Thursday, 26 June 2014

27.juuni

Hommikutel oli kunagi mingi müstiline võlu, sest ma armastasin neid maha magada. Nüüd, mil ma kas tulen tööle või enamik juhtudest lõpetan töö kell kaheksa, on see juba tavaline keiss ja veits isegi tüütu.

Aga sellegipoolest olen ma nii õnnelik ja eluga rahul, et midagi siia kirja saada on raske. Aga panen siiski kirja, et aeg pärast puhkust on kuhugi lendama hakanud jälle. Jaanilaupäeva veetsin tööl, jaanipäeval tuli fämili kaheks päevaks külla. Need kaks päeva oleks nagu terve nädal olnud. Umbes nii, et ma pool eilset päeva arvasin, et on esmaspäev. Ja noh, veits nagu oli ka. Neljapäeva kohta ikka uskumatult tihe tööpäev. Aga see on ainult lahe, nii tore, et pärast pühadekaamost siin jälle elu on. Ja ma ikka mõtlen, kui palju ägedaid inimesi ma siin tänu tööle kohanud olen. Kui vähe ma ikkagi maailmast ja kultuuridest-kommetest tean vaatamata neljaasastele kultuuriõpingutele. Aga samas eks mu meelest olegi olulisem teada seda, mida sa ei tea, aga mida kõike võiksid teada. Tahe ja võime õppida. Kirg.

Ja lõpuks ometi on aega, et seda kõike märgata. Iseenda jaoks aega leida, uusi eesmärke kaardistada, puhata ja rahulikult kulgeda. Esimene selline nädal on küll küllaltki passiivselt möödunud, kodus fämiliga või diivanil raamatuga kossutades. Püüan seda viga täna õhtul natuke parandada ja end välja ajada, sest homme ometigi algab uus eluaastaring. See on alati palju põnevam olnud kui kalendriaastavahetus. Ja oh - oli see vast aasta! Ükskõik kui palju ma ka ei üritaks, ei õnnestu mul seda isegi praegu sõnadesse panna. Proovin hiljem uuesti.

Friday, 20 June 2014

20.juuni

Märgin ära eilse päeva, mil eelmisest lõpetamisest sai neli aastat. Otsustasin, et aeg oleks järgmise etapiga ühele poole saada ehk järgneva aasta põhieesmärgiks saab baka lõpetamine. Olen suutnud sel poolaastal teha mitmeid üsnagi arukaid, aga ka üsna jaburaid otsuseid. Olen tõmmanud tegevusi tublisti koomale ja ei rapsi enam niisama. Vist.

Tulevaks aastaks jääb küll päris palju kõrvaltegevusi ka, ent millest olen lubanud kaduda, kui kool seda nõudma peaks. Loodan muidugi jälle kõike jõuda, a samas loodan ka, et olen pärast sellekevadisi katsumusi tugevam kui varem.

Sain täna vist viimased eksamitulemused, seega sess on läbi. Saan rahus jalkat vaadata, raamatuid lugeda, väljas käia ja tööd teha. Viimast muidugi jagub, aga õnneks mitte praegu endise intensiivsusega.
Ja kõige selle peale mõtlen, et ma pole end vist aastaid nii rahulikuna tundnud. Kõik on stabiilne, okei, korras.

Puhkus oli ka vahepeal, aga sellest juba eraldi postitus. Kunagi, kui viitsin. :))


Thursday, 5 June 2014

Kolm päeva enne puhkust

Nonii, viimane öövahetus enne puhkust! Nüüd veel jäänud kaks päevast vahetust ja saangi oma jalad üle selle ukseläve tõsta alles 17. juuni õhtul. Mitte et mulle siin ei meeldiks, vastupidi, aga puhkust on väga hädasti vaja. Mult küsitakse umbes sada korda päevas, kuidas ma jaksan. Ja teised viiskend korda seda, et kas ma kunagi puhkan ikka ka. Ja eile küsis üks sõber, et mitu töökohta mul õigupoolest on. Vastused: tegelt ei jaksagi, eriti ei puhka ja viimasele on natuke raske vastata.

Ma olen ehitanud omale vist ilgelt tugeva fassaadi, mille tagant väsimus, stress ja tüdimus välja ei paista. Aga ausõna, aeg-ajalt nad ikka ründavad mind ka ja vahel on ikka väga raske olla. Aga seda ma varjan võõraste silmade ja pilkude eest väga kiivalt. Varem oli mul tegelikult lähedastelegi selle näitamise ja tunnistamisega raskusi ja ilmselt ka iseendale. Oeh, see iseendale valetamine on üks tüütu ja tobe asi ja üsna kasutu ka. Ma ikka aeg-ajalt ülehindan oma võimeid ja teen väikeseid möödaarvestusi ja oma elu ikka veel kiiremaks. Näiteks ei mõelnud ma kolmapäeva hommikuks silmaarsti- ja päevaks juuksuriaega pannes vist kordagi, et hei, sa tuled kell kaheksa töölt, hei, millal sa magad, hei, sul on eelmine päev ränkraske, eksami ja koosolekuga.

Selged märgid sellest, et ma olen ikka veel kohutav tuulepea ja väga tihti enne tegutsen ja siis mõtlen. See on nii tüüpiline, et ma poole tegevuse pealt juba avastan, et kurja, nüüd läks küll pekki. A siis pole enam midagi teha kui tegevus visalt lõpuni viia ja pärast ahastada ja parandada.

Pärast eelkõneldud tralli ma eile õhtuks pärast preili M-iga hängmist langesingi voodisse alles pärast 40-tunnist ärkvelolekut. On selliseid olukordi päris korduvalt ette tulnud viimasel ajal. Selle vastu ei aita tegelt isegi korralik 10-tunnine uni. Jube raske oli hommikul ikkagi väsinud keha voodist välja ajada, taibata, et ühe kohtumise (õnneks eraelulise) olen üle lasknud, a õnneks polnud viga - preili E-l oli samamoodi lappama läinud. Ja just siis, kui tunnen, et olen end peaaegu välja puhanud, on jälle vaja tööle tulla.

Õnneks on tööl tore. Näiteks tõi üks Saksa härra mulle šokolaadi (Saksa oma otse Saksamaalt, nomnom!). Naeratasin veel vääga pikka aega. Üleüldse on sakslased nii armsad ja soojad inimesed, viisakad ka. A sellest olen juba korduvalt ja korduvalt kirjutanud, ma arvan. Tahaks juba hirmsasti jälle sinna minna (ei tea küll, mis ajast).

Selle jutu peale tuli mul nüüd hirmus suur Saksamaa-igatsus peale ja ega mõte, et ma võiks ju tegelikult praegu seal olla, asja paremaks ei tee. Kirjutasin D-le kirja, et igatsen neid väga. Ja päris tõsiselt igatsen. Mul on küll siin ka väga hea, aga see oleks olnud kuradi äge kogemus ja ilus elu.

Aga võibolla ei olnud ma siis selleks valmis ja piisvalt tugev. Olen seda meelt, et kõik asjad juhtuvad elus siis, kui on nende jaoks õige aeg. Kui varem või hiljem, siis läheb kõik pekki. Enamik asjade pekkimineku põhjuseks ongi vale aeg või vale suhtlusviis või -kanal. Vahel muidugi asjad ise ka, a seda mitte nii tihti kui eelnimetatud.

---

Üks uus põnev projekt on ka käsil, aga sellest muidugi veel rääkida ei taha. Nagu ma varem korduvalt rõhutanud olen pole niivõrd tähtis viimasel ajal töö ise, kuivõrd selle tulemused. Selle töö tulemused on küllaltki ettenäidatavad ja kui viimased detailid paika saavad, on mul varsti teile väga häid ja ägedaid uudiseid ning suvejagu ootusärevust.