Saturday, 5 April 2014

Väärtustest

Ma olen mõnikord mõelnud, et ma kirjutan kindlasti jube segaseid postitusi ja mõtteid siia. Mitmekordselt kodeeritud mõtted ja nii. Kunagi millestki päris täpselt ei räägi ja muudkui peidan ja varjan, onju. Aga nii on elus ka - iialgi ei räägi millestki enne, kui asjad on selged. Vähemalt üritan seda endasse juurida. Liiga palju olen elus asju välja hõiganud veel enne, kui miski 100% kindel ja kivisse raiutud on, ja hullult kõrvetada saanud.

Eksole, teate ju küll seda tunnet, et räägid millestki kellelegi, aga asjade mingites protsessides ikkagi selgub, et ei lähe päris nii. Ise saad võibolla hullult põletada juba seal faasis, ja siis tuleb see kaunis keegi veel küsima, et noh, kuidas selle ja teisega läheb siis. Lööd silmad maha ja tunnistad arglikult, et tead, ei läind päris nii.

Ma tean, ma tean, armsad inimesed, et see on nõme, kui ma hõiskan, et lähen näiteks töövestlusele, aga ei ütle, kuhu. Ja siis tehakse mossis nägu, et mis üldse ütlesid siis, et lähed. Teen näo, et kulla inimene, aga sa ju küsisid, kuhu ma lähen ja mina, aus inimene, vastasin. Ei hakka ju vassima, et lähen koju, kui vestluspartner ju teab küll, et ma ei ela sealpool jõge (siinkohal tekib küsimus, kas varjamine ja mitteinformeerimine on teatud liiki valetamine, aga sellel praegu pikemalt ei peatu). Muidugi, oleneb kindlasti ka minu ja küsija suhetest. Oma kõige lähedasemate eest mul ikka ei õnnestu iialgi midagi varjata. 

Nii õnnelik, et mu elus on inimesi, kes ei mõista mind iialgi hukka mu nõrkuste pärast. Nagu ma korduvalt kirjutanud olen, siis olen viimaste aastate jooksul õppinud oma vigu rohkem tunnistama ja neid seeläbi ka loodetavasti paremini händlima. Ausus on number üks väärtus ja see on nii mitmetahuline. 

Üks tahk on see, et ma räägin, kuidas asjad on. Teine on see, et mul on mingid kohustused mingite inimeste ees. Kohustus millestki rääkida nii, nagu see on. Kohustus üleüldse rääkida, kui olen lubanud olla. Kolmas on see, et ma ei varja asju, vaid ütlen õigel ajal õiged asjad välja. See, millal on õige aeg - tunnetamise küsimus, muud ei oskagi öelda.

Viimasel ajal on ilmnenud, et ma, kes ma olen end ikka üsna avatud inimeseks pidanud, öelnud, mis mõelnud, käitunud, kuidas mõelnud, ei oska end ikkagi piisavalt hästi väljendada. Suudan ikka oma tegemistest ja olemusest vale mulje jätta. Aga ma tean ka, et need, kellele ma selle mulje olen jätnud, ei loe seda siin. 

Ma olen olnud viimasel ajal ka mitmeid kordi teravalt küsimuse ees, kas on vaja kogu aeg kuri nõid olla ja õiglust taga ajada. Stanislaw Jerzy Lec ütles, et "meile meeldiks, et meie sisehääl tuleks meisse väljastpoolt." Niimoodi olen ma lootnud paljudele küsimustele elus väljastpoolt vastust saada. Nii ka sellele. Olen saanud nii ja naa vastuseid - on need, kes ütlevad, et ära ole kogu aeg nii skeptiline. Teised aga on veendumusel, et kui midagi kriibib, ütle välja, hakkab kergem. Aga nagu ma eelmises postituses kirjutasin, ei ole ju vaja alati kõike välja öelda.

Näiteks, tähtajad on tähtajad ja kui keegi neist julgeb üle astuda, pälvib ta mu silmis mingiks hetkeks kohutva disrespecti. Aga seda õnneks seniks, kuniks ma ei tea asjaolusid. Enamik juhtudel on inimestel, kellega koostööd teen, ikka mingi mõistlik seletus asjadele, ja peale selle teevad nad oma tööd väga hästi. Mõnikord, okei, päris tihti ma muidugi võin ka neis esitatud asjaoludes kahelda, sest ma olen ju preili hüperskeptik. Miskipärast on mul vahepeal väga suuri probleeme uskumisega, et võibolla inimesed polegi laisad ja halvad ajaplaneerijad. Sorri, kui sa seda loed ja end ära tunned. 
Aga jällegi, mida rohkem ma teistelt nõuan, seda suurem on mul ka tegelikult vastutus enese ees. Ja hirm, et ma ei suuda olla piisavalt hea.

 Jällegi S. J. Leci tsiteerides, "hiiglaste hulgas püüa olla kääbus, kääbuste hulgas hiiglane, aga omasuguste hulgas püüa olla enda vääriline." Ma mõtlen sellele kogu aeg, kas ma suudan olla enesele seatud mäekõrguste standardite vääriline. Iga hetk, mil ma kelleltki midagi ootan, panen end tema olukorda - kas ma ise suudaksin, saaksin sellega hakkama? Samas püüdes arvestada selle konkreetse isendi eripäradega, kui palju ta kanda jõuab, ega ta üle ei pinguta, ega ta teiste seljas liugu lase. 

Püüd jääda inimlikuks. On jällegi vist aspekt, milles minu suhtes eksitakse. Vist arvatakse, et ma ikkagi teen inimestele ülekohut ja käitun nii, nagu minu maailmas asjad käima peaks. Tunnistan, võib ette tulla küll. Aga kindlasti pole see, mis ma päriselt arvan ja tahan. Aga miks, põrgu päralt, ma jätan siis alati inimestele mulje, et ma kalk jääkuninganna olen? Ma tean küll, et see on bitchy resting face keiss natuke. 

Also, maailm oleks palju parem paik, kui inimesed, tõesti, õigel ajal õigeid asju ütleksid. Tagantjärele tarkus on tore, aga seda ma tahaks ikka oma vigadest õppida, mitte sellest, et keegi tuleb tagantjärgi targutama, mida ma kusagil valesti tegin. Kus sa, krt, siis olid? Miks sa mulle siis ei öelnud? Sa ju teadsid siis, ma tean. Ja siis tuleb hala, et aga ma ei tahtnud su tundeid riivata,  töö ja stress ja nii edasi ja tagasi. Kas peab kõigile koostööpartneritele ja muidu inimestele ütlema, et kuulge, ärge üritage mind mingi vati sisse mässida, ma olen piisavalt suur küll, et tõtt taluda. On valus, on ebamugav, aga tagantjärele oleme kõik õnnelikud, et välja sai öeldud, et parandatud sai end õigel ajal, et ausus päästis maailma. 

Samas olen ma ka hakanud inimestele, kes millegi heaga hakkama on saanud või mulle niisama väga meeldivad, seda rohkem välja ütlema, meelde tuletama. Muudkui taban end viimasel ajal mõtetelt, kuidas see või teine isend on millegi poolest mu sügava austuse pälvinud, kellesse ma väga usun, kellest väga hoolin, kellele alt üles vaatan. Neid inimesi, eri kategooriates, no ikka on! Ma ausõna pigem näeks maailmas palju rohkem headust, kuiet oleks hästi skeptiline. A mis teha, viimast ikka tuleb ette ja ma pole kindlasti see inimene, kes laseks endal naha üle kõrvade tõmmata, enda seljas liugu lasta või muudmoodi kottida lasta. Ma tean väga hästi, et osad inimesed mõtlevad, et ma võibolla olen pime ja rumal või siis et osava manipulatsiooniga saab ära petta. Ei saa, ausalt, ei saa. Ärge üritage, ma näen teid läbi. Aga aususega, siira aususega teeb palju ja võib mind täiega pahviks lüüa. 

Avaldasin võibolla nüüd mingi salarelva, millega mind võluda. Aga vähesed tegelikult suudavad olla nii ausad. Aga eks ausus nõua julgust. Mul endal seda julgust pole ka elus just väga palju olnud, ikka on mingeid hädavalesid ette tulnud ja arvamust, et hullult kaval peab olema, ainult siis lööb läbi. Siiani tegelikult arvan, et kaval peab olema. Mu moto on olnud pikka aega, et laisk võib ju olla, aga kaval peab olema. Nüüd pigem tahaks selle muundada kuidagi vormi "kavalalt aus". Ma tean, et see ei kõla kuigi hästi, aga paremini ma seda praegu oma peast kätte ei saa.

***

Tahan elada nii, et neil, kelle ees mul on vastutus ja kohustused, poleks põhjust näpuga näidata. Tahan olla enese ja teiste vääriline. 
Nii ma siis töötangi, ööd ja päevad läbi. Mitte küll selleks, et teistele meeldida. Ka mitte väga palju selleks, et endale meeldida. Lihtsalt selleks, et mu elus on praegu väga mõnusad projektid ja jube mõnus on. Teen rohkem kui mult reaalselt nõutakse ja ma (natuke ikkagi  tahaks ju meeldida ka, kui juba teen) loodan, väga siiralt, et seda märgatakse ka. Lihtsalt vastupidise efekti vältimiseks, et ma ei tee kõike päris nii, nagu mingid osapooled tahaks. Niiet siin tulebki mängu faktor, kuidas hea kommunikatsioon on kõigi muude protsesside alus. Pole kommunikatsiooni, pole usaldust. Pole usaldust, pole.. midagi muud. Peale kaose. 

Ja kõige selle peale jääb üle ainult endale öelda, et olen maailma asjadest õigesti aru saanud. Kuigi tegelikult, "terve eluaeg järjekindlalt eesmärgi poole liikuda saab juhul, kui eesmärk pidevalt eemaldub," (ikka S. J. Lec, kes muu). Mingit konstantset "olen-selle-eesmärgi-saavutanud-punkt" hetki ei tohiski elus tegelikult olla, sest mugavustsoon on üks hukatuslik koht. Muidugi tasub siia konteksti ikkagi lisada vaheeesmärkide täitmise, aga tegelikult see, kui eesmärgi ja isendi enda liikumised on pöördvõrdelises seoses, on tegelik edasiviiv jõud. 

***

Ma olen end aegade jooksul miskipärast mingitel hetkedel ikkagi tahtnud mingisuguse võlts-säraga ehtida. Me kõik üritame mingit muljet jätta, mingit rolli mängida. Mina olen alati kuidagi kiiremini, kaugemale, kõrgemale ihanud. Olla suur ja ilus, särada. 

Õnneks, õnneks lõpuks olen ma mõistnud, et ikkagi sisu on see, mis loeb. Mu teod, mitte mu sõnad. Tihti ka see, mida ma pole (veel), mitte see, mida ma olen või olla võiksin. Ma ei karda enam olla see, kes ma olen. Olen seda varem ka öelnud, et ma olen hullult õnnelik, et ma olen just oma vanemate tütar, mitte kellegi teise. Eks me kõik ole ihanud olla staarvõsukesed, et elu lihtsam oleks. Kas või hetkekski. Et maailm rulluks me ees lahti ühe papa sõrmenipsuga. 

Aga minu vanemad ei ole ei prominendid ega muudmoodi tuntud ega tunnustatud isendid. Nad on täiesti tavalised.. kartulid. Hiired. Tublid ja töökad. Niiet mulle on elus antud suurepärane võimalus, et end ise tõestada. Isegi Kuressaare suuruses linnas ei tunne keegi peale meie oma tutvusringkonna mu vanemaid. Mul oli võimalus puhta lehena ajakirjanikuna töötada ilma, et ükski intervjueeritav oleks minusse kuidagi subjektiivselt suhtunud, sest ma olen selle ja teise tütar. See on kindlasti lõbus ja tore, kui inimesed su vanemaid tunnevad ja sulle seetõttu võibolla kergemalt midagi lobisevad. Aga kui ma olen midagi seesugust kätte saanud tänu oma skillidele, on rõõm ju topelt, või mis?

Samuti olen mõistnud, õnneks, et igasugune seltskonna eliit on tühi. Mõttetu säramine. Eranditega, kindlalt, aga üldises plaanis olen ma sigaõnnelik end ümbritsevate inimeste üle. Tõsi, kindallt on neist paljud tulevikutedijad või juba praeguses olevikus tuntud ja tunnustatud isendid. A asja eest! Krt, ei saa edasi seda teemat kirjutada, tuleb veel äkki jälle pisar silma selle headuse pärast. Väga suur respekt kõigi teie vastu, kes te mu elus olete. 

***

Pai teile, kes te läbi lugeda viitsisite. Eriti numps oleks, kui jätaksid endast kommentaaariga jälje ka, siis ma tean, et sa võibolla mõistad mind. Või äkki ei mõista ka?

1 comment:

hiie said...

c0mment@@r!!1