Monday, 5 May 2014

I'm alive-alive-alive!

Ma olin pikalt-pikalt-pikalt mõelnud, et kuidas ma ikkagi siis tunnen end, kui see korter, kus viimased aastad elasin, ära antud saab. Kui ma ei pea enam minema kuhugi, millega on nii miljon mälestust seotud. Kus ma ei tundnud end juba ammu hästi.

Aga tänane reaalsus võtmeid üle andes oli see, et midagi ei tunne. Koju jõudes korraks heldisin ja tundsin, kuidas üleväsimus mööda selga alla voolas ja mind täiesti liikumisvõimetuks tegi. Tulin tööle kohutava väimusega, mille õnneks kiirete ülesannetega maha raputasin.

Õnneks on täna palju rõõmu olnud, palju pisiasju, mille peale ahhetada. Isegi kui mul on ikka veel tunne, et ma teen kõike kogu aeg valesti, hakkab juba mingisugune kindlus ka ümber ehituma. Ma ei teagi, kas ma igatsen stabiilsust ja rutiini või peaks õppima hoopis seda kiire-kiiret nüüd nautima.

Kevadpäevad möödusid sigakiiresti! Kui ma vähegi viitsiks, kirjutaks pikemalt, aga praegu lihtsalt jätan märgi maha, et no oli see vast aeg! Möödunud festivali planeerimisaeg on olnud mu elu üks põnevamaid ja intensiivsemaid aegu (naljakas, et ma pärast iga kiiremat aega nii räägin, aga päriselt ka - nii on). Olen rahul, et suutsin seekord kõik muu kuupeale saata ja ainult ühe projektiga tegeleda. Sest nüüd on tunne, et viisime asja tõesti uuele levelile. Leidsin enda jaoks uued väljakutsed, uued-vanad põnevad inimesed, nii palju uusi oskusi ja teadmisi.

Täiskohaga tööl käies mõtlen, et mis tiksumine see elu enne ikka oli. Vaatamata rohketele projektidele ja kiire-kiirele oli mul ikka päevi, kui kodust üldse ei väljunud. Nädalavahetused olid enamasti tšilläksid ja välja sattusin ikka ka tihedamini kui kord kahe kuu jooksul. Nüüd pole juba valentinipäevast ja reisi lõpust saati korralikult peol käinud ja noh, ei saa öelda, et ei igatseks.

Nüüd veel viis tundi tööl tiksumist, siis paariks tunniks koju magama ja pärastlõunal saabub ema Tartusse. Essat korda mu siinelatud aja jooksul. Saan lausa kolm päeva järjest puhata ja loodetavasti pärast seda on rohkem aega, et jooksma minna. Lubasin end endiselt ka laupäevasele Heateo jooksule. Paaritunnise unega. No muidugi...

Aga tegelikult - nagu ma emale just enne rääkisin, olen ma ikka üks õnnelik inimene küll. Olen rahul, et kõigist valikutest said tehtud just seesugused, et mul on oma isemajandatud elu, suurepärane pere ja sõbrad. Ja kass. Ja toredate võõraste üle on ka hea meel.
Vaatab, mis sel uuel elul mulle pakkuda on. Juhuuu!

Tore on olla elukutseline ööküll.

No comments: