loodetavasti õnnestub neil (või vähemalt emal) veel üheks ööks jääda. Sest eelmisest kahest korrast, mil ta/nad käinud on, lihtsalt ei ole piisanud. Ma ei ole neid suutnud pooltessegi kohtadesse viia, mida näidata olen tahtnud või kuhu nad ise on tahtnud minna. Tõnenäoliselt laheneb mu kaua edasi lükatud peeglitranspordi probleem ka sellega. See on naljakas, et nad tulevad jälle, sest selle nelja aasta jooksul, mis ma Tartus elanud olen, käisid nad pärast mu Tartusse kolimist essat korda kevadel mul külas. Ja nüüd tuleb ema juba kolmandat korda viimase kolme kuu jooksul.

Augusti kolmandal nädalal on mul juhuslikult jälle jube palju vabu päevi järjest, niiet lähen Saaremaale üle paari kuu. Enne seda aga muidugi James! Ja kusagil vahepeal on tARTuFF ka, mille kohta ma praegu pead isegi anda ei saa. Tundub, et kui otsutan Jamesi ajaks Riiga ka minna, olen terve too nädal tööl, Tallinnas ja Riias.

Enam vähem varsti pärast Saaremaapuhkust tuleb korraks Eestisse armas Bret. Mina ja tema oleme ehe näide sellest, kuidas vahepeal vahemaad ei lahuta ja kui lahutavad, siis ainult korraks, vaid muudavad veel-veel lähedasemaks. Aga noh, samas, mõnedel inimestel klapib ka paremini kui teistel, nagu enne rääkisin sest vanuse teemast.

Täna tööle jalutades mõtlesin ka sellele, et mu aktiivne tutvusringkond on päris koomale tõmmanud. Ilmselt on asi ka suves. Ja selles, et kui ma kellegagi suhtlen, siis mingil perioodil on kõik hästi intense. Ma niimoodi kord paari-kolme kuu jooksul small-talki ei oska.

Seda, et iga inimesega ei leiagi üldse ühist keelt (ja noh, vahel sõna otseses, a mitte küll füüsilises, mõttes, eksole) on see töö siin ka näidanud. Mõnikord mõne võõraga on nii hea ja lihtne suhelda, et ma peaaegu et unustan end täitsa ära ja räägin ootamatult, võibolla liigagi palju. Mõnes mõttes tunnen end siin natuke sotsiaalse hoorana. Ja noh, nagu arstidel ja hooradel tööga ikka, siis ega südamesse ei tasu võtta kliente. A ma vahel ikka võtan ja mõtlen ja suhtlen edasi. Samas asja pluss on muidugi see, et tuttavad üle maailma on ikka tore asi.
(Olgu mainitud, et ma tegelikult ei tööta hoorana).

Aga et postitust veel pikemaks ajada, siis polegi ma veel kiitnud, miks viimased nädalad nii toredad on olnud. Näiteks on täna esmaspäev ja ma olen viimase kahe nädala jooksul ainult loetud ööd kodus maganud ja peaaegu mitte ainsamatki õhtut kodus konutanud. Tegelikult ilmselt ei oleks see konutamine, sest ma igatsen natuke juba rahu ja vaikust.

Eelmise teisipäeva varahommikul, kui vabanesin töölt, jooksin koju paariks tunniks uinakut tegema, et siis lõuna paiku Mona maale sõita. Kõigepealt sõitsime täitsa Peipsi äärde, kus ma varem ujumas käinud polnudki. Oh dear lord kuiiii mõnus see oli! Kui tavaliselt ikka ükskõik kus ujudes on alati veits külm, siis no ilm soosis ikka täiega ja kõik oli pöörfi!

Hiljem sõitsime Mustvee poole jätsi ostma. Teepeale jäi vahva külapood nimega Tiheda pood. Teadke siis, et sealt saab maailma parimat jäätist. Nime ei mäleta, a mingi läti oma vist, paber oli lilla ja jäätis ise koore-mustasõstra. Ausõna pole vist kunagi nii head jäätis söönud!

Luiskasin natuke või kiirustasin sündmustega veitsa ette, aga tegelikult enne Peipsit sõitsime suvilast läbi ja panime kurgid soola. Niiet tagasitulles saime süüa teepealt kaasaostetud suitsurääbist ja oma paaritunniseid soolakurke. Õhtul olime mutid, kuulasime raadiot, jõime veini ja lobisesime-lobisesime-lobisesime...

Teise päeva sisustasime matkamisega. M arvas, et võiks rabajärve üles otsida. Ja milleks minna mööda teed, kui saab ka läbi metsa. I mean, rabamatk kõlab jube fäänsilt, minu jaoks vähemalt. Jalutad mööda laudteid ja muudkui õhkad, et oh kui ilus. Isegi läbi metsa jalutamine kõlab glamuurselt. Tegelikkuses tähendas see matkake enese läbi metsa-võsa murdmist. Ma küll ei taha kõlada nagu mingi (linna)preili, aga see oli ikka päris hull. Eriti tark mõte oli seda lühikeste pükstega teha. Hea, et vähemalt kummikud jalas olid.

Aga tegelikult oli ilus, eriti lahe puutumata loodus. Ei olnud mingi tavaline läbikammitud ja marjadest tühjakskorjatud mets. Ei kujuta ette, millal mõni inimhing sealt viimati üldse läbi minna võinud oli?

Otsitud rabajärve äärde jõudes muidugi rõõmustasime, et oh kui lahe vetruv pinnas ja vesi, jess. Ainult kuidagi ei saanud sealtpoolt veeäärde. Nägime veidi eemal teed ja mõtlesime, et nojah, ju seal ikka kuivem on. Läbi võsa enese murdmine näis olevat lebo keiss. Nali! Läbi nii tiheda võsa ja üle pea rohu, milles nõgesed-ohakad, pole ma end küll teab mis ajast saati murdnud. Orienteerusime suure kase järgi mõeldes, et kase juures on tee. Päris oligi! Lõpuks päris teele jõudes oli tunne ikka kurja kui hea.

Sellega päeva aktiivsem osa lõppes. Järgnes lõputu võrkkiiges lebotamine, lugemine ja raadiokuulamine. Õhtul otsustasime, et on taas lõpuks wine o'clock ja öine ujumine järves. Mõnusam kui kõik muud asjad maailmas kokku.

Neljapäeva pärastlõunaks olime tagasi Tartus ja peaaegu otse tööle. Nüüd olengi kulgenud töö ja väljaskäimiste lainel. Kehtib vist reegel, et work hard, play hard.

Kuulmiseni!


No comments: