Saturday, 26 April 2014

Uued algused

Nüüd tuli tunne peale, et tahaks kirjutada. Ja ilma igasuguse filtrita. 

Paar päeva tagasi alustasin kirjutamist ja hõiskasin, kui roosamanna kõik on. Kõlab, eksole, hästi ju küll, kuidas ma olen astunud justkui täiesti uude ellu oma uue töö, uue kodu ja mille kõigega veel. Pluss olen selle kõige kõrvalt kandideerimas ka oma enam vähem unistuste tööle. 

Aga selleasemel et rõõmustada, on kõik hoopis neetult pingeline. Teoorias tundub kõik enam vähem händlitav, aga praktikas on olnud kuradi raske. Ma pole isegi jõudnud mõelda, kas olen praeguse elukorraldusega rahul. Iga võimalik hetk võiksin lihtsalt ülepingest nutma pursata. Aga pole sellekski aega. Õnneks uues kodus, turvatsoonis, on kõik rahulik.

Karussell algas eelmisel laupäeval esimest töötundidega. Sellest alates ei möödunud päevagi, mil poleks tööl käinud. Nüüd eilne, reede, oli ka ainus päev, mille kuupäeval mul ühtki töötundi polnud. Pole paha! 

Kolimine. Eelmise teisipäeva õhtul otsustasin, et ma ei koli. Olin esmaspäeval käinud vaatamas ühte võimalikku korterit, hullult heas asukohas, aga korter polnud praktiliselt mitte midagi. Garantiiraha küsiti ka kaks korda üürisumma. Korter on KV-s endiselt saadaval (olin tookord esimene vaataja, kuigi kuulutus oli juba pikemat aega üleval olnud). Siiani tahaks talle öelda, et kuule, preili, lõpeta unistamine ja tule maapeale tagasi oma hindadega, aga väga pole enam minu probleem. Kuigi kahju minusugustest, kes hea asukoha peale kohale tõttavad ja siis rämedalt pettuvad.

Teisipäeva õhtul sain samas ka ühe hea korteripakkumise sõbrannalt. Leppisin kokku, et lähen vaatama järgmine päev. Olin skeptiline. Hea pakkumine küll, aga ma olin ju otsustanud ja otsus edasimenetlemisele ei kuulnud. Kolmapäeval, suure surmaga, just in case, läksin korterit ikkagi vaatama. Ja tunne oli õige. Kohe. Kohe hakkasid ka masterplaanimootorid peas tööle, kuidas võimalikult kiiresti ja valutult kolimismajandus korraldada. Pärast miljonit eri plaani sai kolimisprotsess ajastatud mai teise poolde. Olgu öeldud, et minu elus ei lähe ükski plaan nii, nagu algselt plaanitud. Eksole. Mida päev edasi, seda rohkem ma mõtlesin ja orgunnisin. Lõpuks juhtus nii, et kolisin juba üleeile ehk nädal ja üks päev pärast korteri vaatamist. Nii ma siis oma uues pesas nüüd elangi. 

Vanast korterist on veel vaja mõned asjad tuua, natuke koristada, milleks ma meeleheitlikult püüan aega leida. Nüüd pean tõesti omaeenda sõnu, et kõigeks leiab aega, kui vaid tahta, sööma. Sest no ei ole seda aega. Okei, fain. Ma oleks võinud seda teha eile, aga eile olin ma niivõrd laip, et tahtsin vabal päeval ainult juuksuris käia ja natuke Kevadpäevadega asjatada. 

Võiksin minna ka täna, aga tänaseks on mul paremad plaanid. Palju üritan arvestada ka sellega, mis järgmistel päevadel plaanis. Homme näiteks pean kell 11 majja koosolekule minema, selleks on vaja ette valmistada mõned asjad. Ja siis kella 17-ks tööle. Ja edasi praegu mõelda ei taha, sest taipasin, et tegelikult võiks ma seda koosolekuks ettevalmistust siin tööl teha, kui mul oleks oma arvuti kaasas. 

Ehk et järgmisel nädalal on Kevadpäevad. Nii ootamatult pole need enne tulnud. Kui varem suutsin ikka ree peal püsida ja nautsin kõike, mida teen (siiani naudin, tegelikult), siis ses suures töö- ja kolimispaanikas on kõik väga lappama läinud. Kõik on küll hästi, aga võiks paremini. Õnneks on mu ümber palju mõistvaid ja toetavaid inimesi. 

Koolist ei räägi üldse. Arvasin, et suudan kõik ära händlida, a nüüd, tuleb välja, ei suuda midagi.

Seniks - uute alguste terviseks!

No comments: