Thursday, 22 May 2014

Lugu sellest, kuidas jälle liiga pikalt kirjutanud pole

Kui ma viitsiks olla vähemalt sama tubli kui Herz ja igapäevaselt siia vähemalt mõne killu poetada, siis oleks mu blogielu palju lihtsam.

A mis on toimunud? Viimasest sissekandest sukeldusin meeletusse töötsüklisse. Mul kohe on nii, et päris nädalavahetused, kui kõik teised puhkavad, on hästi töised, ja siis kusagil nädala keskel on vabam.

Reede õhtul hostisin enda juures kultuuriklubikate kokandusõhtut - preili H pitsa ja härra H pretzelid - something to die for, ausalt! Ülihea toit, ülihea seltskond, ülitore, ent väsinud õhtu. Mis päädis sellega, et enne laupäevast kooli- ja tööpäeva sain und jälle kõigest neljaks tunniks. Olgu siis veel mainitud, et reede hommikul tulin töölt, magasin paar üürikest tundi ja alustasin õhtuks valmistumist. A nagu ikka kuhjusid kõik asjad kuidagi nii, et pärastlõuna oli üks suur kiirustamislaviin. Noh, nagu mul ikka.

Laupäevahommik oli kohutav. Võitlesin endaga kaua, kaua, kas mul on mõtet üleüldse loengusse minna, kui ma viimased tund aega, mil plaani järgi pidi arvestuse teine osa olema, nagunii seal viibida ei saa. Kandsin end eos juba maha, vingusin, hädaldasin, a võtsin end siis kokku, sest ma tean küll, et et mu lähedaste hulgas on inimesi, kes suudavad miljon korda rohkem ja seda ilma vingumata. Aitäh motiveerimast, kulla inimesed!

Tuli välja, et polnudki nii hull päev. See ikka kohe on nii, et mida hullemat ma kardan, seda paremini kõik tegelikult läheb. Noh, peaaegu alati. Werneri cappuccino päästis päeva, noh, nagu ikka. Tööl käis preili H külas, kellega tunde maailmaasju arutades aeg lendas. Suutsin isegi õhtuni vastu pidada, Helmi sünnipäeva väisata, ent enne südaööd juba koju tulla, et pühapäevaks taas tööle jõuda (tsükkel, ma räägin!).

Esmaspäeva alustasin tööpostilt. Pärast pikka vahetust asusin suve täiel rinnal nautima hommikusöögiga Emajõe ääres. Ja oli see vast hommik! Ma olin juba tükk aega tahtnud hommikut alustada hommikusöögiga Emajõe kaldalt ja tookord tundus tore viis töötervishoiuarstini aja parajaks tegemiseks. Olgu veel tõe huvides mainitud, et viimases tunnistati mind terveks nooreks inimeseks. Ainult silmaarstil on ikka veel käimata ja kätt kaunistab nüüdseks juba rohekas sinikas (mina ja mu olematud veenid).

Miskipärast koju jõudes ei kutsunud voodi üldse ja oli tarvis hoopis preili H-ga end Emajõe äärde lobisema unustada. Tundideks. Millest ka kauni põletuse õlgadele, seljale ja näkku sain.
Õhtuks oli tarvis veel mõneks tunniks tööle roomata ning taibata, et mu ideaaltööaeg oleks hommikul 9st õhtul 9ni. Nii mõnus oli Poirot ning kohv Wernerist kaasa haarata ja Emajõe äärde lugema maanduda.

Teisipäeva lõuna paiku kordasin eelpool nimetatud tegevust ehk olen ikka tark küll, sain päikese poolt veel rohkem põletatud. Õhtul valisime kultuuriklubile ja Tudengipäevadele uue projektijuhi.

Pea terve kolmapäeva veetsin voodis ägisedes. Õhtuks siiski vedasin end kauaoodatud Pärdi loomingu õhtule, mis oli.. imeline.
Pärast kontserti käisid armunud preilid A ja S (mitte teineteisesse, vist) mu uut kodu kaemas. Nüüd on vist pea kõik käinud. Või kas ikka on? Kes veel tulla tahab, andke märku, ma eraldi soola ja leiba teha ei jaksa, see suuremate kogunemiste hostimine väsitab nii väga, vanaks hakkan vist jääma. Aga kuna mul kuu lõpuni väga hõredalt tööpäevad on ja eksamiteks püüan õppida tööl, siis võõrustan heameelega külalisi. Herz, vihje sulle ka!

Jõudes kroonikakirjutamisega tänasesse hommikusse, siis olen siiani imestanud, kui tegus võib üks töövahetus olla. Kell 4:15 lõpetasin alles päristööasjadega tegelemise, et lõpuks mõne kooliasjaga tegeleda. Küll päris seda ei saanud tehtud, mida plaanisin, aga vähemasti on üks suurem projekt, mille tähtaeg juba esmaspäeval, peaaegu tehtud.

Ja varsti ongi kell kojuminekuaeg.

---

Nüüd avastasin, et põhjus, miks ma kohvitassi kogu aeg töölauale ümber ajan peitub selles, et see tass nii neetult kerge on. Aga see on öökullitass ja muust mina siin kohvi keeldun joomast!

---

PS! Tervitan Inksut!

---

Kirjutamiseni!

No comments: