Friday, 9 May 2014

Südamelt ära

Mu lemmikinimesed on need, kes saavad aru ja mõistavad, et mul pole mitte midagi isiklikult nende vastu, kui pean siiralt vabandama, et ma ei suuda nende jaoks tunnikestki oma graafikust leida nende poolt sobival ajal. See kõlab jaburalt, ma tean, et kes teeb, see jõuab ja kui midagi väga tahta, siis saab ka. Aga ma mõtlen - kas alati peab kõike saama? Olen õppinud aega planeerima ja optimeerima nii, et tervis alt ei veaks. Jah, ma võiks sõna otseses mõttes 24/7 ka töötada ja kõike jõuda, aga küsimus on selles, et kas ma tahan?

Ma tahan eelkõige, et mu tervis selle öötöötamisega vastu peaks. Ma tahan, et ma oleks vähem pahuram, sest vahetult pärast 15 tunnist töövahetust olen ma seda niigi. Eelmised paar nädalat või isegi kuu olid ses suhtes kreisid, et muud lihtsalt ei jäänudki üle, kui et peaaegu kogu arv tunde päevast ja nädalas ärkvel olla ja asju teha. Jõudsin koju vaid magama ja kassi toitma.

Kõlan jälle nagu mõni tobe eneseõigustaja, muuks ma nagu siia ei satukski kirjutama enam. Konflikt on tekkinud elus hoopis selles, et ma püüan eraelu tahaplaanile jätta ja tööd teha. Sest töö on uus ja vajab harjumist, sissetöötamist. Ja selle kõrvalt meeldib mul nii väga üksi kodus olla, kodu sisustada.

Tegelt oli mul just kolm päeva ema külas, jaurasime mööda linna ja poode, sisustasime kodu, koristasime, tegime süüa (jah, essa õhtu tegin mina) ja näitasin emale osad oma Tartu põhikohad üle. Näiteks Wernerisse jõudsime lausa kaks korda. Kahjuks ei jõudnud teda Karlovasse jalutama viia, sest tegelt niisama jalutamiseks kui selliseks aega ei jäänudki. Toomemäele ka ei jõudnud, praegu meenus. Kujutasin ta külaskäiku hoopis teistsugusena ette, tegin hoopis rohkem plaane. Aga kuna mul praegu uue kodu sisustamine käsil on, siis ilmselgelt kulus kogu aur sellele. Ja oiiii, see on nii põnev!

Mõned sõbrad on juba külas käinud, mõned ootavad järjekorras. Tegelikult, eelmisest jutust tulenevalt, olen ikka pop pliks küll, iga päev saan mõne päringu, et noh, millal siis külla tulla saab. Normaalne variant oleks, eksole, soolaleivakas maha pidada, mis mul oligi plaanis, aga ülejärgmise nädala töögraafikut vaadates tundub mulle, et tahan järgmisel nädalavahetusel hoopis puhata. Samas, just ennist lubasin endale, et ei mõtle liiga palju ette enam. Päev korraga või natuke enam. Juhhei!

Ja üleüldse - mina enam nalja ei tee! Teate ju küll, mis nende naljade ja tõega on.

No comments: