Friday, 30 May 2014

What's in my bag?



Lõpuks! Lõpuks see postitus. Aegade jooksul on mu übernaiselikku suurde marypoppinsilikku käekotti ikka huvitavaid asju sattunud. Näiteks sügisel võis sealt põhjast leida topside viisi hambatikke ja kleepse, siis vahepeal tassisin endaga kaasas nädal aega kruvikeerajat. Aga nüüd...


Poirot, ideedemärkmik, rahakott, võtmed ja muu kraam ja... redisetaimed! Aitäh, Herz! Ma nüüd hakkasin ametlikult potiaednikuks.

Tuesday, 27 May 2014

Mis muudab maailma paremaks?


Novat, vahepeal lihtsalt ajab mõne täiskasvanud mõtleva eduka inimese käitumine kopsu üle maksa. On olnud ikka nii, et olen suutnud igasugu idiootsusi ja lollusi mõista, aga täna taipasin, et kusagil tuleb piir ette. Ebaausus on number üks asi, mida ma absoluutselt ei tolereeri - igasugune valetamine, vassimine ja petmine on täiega aut. A ei ole midagi hullu juhtunud, lihtsalt jagan näpunäiteid, kuidas elus mitte hakkama saada.

Aga et liiga negatiivne ei saaks, siis raporteerin, et hakkan redisekasvatajaks. Tore ikka, kui muude põnevate juttude vahele saab sõpradega kohvikus hoopis taimekasvatusest, maa- ja linnaelu iseärasustest lobiseda. Herz, et sa teaks, mul kireb kukk ka kusagil lisaks muudele elukatele mu hoodis. ;)

Palgpäev on kõigest kahe päeva kaugusel, puhkus pooleteise nädala. Oimaivõi kuidas oodates aeg ikka seisab. Nüüd aga - tere hommikust, maailm. Panen oma võrratud kingad jälle jalga ja maailm tundubki parem paik.

Saturday, 24 May 2014

Unustan jälle lobisema

Olen jälle jõudnud punkti, kust võtnud jalge alla tee oma teaduskonna üliõpilaskogusse kandideerimise. Olin küll üsna veendunud, et tuleval aastal enam seda üsna kindlasti ei tee, aga valimiste päästmise huvides otsustasin oma kandidatuuri siiski kas või statistika huvides üles seada. Nüüd motivatsioonikirja kirjutades taipasin, et tegelt on väga reaalseid asju, mida ma teha tahaks. Aga see pole valimisreklaam, kui keegi filosoofiteaduskonnast lugema juhtub.


Jään vahepeal hämmeldunult mõtlema, et kui palju elu viimasel ajal õpetanud on ja kui palju igast kogemusest õppida on. Kui vaid ise tahta ja näha, osata analüüsida. Ma küll keeran ikka veel mingeid asju pekki, ei suuda end õigeks ajaks voodist välja ajada jne. Aga ma arvan, et kõigist neist pekkiläinud asjadest õppimine on sama oluline kui asjade õigesti ja üleüldse tegemine. Õnneks ei ole ma kunagi olnud preili kõiges-õnnestuja. Olen ka korduvalt kirjutanud, et mulle pole elus asjad üldse nii kergesti kätte tulnud nagu paljudel teistel loomulikel talentidel. Jah, mu sõprade hulgas neid on, aga on ka neid, kes kõik on saavutanud raske töö ja suure kirega. Viimast pean ma töötegemise juures KÕIGE fcking olulisemaks.

See aasta on mulle õpetanud nii mõndagi ning läbi õppetundide toonud mu ellu väga palju rõõmu ja ägedaid asju ja inimesi. Samas olen suutnud endaga hoida ka vanu häid. Samas olen õppinud ka palju endale hoidma, sest kõige mõttes, hinges, südamesolevaga olen peletanud ka inimesi eemale. Tahaks hirmsasti öelda, et järelikult polnud oluline inimene, sest tõelised sõbrad on ju nii heas kui halvas. Aga ma tean ennast väga hästi ja paraku mõni üksik lähedane inimene saab kõigist tunnetelaviinidest osa ja küllap vahepeal on see väga rumal, mida ma teen, arvan ja tunnen. Tagantjärgi saan ma aru küll. Aga kogemus on kogemus ja usun, et kõnealune (te teate küll, millest ma räägin) õpetas mulle ratsionaalsust. Nii palju või vähe kui seda minusugusel Vähil olla saab.

Rõõm on ka olla üle pika aja iseenda peremees. Mu viimase suhte ja kooselu lõpust on küll omajagu aega möödas, aga kuna ma sealt korterist ei kolinud kohe ära, siis olin omamoodi halvas suhtes selle korteriga edasi. Ma muudkui unistasin ärakolimisest, ent ülisoodne korter ja superkesklinn asukoht hoidsid kolimast. Aga ma unistasin, viimasel ajal üha konkreetsemalt. Ma unistasin kahetoalisest vanni ja rõduga korterist. Üksielamisest. Rahust ja vaikusest. Nüüd ma usun, et unistused täituvad. Sellele siin tööl mõeldes tundub, et näen ikka veel und.

Ja ma ei karda enam. Kui aasta alguses ja üleüldse pärast iga projekti/festivali lõpetamist oli tunne, et noh, mis nüüd, siis nüüd seda hirmu pole, kuigi äsja lõpetasime Kevadpäevad. Olen üha enam ja enam otsi koomale tõmmanud ja hakanud mõtlema, miks ma mida teen. Ei ole vaja enam kinnisilmi igale festivalile vabatahtlikuks tormata, ei ole vaja igast võimalusest kinni haarata, igale poole tööle kandideerida. Noh, peaasjalikult sellepärast, et mul juba on üks. Ja täitsa äge teine! Ühes ägeda ülemuse ja kolleegidega.

Nüüd tean kindlalt, et mind ootab ees superäge suvi ja ma olen kindel, et jõuan seda töö kõrvalt nautida. Näiteks pole ammu reisinud, aga selle vea parandan juunikuus loodetavasti. Kui keegi oskab head odavat ägedat reisisihtkohta soovitada ja/või ise kaasa tulla, siis anna aga teada!

Ma pole juba aastaid nii (l)ootusrikas suve suhtes olnud. Kui saaks nüüd käbe kõik eksamid tehtud...

Ajaplaneerimises on asjad jõudnud nii kaugele, et ma pean kalendrisse vaatama teada saamiseks, kui kaua mingist asjast möödas on. Näiteks oli sel teisipäeval mu ema sünnipäev, aga sellest oleks nagu terve igavik möödas. Aga seda, mitu päeva palgapäevani on, tean küll unepealt.
Päevad lendavad ülihelikiirusel, aga aeg üldises plaanis paistab seisvalt. Näiteks töö-ööd tunduvad lendavat ja ei jõua iialgi valmis kõigi asjadega, mida tahaks. Kõik seriaalid on endiselt vaatamata, pole viitsinud ka koolitöödega tegeleda, aga juba on kell jälle nii kaugel, et võiks vaikselt süüa ja siis lugeda ja siis ongi jälle hommik.
Aga see vist ongi parim variant parimatest?

Thursday, 22 May 2014

Lugu sellest, kuidas jälle liiga pikalt kirjutanud pole

Kui ma viitsiks olla vähemalt sama tubli kui Herz ja igapäevaselt siia vähemalt mõne killu poetada, siis oleks mu blogielu palju lihtsam.

A mis on toimunud? Viimasest sissekandest sukeldusin meeletusse töötsüklisse. Mul kohe on nii, et päris nädalavahetused, kui kõik teised puhkavad, on hästi töised, ja siis kusagil nädala keskel on vabam.

Reede õhtul hostisin enda juures kultuuriklubikate kokandusõhtut - preili H pitsa ja härra H pretzelid - something to die for, ausalt! Ülihea toit, ülihea seltskond, ülitore, ent väsinud õhtu. Mis päädis sellega, et enne laupäevast kooli- ja tööpäeva sain und jälle kõigest neljaks tunniks. Olgu siis veel mainitud, et reede hommikul tulin töölt, magasin paar üürikest tundi ja alustasin õhtuks valmistumist. A nagu ikka kuhjusid kõik asjad kuidagi nii, et pärastlõuna oli üks suur kiirustamislaviin. Noh, nagu mul ikka.

Laupäevahommik oli kohutav. Võitlesin endaga kaua, kaua, kas mul on mõtet üleüldse loengusse minna, kui ma viimased tund aega, mil plaani järgi pidi arvestuse teine osa olema, nagunii seal viibida ei saa. Kandsin end eos juba maha, vingusin, hädaldasin, a võtsin end siis kokku, sest ma tean küll, et et mu lähedaste hulgas on inimesi, kes suudavad miljon korda rohkem ja seda ilma vingumata. Aitäh motiveerimast, kulla inimesed!

Tuli välja, et polnudki nii hull päev. See ikka kohe on nii, et mida hullemat ma kardan, seda paremini kõik tegelikult läheb. Noh, peaaegu alati. Werneri cappuccino päästis päeva, noh, nagu ikka. Tööl käis preili H külas, kellega tunde maailmaasju arutades aeg lendas. Suutsin isegi õhtuni vastu pidada, Helmi sünnipäeva väisata, ent enne südaööd juba koju tulla, et pühapäevaks taas tööle jõuda (tsükkel, ma räägin!).

Esmaspäeva alustasin tööpostilt. Pärast pikka vahetust asusin suve täiel rinnal nautima hommikusöögiga Emajõe ääres. Ja oli see vast hommik! Ma olin juba tükk aega tahtnud hommikut alustada hommikusöögiga Emajõe kaldalt ja tookord tundus tore viis töötervishoiuarstini aja parajaks tegemiseks. Olgu veel tõe huvides mainitud, et viimases tunnistati mind terveks nooreks inimeseks. Ainult silmaarstil on ikka veel käimata ja kätt kaunistab nüüdseks juba rohekas sinikas (mina ja mu olematud veenid).

Miskipärast koju jõudes ei kutsunud voodi üldse ja oli tarvis hoopis preili H-ga end Emajõe äärde lobisema unustada. Tundideks. Millest ka kauni põletuse õlgadele, seljale ja näkku sain.
Õhtuks oli tarvis veel mõneks tunniks tööle roomata ning taibata, et mu ideaaltööaeg oleks hommikul 9st õhtul 9ni. Nii mõnus oli Poirot ning kohv Wernerist kaasa haarata ja Emajõe äärde lugema maanduda.

Teisipäeva lõuna paiku kordasin eelpool nimetatud tegevust ehk olen ikka tark küll, sain päikese poolt veel rohkem põletatud. Õhtul valisime kultuuriklubile ja Tudengipäevadele uue projektijuhi.

Pea terve kolmapäeva veetsin voodis ägisedes. Õhtuks siiski vedasin end kauaoodatud Pärdi loomingu õhtule, mis oli.. imeline.
Pärast kontserti käisid armunud preilid A ja S (mitte teineteisesse, vist) mu uut kodu kaemas. Nüüd on vist pea kõik käinud. Või kas ikka on? Kes veel tulla tahab, andke märku, ma eraldi soola ja leiba teha ei jaksa, see suuremate kogunemiste hostimine väsitab nii väga, vanaks hakkan vist jääma. Aga kuna mul kuu lõpuni väga hõredalt tööpäevad on ja eksamiteks püüan õppida tööl, siis võõrustan heameelega külalisi. Herz, vihje sulle ka!

Jõudes kroonikakirjutamisega tänasesse hommikusse, siis olen siiani imestanud, kui tegus võib üks töövahetus olla. Kell 4:15 lõpetasin alles päristööasjadega tegelemise, et lõpuks mõne kooliasjaga tegeleda. Küll päris seda ei saanud tehtud, mida plaanisin, aga vähemasti on üks suurem projekt, mille tähtaeg juba esmaspäeval, peaaegu tehtud.

Ja varsti ongi kell kojuminekuaeg.

---

Nüüd avastasin, et põhjus, miks ma kohvitassi kogu aeg töölauale ümber ajan peitub selles, et see tass nii neetult kerge on. Aga see on öökullitass ja muust mina siin kohvi keeldun joomast!

---

PS! Tervitan Inksut!

---

Kirjutamiseni!

Wednesday, 14 May 2014

Dreams*

Ma ei tea, mida öelda. Sest sõnad, tundub, on otsa saanud. Või lihtsalt lootusetult komistavad üksteise otsa, kui neid siia ritta üritan sättida. Aga pagan võtaks, kuidagi peaks kõik kirja saama, et hiljem kõike ise mäletaks.

A mul tundub, et sõidan elus ikka väga õigel rajal praegu. Tundub, et on tõsi, et kui elus ikka midagi torgib, on tarvis midagi muuta. Mina võtsin kätte ja muutsin kõike. Kõike. Üsna ekstreemne, aga tulemus meeldib mul nii väga, et viskaks või kukerpalle ja saltosid.

Õnneks on mul ka sõpradest tore perekord ümber, kellega läheks iga kell luurele, läbi tule ja vee. Püüan nendega rohkem aega veeta ka nüüd, kus kõige kiiremad ajad on möödas ja enne, kui suur suvi peale tuleb ja paljud ära kaovad. Mina ise ju hakkasin suureks inimeseks ega lähe kuhugi. Tegelikult polegi jõudnud veel adududa seda, et mul nüüd päriselt ka essat korda elus on päris töö, päris lepinguga, päris tähtajatu (okei, tegelt on kaheks aastaks, aga no see ei loe).

Olen viimasel ajal taibanud, et kui inimesi usaldada, siis ei saagi väga midagi valesti minna. Ausus ja usaldus. Ja usaldus mitte ainult selles mõttes, et ma räägin sulle midagi ja sina ei räägi edasi, vaid ka see, et ma saan inimeste peale kindel olla. Näiteks toimkonnajuhina saan oma tiimile ülesandeid usaldada, tean, et nad on olemas, kui neid vajan.

Vot, elu.
*

Friday, 9 May 2014

Südamelt ära

Mu lemmikinimesed on need, kes saavad aru ja mõistavad, et mul pole mitte midagi isiklikult nende vastu, kui pean siiralt vabandama, et ma ei suuda nende jaoks tunnikestki oma graafikust leida nende poolt sobival ajal. See kõlab jaburalt, ma tean, et kes teeb, see jõuab ja kui midagi väga tahta, siis saab ka. Aga ma mõtlen - kas alati peab kõike saama? Olen õppinud aega planeerima ja optimeerima nii, et tervis alt ei veaks. Jah, ma võiks sõna otseses mõttes 24/7 ka töötada ja kõike jõuda, aga küsimus on selles, et kas ma tahan?

Ma tahan eelkõige, et mu tervis selle öötöötamisega vastu peaks. Ma tahan, et ma oleks vähem pahuram, sest vahetult pärast 15 tunnist töövahetust olen ma seda niigi. Eelmised paar nädalat või isegi kuu olid ses suhtes kreisid, et muud lihtsalt ei jäänudki üle, kui et peaaegu kogu arv tunde päevast ja nädalas ärkvel olla ja asju teha. Jõudsin koju vaid magama ja kassi toitma.

Kõlan jälle nagu mõni tobe eneseõigustaja, muuks ma nagu siia ei satukski kirjutama enam. Konflikt on tekkinud elus hoopis selles, et ma püüan eraelu tahaplaanile jätta ja tööd teha. Sest töö on uus ja vajab harjumist, sissetöötamist. Ja selle kõrvalt meeldib mul nii väga üksi kodus olla, kodu sisustada.

Tegelt oli mul just kolm päeva ema külas, jaurasime mööda linna ja poode, sisustasime kodu, koristasime, tegime süüa (jah, essa õhtu tegin mina) ja näitasin emale osad oma Tartu põhikohad üle. Näiteks Wernerisse jõudsime lausa kaks korda. Kahjuks ei jõudnud teda Karlovasse jalutama viia, sest tegelt niisama jalutamiseks kui selliseks aega ei jäänudki. Toomemäele ka ei jõudnud, praegu meenus. Kujutasin ta külaskäiku hoopis teistsugusena ette, tegin hoopis rohkem plaane. Aga kuna mul praegu uue kodu sisustamine käsil on, siis ilmselgelt kulus kogu aur sellele. Ja oiiii, see on nii põnev!

Mõned sõbrad on juba külas käinud, mõned ootavad järjekorras. Tegelikult, eelmisest jutust tulenevalt, olen ikka pop pliks küll, iga päev saan mõne päringu, et noh, millal siis külla tulla saab. Normaalne variant oleks, eksole, soolaleivakas maha pidada, mis mul oligi plaanis, aga ülejärgmise nädala töögraafikut vaadates tundub mulle, et tahan järgmisel nädalavahetusel hoopis puhata. Samas, just ennist lubasin endale, et ei mõtle liiga palju ette enam. Päev korraga või natuke enam. Juhhei!

Ja üleüldse - mina enam nalja ei tee! Teate ju küll, mis nende naljade ja tõega on.

Monday, 5 May 2014

I'm alive-alive-alive!

Ma olin pikalt-pikalt-pikalt mõelnud, et kuidas ma ikkagi siis tunnen end, kui see korter, kus viimased aastad elasin, ära antud saab. Kui ma ei pea enam minema kuhugi, millega on nii miljon mälestust seotud. Kus ma ei tundnud end juba ammu hästi.

Aga tänane reaalsus võtmeid üle andes oli see, et midagi ei tunne. Koju jõudes korraks heldisin ja tundsin, kuidas üleväsimus mööda selga alla voolas ja mind täiesti liikumisvõimetuks tegi. Tulin tööle kohutava väimusega, mille õnneks kiirete ülesannetega maha raputasin.

Õnneks on täna palju rõõmu olnud, palju pisiasju, mille peale ahhetada. Isegi kui mul on ikka veel tunne, et ma teen kõike kogu aeg valesti, hakkab juba mingisugune kindlus ka ümber ehituma. Ma ei teagi, kas ma igatsen stabiilsust ja rutiini või peaks õppima hoopis seda kiire-kiiret nüüd nautima.

Kevadpäevad möödusid sigakiiresti! Kui ma vähegi viitsiks, kirjutaks pikemalt, aga praegu lihtsalt jätan märgi maha, et no oli see vast aeg! Möödunud festivali planeerimisaeg on olnud mu elu üks põnevamaid ja intensiivsemaid aegu (naljakas, et ma pärast iga kiiremat aega nii räägin, aga päriselt ka - nii on). Olen rahul, et suutsin seekord kõik muu kuupeale saata ja ainult ühe projektiga tegeleda. Sest nüüd on tunne, et viisime asja tõesti uuele levelile. Leidsin enda jaoks uued väljakutsed, uued-vanad põnevad inimesed, nii palju uusi oskusi ja teadmisi.

Täiskohaga tööl käies mõtlen, et mis tiksumine see elu enne ikka oli. Vaatamata rohketele projektidele ja kiire-kiirele oli mul ikka päevi, kui kodust üldse ei väljunud. Nädalavahetused olid enamasti tšilläksid ja välja sattusin ikka ka tihedamini kui kord kahe kuu jooksul. Nüüd pole juba valentinipäevast ja reisi lõpust saati korralikult peol käinud ja noh, ei saa öelda, et ei igatseks.

Nüüd veel viis tundi tööl tiksumist, siis paariks tunniks koju magama ja pärastlõunal saabub ema Tartusse. Essat korda mu siinelatud aja jooksul. Saan lausa kolm päeva järjest puhata ja loodetavasti pärast seda on rohkem aega, et jooksma minna. Lubasin end endiselt ka laupäevasele Heateo jooksule. Paaritunnise unega. No muidugi...

Aga tegelikult - nagu ma emale just enne rääkisin, olen ma ikka üks õnnelik inimene küll. Olen rahul, et kõigist valikutest said tehtud just seesugused, et mul on oma isemajandatud elu, suurepärane pere ja sõbrad. Ja kass. Ja toredate võõraste üle on ka hea meel.
Vaatab, mis sel uuel elul mulle pakkuda on. Juhuuu!

Tore on olla elukutseline ööküll.