Thursday, 5 June 2014

Kolm päeva enne puhkust

Nonii, viimane öövahetus enne puhkust! Nüüd veel jäänud kaks päevast vahetust ja saangi oma jalad üle selle ukseläve tõsta alles 17. juuni õhtul. Mitte et mulle siin ei meeldiks, vastupidi, aga puhkust on väga hädasti vaja. Mult küsitakse umbes sada korda päevas, kuidas ma jaksan. Ja teised viiskend korda seda, et kas ma kunagi puhkan ikka ka. Ja eile küsis üks sõber, et mitu töökohta mul õigupoolest on. Vastused: tegelt ei jaksagi, eriti ei puhka ja viimasele on natuke raske vastata.

Ma olen ehitanud omale vist ilgelt tugeva fassaadi, mille tagant väsimus, stress ja tüdimus välja ei paista. Aga ausõna, aeg-ajalt nad ikka ründavad mind ka ja vahel on ikka väga raske olla. Aga seda ma varjan võõraste silmade ja pilkude eest väga kiivalt. Varem oli mul tegelikult lähedastelegi selle näitamise ja tunnistamisega raskusi ja ilmselt ka iseendale. Oeh, see iseendale valetamine on üks tüütu ja tobe asi ja üsna kasutu ka. Ma ikka aeg-ajalt ülehindan oma võimeid ja teen väikeseid möödaarvestusi ja oma elu ikka veel kiiremaks. Näiteks ei mõelnud ma kolmapäeva hommikuks silmaarsti- ja päevaks juuksuriaega pannes vist kordagi, et hei, sa tuled kell kaheksa töölt, hei, millal sa magad, hei, sul on eelmine päev ränkraske, eksami ja koosolekuga.

Selged märgid sellest, et ma olen ikka veel kohutav tuulepea ja väga tihti enne tegutsen ja siis mõtlen. See on nii tüüpiline, et ma poole tegevuse pealt juba avastan, et kurja, nüüd läks küll pekki. A siis pole enam midagi teha kui tegevus visalt lõpuni viia ja pärast ahastada ja parandada.

Pärast eelkõneldud tralli ma eile õhtuks pärast preili M-iga hängmist langesingi voodisse alles pärast 40-tunnist ärkvelolekut. On selliseid olukordi päris korduvalt ette tulnud viimasel ajal. Selle vastu ei aita tegelt isegi korralik 10-tunnine uni. Jube raske oli hommikul ikkagi väsinud keha voodist välja ajada, taibata, et ühe kohtumise (õnneks eraelulise) olen üle lasknud, a õnneks polnud viga - preili E-l oli samamoodi lappama läinud. Ja just siis, kui tunnen, et olen end peaaegu välja puhanud, on jälle vaja tööle tulla.

Õnneks on tööl tore. Näiteks tõi üks Saksa härra mulle šokolaadi (Saksa oma otse Saksamaalt, nomnom!). Naeratasin veel vääga pikka aega. Üleüldse on sakslased nii armsad ja soojad inimesed, viisakad ka. A sellest olen juba korduvalt ja korduvalt kirjutanud, ma arvan. Tahaks juba hirmsasti jälle sinna minna (ei tea küll, mis ajast).

Selle jutu peale tuli mul nüüd hirmus suur Saksamaa-igatsus peale ja ega mõte, et ma võiks ju tegelikult praegu seal olla, asja paremaks ei tee. Kirjutasin D-le kirja, et igatsen neid väga. Ja päris tõsiselt igatsen. Mul on küll siin ka väga hea, aga see oleks olnud kuradi äge kogemus ja ilus elu.

Aga võibolla ei olnud ma siis selleks valmis ja piisvalt tugev. Olen seda meelt, et kõik asjad juhtuvad elus siis, kui on nende jaoks õige aeg. Kui varem või hiljem, siis läheb kõik pekki. Enamik asjade pekkimineku põhjuseks ongi vale aeg või vale suhtlusviis või -kanal. Vahel muidugi asjad ise ka, a seda mitte nii tihti kui eelnimetatud.

---

Üks uus põnev projekt on ka käsil, aga sellest muidugi veel rääkida ei taha. Nagu ma varem korduvalt rõhutanud olen pole niivõrd tähtis viimasel ajal töö ise, kuivõrd selle tulemused. Selle töö tulemused on küllaltki ettenäidatavad ja kui viimased detailid paika saavad, on mul varsti teile väga häid ja ägedaid uudiseid ning suvejagu ootusärevust.

2 comments:

herz said...

ma olen pettunud :) redistest ei sõnagi!

triin said...

plaanin eraldi postitust ;)
ma pole pilti teha praegu jõudnud, lasin natuke veel kosuda.