Saturday, 5 April 2014

I am the fine idea you crave

Ma olen end vist nii tühjaks kirjutanud, et siia enam ei jõuagi. Tegelikult on mul vahepeal üsna mitu drafti tekkinud, aga kunagi pole päris mõtteid, et lõpuni kirjutada. Või tuleb midagi jälle vahele. Olen viimasel ajal nii mitu olulist teksti valmis kirjutanud, toimetanud olemasolevaid.. Sõnaga, kogu aeg ninapidi arvutis olnud, et noh, enam ei taha. Või siis tegelikult niipalju ka mitte.

Mõnna jalutamisharjumuse olen sisse harjutanud endale. Niiet kui miski jälle närvi mustaks ajab või ilm talumatult ilus on, viskan arvutil kaane kinni ja lähen jalutan. Ja päris palju. Tavaliselt unustan end ikka paariks tunniks jalutama ja eriti lahe, kui satun kohtadesse, kus varem käinud pole. Karlova on mul nii risti-põiki läbikammitud juba, eriti viimase aasta jooksul. Igal kohal, nurgal, aial, kirikul, pingil, kõnniteel või isegi suvalisel tänavapostil on oma lugu. L, kui sa seda endiselt loed, siis sa tead, millest ma räägin. Üleeile näiteks meenus mulle ühe peenraga mingi seal sõrmede kasvatamise lugu.. Muigasin omaette. Vihmas.
Aga nagu mainisin, eriti tore on jõuda mugavus-nostalgiatsoonist välja ja uusi paiku avastada.

Jalutamisega on kord nii, kord naa - vahel mõjub hästi, vahel halvasti. Ükspäev näiteks taipasin, et meel läks veel kurvemaks kui ta enne oli. Aga see oli nagunii üks õnnetu päev ka. Vahel lihtsalt sajavad kõik maailma hädad korraga kaela. Siis muudkui mõtled, et hvakk, enam hullemaks ju ei saa minna, aga ikka saab, ikka saab. Kuigi tegelikult suuremas plaanis pole hullu ja kõik on endiselt vahva. Ainult võibolla on see kõik üks suur hirm peatse rutiinimuutuse ees. Või rutiini langemise ees. Ilmselgelt lendab mu praegune graafik peapeale tööleminekuga ja võibolla mul pole siis enam üldse elu.

Võibolla ma lihtsalt kardan ka. Et see pole see, millepärast ma siia jäin. Sest khm, nagu Hiiekaga nalja ju viskasime, pidid mind siin kinni hoidma ainult unistuste töökoha ja eluarmastuse leidmine. Praegu nagu ei vabanda mind siin miski.
Samas see, et ma hakkan lõpuks ometi suureks inimeseks, on omamoodi tore. Ja see, mida ma nii kaua oodanud olen.

Õnneks motivatsiooni, tegutsemisindu ja kõike muud jagub. Tuletan endale iga päev, peaaegu iga minut ja sekund meelde, et ma pean olema tugev, ma pean tegema asju õigeks ajaks, täpselt ja hästi ja ei tohi kusagil mööndusi teha.
Samas tähendab see ka seda, et ma nõuan teiselt sama palju. St kui asju on vaja teha, siis õigeks ajaks ja täpselt. Ja kui ei teha, siis olen aus, konkreetne ja vahel teravgi, kuigi olen hakanud rohkem läbi mõtlema enne, kui kellegagi kurjustan või manitsen.

Olen hakanud püüdma olla vähem intensiivsem. Ma olen kohutavalt emotsionaalne ja tormakas ja intensiivne, kui mulle miskit rõõmu valmistab, meeldib või vastupidi, tuska teeb. Olen väga harva ükskõikne, keskpärane. Suhtluses teiste inimestega (ja tegelt nagu ka siin blogis) olen kas kohutavalt, talumatult jutukas või hämmastavalt vaikne. Nii, et inimesed, kes mind hästi ei tunne, ei usuks never, et ma kellegi surnuks rääkida võiks. Ehk siis - küllaltki ebastabiilne. Ma ausalt ise ka imestan vahepeal, kuidas saab üks inimene nii ebastabiilne olla.

Aga kõige selle juures üritan vähemasti igas olukorras aus olla. Öelda välja, mida mõtlen. Seal, kus sobilik. Ma saan aru, et iialgi ei pea kõike välja ütlema, mis meelel. Hea küll, vabadus arvamust avaldada jne, aga sellest olen ma varem kusagil kirjutanud, mis sellest arvan. Ostke blogi, inimesed.




No comments: