Saturday, 24 May 2014

Unustan jälle lobisema

Olen jälle jõudnud punkti, kust võtnud jalge alla tee oma teaduskonna üliõpilaskogusse kandideerimise. Olin küll üsna veendunud, et tuleval aastal enam seda üsna kindlasti ei tee, aga valimiste päästmise huvides otsustasin oma kandidatuuri siiski kas või statistika huvides üles seada. Nüüd motivatsioonikirja kirjutades taipasin, et tegelt on väga reaalseid asju, mida ma teha tahaks. Aga see pole valimisreklaam, kui keegi filosoofiteaduskonnast lugema juhtub.


Jään vahepeal hämmeldunult mõtlema, et kui palju elu viimasel ajal õpetanud on ja kui palju igast kogemusest õppida on. Kui vaid ise tahta ja näha, osata analüüsida. Ma küll keeran ikka veel mingeid asju pekki, ei suuda end õigeks ajaks voodist välja ajada jne. Aga ma arvan, et kõigist neist pekkiläinud asjadest õppimine on sama oluline kui asjade õigesti ja üleüldse tegemine. Õnneks ei ole ma kunagi olnud preili kõiges-õnnestuja. Olen ka korduvalt kirjutanud, et mulle pole elus asjad üldse nii kergesti kätte tulnud nagu paljudel teistel loomulikel talentidel. Jah, mu sõprade hulgas neid on, aga on ka neid, kes kõik on saavutanud raske töö ja suure kirega. Viimast pean ma töötegemise juures KÕIGE fcking olulisemaks.

See aasta on mulle õpetanud nii mõndagi ning läbi õppetundide toonud mu ellu väga palju rõõmu ja ägedaid asju ja inimesi. Samas olen suutnud endaga hoida ka vanu häid. Samas olen õppinud ka palju endale hoidma, sest kõige mõttes, hinges, südamesolevaga olen peletanud ka inimesi eemale. Tahaks hirmsasti öelda, et järelikult polnud oluline inimene, sest tõelised sõbrad on ju nii heas kui halvas. Aga ma tean ennast väga hästi ja paraku mõni üksik lähedane inimene saab kõigist tunnetelaviinidest osa ja küllap vahepeal on see väga rumal, mida ma teen, arvan ja tunnen. Tagantjärgi saan ma aru küll. Aga kogemus on kogemus ja usun, et kõnealune (te teate küll, millest ma räägin) õpetas mulle ratsionaalsust. Nii palju või vähe kui seda minusugusel Vähil olla saab.

Rõõm on ka olla üle pika aja iseenda peremees. Mu viimase suhte ja kooselu lõpust on küll omajagu aega möödas, aga kuna ma sealt korterist ei kolinud kohe ära, siis olin omamoodi halvas suhtes selle korteriga edasi. Ma muudkui unistasin ärakolimisest, ent ülisoodne korter ja superkesklinn asukoht hoidsid kolimast. Aga ma unistasin, viimasel ajal üha konkreetsemalt. Ma unistasin kahetoalisest vanni ja rõduga korterist. Üksielamisest. Rahust ja vaikusest. Nüüd ma usun, et unistused täituvad. Sellele siin tööl mõeldes tundub, et näen ikka veel und.

Ja ma ei karda enam. Kui aasta alguses ja üleüldse pärast iga projekti/festivali lõpetamist oli tunne, et noh, mis nüüd, siis nüüd seda hirmu pole, kuigi äsja lõpetasime Kevadpäevad. Olen üha enam ja enam otsi koomale tõmmanud ja hakanud mõtlema, miks ma mida teen. Ei ole vaja enam kinnisilmi igale festivalile vabatahtlikuks tormata, ei ole vaja igast võimalusest kinni haarata, igale poole tööle kandideerida. Noh, peaasjalikult sellepärast, et mul juba on üks. Ja täitsa äge teine! Ühes ägeda ülemuse ja kolleegidega.

Nüüd tean kindlalt, et mind ootab ees superäge suvi ja ma olen kindel, et jõuan seda töö kõrvalt nautida. Näiteks pole ammu reisinud, aga selle vea parandan juunikuus loodetavasti. Kui keegi oskab head odavat ägedat reisisihtkohta soovitada ja/või ise kaasa tulla, siis anna aga teada!

Ma pole juba aastaid nii (l)ootusrikas suve suhtes olnud. Kui saaks nüüd käbe kõik eksamid tehtud...

Ajaplaneerimises on asjad jõudnud nii kaugele, et ma pean kalendrisse vaatama teada saamiseks, kui kaua mingist asjast möödas on. Näiteks oli sel teisipäeval mu ema sünnipäev, aga sellest oleks nagu terve igavik möödas. Aga seda, mitu päeva palgapäevani on, tean küll unepealt.
Päevad lendavad ülihelikiirusel, aga aeg üldises plaanis paistab seisvalt. Näiteks töö-ööd tunduvad lendavat ja ei jõua iialgi valmis kõigi asjadega, mida tahaks. Kõik seriaalid on endiselt vaatamata, pole viitsinud ka koolitöödega tegeleda, aga juba on kell jälle nii kaugel, et võiks vaikselt süüa ja siis lugeda ja siis ongi jälle hommik.
Aga see vist ongi parim variant parimatest?

No comments: