Sunday, 27 July 2014

Work hard, play hard

Ma ei kirjuta eriti palju, see tähendab ilmselt seda, et kõik on fain,  bueno, kaunis ja tšill. Sest kui mul on väga hea olla, siis kirjutada ma eriti palju ei viitsi. Mis on tegelikult natuke hämmastav, et ma mingiaeg, kui mul väga-väga halb olla oli, siia kurtma ei tulnud. Kirjutasin küll pika eepose valmis, aga postitamiseni õnneks või kahjuks ei jõudnud. Sõnaga, lugu sellest, kuidas ma ikka ja jälle elus valesid valikud teen ja sinisilmselt inimesi ikka usaldan, sest minu lähedased ei ole omakasupüüdlikud tõprad. Aga tegelikult ikka on ja selles kõrges eas, kuhu me juba jõudnud oleme, seda enam ei muuda ka.

Just enne ühe tööl külas käinud lapsepõlvesõbrannaga rääkisime, et mingis eas inimesed kasvavad koos, kokku, a mingist vanusest alates on kaks kõva kivi ikka täiega kõvad kivid. Ses mõttes ongi, mida aeg edasi, raskem leida inimesi, kellega suurepäraselt klapib, nii sõprade kui suhete ringis. A mitte muidugi pöördumatult, ma ikka endiselt arvan, et ma olen päris lahedas eas praegu, mil ma pole enam liiga noor, aga ka mitte väga vana känd. Ma olen endiselt veel natuke ülemõtlev tiinekalaadne elukas, a mida aeg edasi, seda vähem ma viitsin põdeda. Õnne valem on praegu see, kui palju mul tööd ja tegevust on ja kui vähe ma viitsin mõttetuid asju, inimesi ja olukordi südamesse võtta.

Niisiis, viimased nädalad on olnud taevamanna ja mõnusaim puhkus, mida ette kujutada selleks suveks suutnud olin. Muidugi meeldiks mulle, kui mul oleks rohkem järjest puhkust ka ja oleks aega pikemalt ära olla, siin ja sealpool piiri trippida. Aga ise ma tulin enne suve tööle ja puhkust seega ei saa.

Aga sellegipoolest on väga mõnusat ja küllaltki kohutustevaba elu on elatud ja ees ootab niiiiii palju head. Näiteks kuna ma Positivusele sel aastal minna ei saanud jälle, siis üsna pea pärast seda otsustasime, et läheks Intsikurmule. Nii ma siis loengi juba päevi ja peaaegu ka tunde reedeni.

Laupäeval tulevad vanemad ka Tartusse, aga kuna ma olen siis veel ära, siis saab ema laupäeval mu kassiga, kellega taaskohtumist ta väga ootab, kahekesi bondida. Pühapäevaks olen ise ka tagasi ja loodetavasti õnnestub neil (või vähemalt emal) veel üheks ööks jääda. Sest eelmisest kahest korrast, mil ta/nad käinud on, lihtsalt ei ole piisanud. Ma ei ole neid suutnud pooltessegi kohtadesse viia, mida näidata olen tahtnud või kuhu nad ise on tahtnud minna. Tõnenäoliselt laheneb mu kaua edasi lükatud peeglitranspordi probleem ka sellega. See on naljakas, et nad tulevad jälle, sest selle nelja aasta jooksul, mis ma Tartus elanud olen, käisid nad pärast mu Tartusse kolimist essat korda kevadel mul külas. Ja nüüd tuleb ema juba kolmandat korda viimase kolme kuu jooksul.

Augusti kolmandal nädalal on mul juhuslikult jälle jube palju vabu päevi järjest, niiet lähen Saaremaale üle paari kuu. Enne seda aga muidugi James! Ja kusagil vahepeal on tARTuFF ka, mille kohta ma praegu pead isegi anda ei saa. Tundub, et kui otsutan Jamesi ajaks Riiga ka minna, olen terve too nädal tööl, Tallinnas ja Riias.

Enam vähem varsti pärast Saaremaapuhkust tuleb korraks Eestisse armas Bret. Mina ja tema oleme ehe näide sellest, kuidas vahepeal vahemaad ei lahuta ja kui lahutavad, siis ainult korraks, vaid muudavad veel-veel lähedasemaks. Aga noh, samas, mõnedel inimestel klapib ka paremini kui teistel, nagu enne rääkisin sest vanuse teemast.

Täna tööle jalutades mõtlesin ka sellele, et mu aktiivne tutvusringkond on päris koomale tõmmanud. Ilmselt on asi ka suves. Ja selles, et kui ma kellegagi suhtlen, siis mingil perioodil on kõik hästi intense. Ma niimoodi kord paari-kolme kuu jooksul small-talki ei oska.

Seda, et iga inimesega ei leiagi üldse ühist keelt (ja noh, vahel sõna otseses, a mitte küll füüsilises, mõttes, eksole) on see töö siin ka näidanud. Mõnikord mõne võõraga on nii hea ja lihtne suhelda, et ma peaaegu et unustan end täitsa ära ja räägin ootamatult, võibolla liigagi palju. Mõnes mõttes tunnen end siin natuke sotsiaalse hoorana. Ja noh, nagu arstidel ja hooradel tööga ikka, siis ega südamesse ei tasu võtta kliente. A ma vahel ikka võtan ja mõtlen ja suhtlen edasi. Samas asja pluss on muidugi see, et tuttavad üle maailma on ikka tore asi.
(Olgu mainitud, et ma tegelikult ei tööta hoorana).

Aga et postitust veel pikemaks ajada, siis polegi ma veel kiitnud, miks viimased nädalad nii toredad on olnud. Näiteks on täna esmaspäev ja ma olen viimase kahe nädala jooksul ainult loetud ööd kodus maganud ja peaaegu mitte ainsamatki õhtut kodus konutanud. Tegelikult ilmselt ei oleks see konutamine, sest ma igatsen natuke juba rahu ja vaikust.

Eelmise teisipäeva varahommikul, kui vabanesin töölt, jooksin koju paariks tunniks uinakut tegema, et siis lõuna paiku Mona maale sõita. Kõigepealt sõitsime täitsa Peipsi äärde, kus ma varem ujumas käinud polnudki. Oh dear lord kuiiii mõnus see oli! Kui tavaliselt ikka ükskõik kus ujudes on alati veits külm, siis no ilm soosis ikka täiega ja kõik oli pöörfi!

Hiljem sõitsime Mustvee poole jätsi ostma. Teepeale jäi vahva külapood nimega Tiheda pood. Teadke siis, et sealt saab maailma parimat jäätist. Nime ei mäleta, a mingi läti oma vist, paber oli lilla ja jäätis ise koore-mustasõstra. Ausõna pole vist kunagi nii head jäätis söönud!

Luiskasin natuke või kiirustasin sündmustega veitsa ette, aga tegelikult enne Peipsit sõitsime suvilast läbi ja panime kurgid soola. Niiet tagasitulles saime süüa teepealt kaasaostetud suitsurääbist ja oma paaritunniseid soolakurke. Õhtul olime mutid, kuulasime raadiot, jõime veini ja lobisesime-lobisesime-lobisesime...

Teise päeva sisustasime matkamisega. M arvas, et võiks rabajärve üles otsida. Ja milleks minna mööda teed, kui saab ka läbi metsa. I mean, rabamatk kõlab jube fäänsilt, minu jaoks vähemalt. Jalutad mööda laudteid ja muudkui õhkad, et oh kui ilus. Isegi läbi metsa jalutamine kõlab glamuurselt. Tegelikkuses tähendas see matkake enese läbi metsa-võsa murdmist. Ma küll ei taha kõlada nagu mingi (linna)preili, aga see oli ikka päris hull. Eriti tark mõte oli seda lühikeste pükstega teha. Hea, et vähemalt kummikud jalas olid.

Aga tegelikult oli ilus, eriti lahe puutumata loodus. Ei olnud mingi tavaline läbikammitud ja marjadest tühjakskorjatud mets. Ei kujuta ette, millal mõni inimhing sealt viimati üldse läbi minna võinud oli?

Otsitud rabajärve äärde jõudes muidugi rõõmustasime, et oh kui lahe vetruv pinnas ja vesi, jess. Ainult kuidagi ei saanud sealtpoolt veeäärde. Nägime veidi eemal teed ja mõtlesime, et nojah, ju seal ikka kuivem on. Läbi võsa enese murdmine näis olevat lebo keiss. Nali! Läbi nii tiheda võsa ja üle pea rohu, milles nõgesed-ohakad, pole ma end küll teab mis ajast saati murdnud. Orienteerusime suure kase järgi mõeldes, et kase juures on tee. Päris oligi! Lõpuks päris teele jõudes oli tunne ikka kurja kui hea.

Sellega päeva aktiivsem osa lõppes. Järgnes lõputu võrkkiiges lebotamine, lugemine ja raadiokuulamine. Õhtul otsustasime, et on taas lõpuks wine o'clock ja öine ujumine järves. Mõnusam kui kõik muud asjad maailmas kokku.

Neljapäeva pärastlõunaks olime tagasi Tartus ja peaaegu otse tööle. Nüüd olengi kulgenud töö ja väljaskäimiste lainel. Kehtib vist reegel, et work hard, play hard.

Kuulmiseni!


Friday, 18 July 2014

Puhkamisest väsinud

Mitte kuidagi ei oska ega viitsi mitte midagi kirjutada. Mitte et oleks kiire olnud, vastupidi. Täna on selle kuu kuues tööpäev mul ja kiireks läheb siin ikka sel ajal, kui teised Positivusel tšilivad. Ise seekord, näedsa, minna ei saanud, aga ega poleks vist viitsinud ka (püüan end lohutada). Kuigi tegelikult ega väga kurb polegi meel.

Ma ikka pean kurtma, kuidas mulle suvi üldse ei meeldi. Kuigi, natukene tegelikult meeldib, aga ainult siis, kui on õhtu/öö käes ja jahedam. Päeval, palun, keerake veidi seda sauna vähemaks. Kuigi kui seda kuumust poleks, poleks vast öösiti ka nii soe. Loogika missugune!

Ehk et paar viimast nädalat on üsna puhkuseliseks möödunud. Enamik tööd-projektid on suurema hooga pausi peal, vaikselt mingeid asju teen. Õnneks või kahjuks on varsti jälle kiire-kiire ja käed-jalad tööd täis.
Loodan, et suudan end selleks ajaks jälle 100% kokku võtta, sest praegu on küll laiskus täiega peal ja sellega seoses olen endas pidanud väga palju pettuma.

Järgnev osa on pühendusega Hedule ja Hiiekale: meenus tänane veider unenägu. Sõitsime autoga Sõpruse ringi poole ja üle tee jooksis rebane. Veits aja pärast jooksis üle tee kits. Ja veel veits hiljem hobune, kes ajas taga ükssarve, kelle ta kätte sai, hammustades tolle kõri läbi. Mida see nüüd tähendas?

Ps, keegi võiks mu laualt paberikuhja likvideerida, sest ma ise ilmselgelt selleasemel ju blogin.

Saturday, 5 July 2014

wrapped in cellophane

Ükspäev kurtsin Herzile, et mul on stress vist peale tulnud, sest tööd on liiga vähe. Kui oled ikka harjunud pärast 15-tunnist tööpäeva koju minema, et võibolla natuke magada, siis pärast poolteist tunnist und ajakirjaniku kõne peale ärkama, end värisedes pessu vedama ja poole tunni pärast raadiosse inteka andma ja õhtu Öölaulupeol pea 40-tunnise tööpäevaga lõpetama, siis on ikka harjumatu küll, et on aega raamatuga jalad seinal istuda. Esimene tööpäev pärast sessi lõppu oli eriti imelik - ma polnud veel kindel, kas eksami arvestatud sain, kuigi mingi teatud enesekindlus lubas seda eeldada, aga mingi imelik rahu oli peale tulnud. Ma ei mäleta, millal ma end nii rahulikult tundsin.

Plaanisin siia pikema lõigu tööst kirjutada, a mu kirjutamissoone halvas täielikult praegu see, et üks siin pikemalt peatunud tüüp (araablane), kes täna lahkub, jalutas mööda ja ütles "tere" eesti keeles, mida ta varem teinud polnud. Tagataskust piilus välja Eesti lipp. Kaunis.

Eks ma siis naudin rahulikult järelejäänud jalka MM-i, oma otsatut-ääretut raamaturiiulit (mis mul muuseas esimest korda elus väga korralik, väärikas ja täitsa isiklik on), raamatupoode, kuhu kogu oma palk jätta ja ikka veel natuke ka kodusisutamist. Taipasingi, et palgapäeval poodidesse sattudes erutavad mind märksa rohkem sisustuspoed, kui igasugu riide- ja isegi kingapoed.

Keedan nüüd viimase tassi kohvi ja ootan tööpäeva lõppu. Ahjaa, kohvijoojad - võõrutada end sellest ei soovita. Eneselegi märkamatult unustasin oma kolmel vabal päeval kodus kohvi juua ja sain sellest meeletu peavalu. Mul muidu peale migreeni eriti kunagi pea ei valuta ja tabaliselt ikka allub ühele ibukale ka suhteliselt kergesti. See valu aga no ei läinud mööda. Kui reede päeval linnas ringi jalutades taipasin. Milline sõltlane, milline narkomaan! Õnneks mõjus see organismile natuke puhastavalt vist ka, sest selle aja jooksul tarbisin ohtralt igasugu mahlasid, näiteks viimase aja parim avastus on maasika-punasesõstramahl. No ja tänu sellele vist unustasingi igasuguse kohvijoomise ära. Viimase mahlani aga jõudsin poes ühe töö-sõbraga lobisedes, seega kõiges on ikka süüdi töö, joo sa siis kohvi või ära joo!
Teisalt tajun kohvi palju intensiivsemat mõju jälle, st tänane öö polegi eriti unine olnud, ju siis kuus tassi on oma töö teinud!

Kogu selle kohvijoomise ja vaba aja teemaga meenus ka, et väljas olen jõudnud viimasel ajal rohkem käia. Alustades siis kolleegiga jalkaõhtutest kuni mitmepäevase sünnipäevatselebratsioonini ja toredate külaskäikudeni (põhiliselt mulle endale). Põnev on olnud ja tundub et üha põnevamaks läheb. Esmaspäeval tuleb preili S Tartusse, kes aasta Hispaanias elas. Augustis tuleb preili B Eestisse. Ei jõua kumbagi ära oodata. Ma üldiselt väga suur igatseja pole, kuniks asjad ja suhted on normaalsed. Mind ajavad närvi ainult asjad, millest ma aru ei saa. Eriti siis, kui asjad tegelikult on väga korras ja fain olnud. See kõik taandub sellleni, et ma ei saa aru, miks inimesed üksteisega ei suhtle. Miks saavad vaikimine ja "küll ma hiljem seletan" mugavusmentaliteet alati võitu jne. Lihtne on muidugi teiste vigu mitte mõista, a veel keerulisem iseenda käitumist. Olen ikka pehmo küll! Vähemalt selles punktis olen enda vastu aus. Aga detailidesse ei lasku, päris nii aus ka olla ei taha, kui just äsjalõpetatud teose autor.

Nüüd kohv!

Tuesday, 1 July 2014

Juuli

Ei saa mitte häid emotsioone jagamata jätta, onju. Kuulasin mina üleeilsel töö-ööl hoolega Lenny Kravitzit ja muudkui õhkasin, et no näiteks see lugu, et no on ikka tüüp. Aga et kuhu ta kadunud on ja kusagilt nagu jäi kõrvu, et on kammbäkki tegemas, a süveneda ei viitsinud. Lihtsalt kuulasin ja nautisin.
Täna R2-te kuulates selgus, et tüüp tuleb jälle Eestisse. Olen mina alles selgeltnägija! Trastja, nagu ütleks Kertu. Aga ta uus sinku on ka võrrrrratult mõnus tšill!

Eesti muusikast tundub mulle, et ansambel Eilseni on miski, millel tasub silm ja kõrv peal hoida. Selles on midagi, mis mind nii väga võlub ja õnneks võlus viimase Tudengilaulu žüriid ka, et Matīsse parimaks vokalistiks hindasid. Ma ei mäletagi, millal ma viimati ühe konkursi žüriiga nii päri olin kui tookord sellega. Oskus näha muusikas ilust sügavusse on mu meelest nii oluline.
Kuulamiseks mu lemmiklugu Võib-olla.

Ja siis veel selline lugu. Aitäh, R2!


---

Ise sain vahepeal aasta võrra vanemaks, targemaks, ilusamaks, ägedamaks ja osavamaks. Aasta on alanud mõnusalt. Üldse tegelt meeldib suvi ainult sellepärast, et kogu aeg keegi ei torgi, et midagi vaja teha, sest teised ju puhkavad, a mina käin tööl. Isegi Positivusest tuleb suure tõenäosusega loobuda. Kõiksugu suveteatrid ja värgid on ka praegu ainult kevadine kauge unistus ja laulupeolegi ei viitsi vist minna, sest tantsulka lisapiletid müüdi ka imekiiresti välja.