Wednesday, 14 May 2014

Dreams*

Ma ei tea, mida öelda. Sest sõnad, tundub, on otsa saanud. Või lihtsalt lootusetult komistavad üksteise otsa, kui neid siia ritta üritan sättida. Aga pagan võtaks, kuidagi peaks kõik kirja saama, et hiljem kõike ise mäletaks.

A mul tundub, et sõidan elus ikka väga õigel rajal praegu. Tundub, et on tõsi, et kui elus ikka midagi torgib, on tarvis midagi muuta. Mina võtsin kätte ja muutsin kõike. Kõike. Üsna ekstreemne, aga tulemus meeldib mul nii väga, et viskaks või kukerpalle ja saltosid.

Õnneks on mul ka sõpradest tore perekord ümber, kellega läheks iga kell luurele, läbi tule ja vee. Püüan nendega rohkem aega veeta ka nüüd, kus kõige kiiremad ajad on möödas ja enne, kui suur suvi peale tuleb ja paljud ära kaovad. Mina ise ju hakkasin suureks inimeseks ega lähe kuhugi. Tegelikult polegi jõudnud veel adududa seda, et mul nüüd päriselt ka essat korda elus on päris töö, päris lepinguga, päris tähtajatu (okei, tegelt on kaheks aastaks, aga no see ei loe).

Olen viimasel ajal taibanud, et kui inimesi usaldada, siis ei saagi väga midagi valesti minna. Ausus ja usaldus. Ja usaldus mitte ainult selles mõttes, et ma räägin sulle midagi ja sina ei räägi edasi, vaid ka see, et ma saan inimeste peale kindel olla. Näiteks toimkonnajuhina saan oma tiimile ülesandeid usaldada, tean, et nad on olemas, kui neid vajan.

Vot, elu.
*

No comments: