Saturday, 26 April 2014

Uued algused

Nüüd tuli tunne peale, et tahaks kirjutada. Ja ilma igasuguse filtrita. 

Paar päeva tagasi alustasin kirjutamist ja hõiskasin, kui roosamanna kõik on. Kõlab, eksole, hästi ju küll, kuidas ma olen astunud justkui täiesti uude ellu oma uue töö, uue kodu ja mille kõigega veel. Pluss olen selle kõige kõrvalt kandideerimas ka oma enam vähem unistuste tööle. 

Aga selleasemel et rõõmustada, on kõik hoopis neetult pingeline. Teoorias tundub kõik enam vähem händlitav, aga praktikas on olnud kuradi raske. Ma pole isegi jõudnud mõelda, kas olen praeguse elukorraldusega rahul. Iga võimalik hetk võiksin lihtsalt ülepingest nutma pursata. Aga pole sellekski aega. Õnneks uues kodus, turvatsoonis, on kõik rahulik.

Karussell algas eelmisel laupäeval esimest töötundidega. Sellest alates ei möödunud päevagi, mil poleks tööl käinud. Nüüd eilne, reede, oli ka ainus päev, mille kuupäeval mul ühtki töötundi polnud. Pole paha! 

Kolimine. Eelmise teisipäeva õhtul otsustasin, et ma ei koli. Olin esmaspäeval käinud vaatamas ühte võimalikku korterit, hullult heas asukohas, aga korter polnud praktiliselt mitte midagi. Garantiiraha küsiti ka kaks korda üürisumma. Korter on KV-s endiselt saadaval (olin tookord esimene vaataja, kuigi kuulutus oli juba pikemat aega üleval olnud). Siiani tahaks talle öelda, et kuule, preili, lõpeta unistamine ja tule maapeale tagasi oma hindadega, aga väga pole enam minu probleem. Kuigi kahju minusugustest, kes hea asukoha peale kohale tõttavad ja siis rämedalt pettuvad.

Teisipäeva õhtul sain samas ka ühe hea korteripakkumise sõbrannalt. Leppisin kokku, et lähen vaatama järgmine päev. Olin skeptiline. Hea pakkumine küll, aga ma olin ju otsustanud ja otsus edasimenetlemisele ei kuulnud. Kolmapäeval, suure surmaga, just in case, läksin korterit ikkagi vaatama. Ja tunne oli õige. Kohe. Kohe hakkasid ka masterplaanimootorid peas tööle, kuidas võimalikult kiiresti ja valutult kolimismajandus korraldada. Pärast miljonit eri plaani sai kolimisprotsess ajastatud mai teise poolde. Olgu öeldud, et minu elus ei lähe ükski plaan nii, nagu algselt plaanitud. Eksole. Mida päev edasi, seda rohkem ma mõtlesin ja orgunnisin. Lõpuks juhtus nii, et kolisin juba üleeile ehk nädal ja üks päev pärast korteri vaatamist. Nii ma siis oma uues pesas nüüd elangi. 

Vanast korterist on veel vaja mõned asjad tuua, natuke koristada, milleks ma meeleheitlikult püüan aega leida. Nüüd pean tõesti omaeenda sõnu, et kõigeks leiab aega, kui vaid tahta, sööma. Sest no ei ole seda aega. Okei, fain. Ma oleks võinud seda teha eile, aga eile olin ma niivõrd laip, et tahtsin vabal päeval ainult juuksuris käia ja natuke Kevadpäevadega asjatada. 

Võiksin minna ka täna, aga tänaseks on mul paremad plaanid. Palju üritan arvestada ka sellega, mis järgmistel päevadel plaanis. Homme näiteks pean kell 11 majja koosolekule minema, selleks on vaja ette valmistada mõned asjad. Ja siis kella 17-ks tööle. Ja edasi praegu mõelda ei taha, sest taipasin, et tegelikult võiks ma seda koosolekuks ettevalmistust siin tööl teha, kui mul oleks oma arvuti kaasas. 

Ehk et järgmisel nädalal on Kevadpäevad. Nii ootamatult pole need enne tulnud. Kui varem suutsin ikka ree peal püsida ja nautsin kõike, mida teen (siiani naudin, tegelikult), siis ses suures töö- ja kolimispaanikas on kõik väga lappama läinud. Kõik on küll hästi, aga võiks paremini. Õnneks on mu ümber palju mõistvaid ja toetavaid inimesi. 

Koolist ei räägi üldse. Arvasin, et suudan kõik ära händlida, a nüüd, tuleb välja, ei suuda midagi.

Seniks - uute alguste terviseks!

Tuesday, 8 April 2014

I'm gonna fly like a bird through the night

There is always something to be grateful for.
Ei oleks iialgi arvanud, et nii julgelt selliseid klišeesid pilduda julgen, aga iga päevaga tunnen üha enam ja enam, et on nii palju asju, mille eest väga tänulik olen. Elule ja tõenäoliselt erinevatele inimestele. Ja iseendale, et suudan end üllatada ja üha enam üle iseenda varju hüpata.

Viimasel ajal on elu päris intensiivne olnud, aga püüan ka iga sekundit nautida. Täna jooksin otse voodist seminari, tundus vajalik - oli vajalik. Tundub, et hakkan lõpuks ometi akadeemilises plaanis mingile reele saama ja endasse rohkem uskuma. Täna kvalitatiivsete seminaris tundsin teiste uurimisteemasid kuulates, et miks ma nii primitiivne olen, miks ma ei võiks mingit ülisemiootilist überkhuuli teemat uurida. Hiljem selgus, et mu teema oli lausa päris hea ja suutsin isegi uurimismeetodite kasutamise osas päris õiges suunas mõelda. Tasub endale vahel ikka meenutada, et lihtsuses peitub mitte ainult võlu, vaid kogu kavalus ja edu.
Aah! Väikesed võidud ja rõõmud.

Pagana pihta, uni tuli peale.


Saturday, 5 April 2014

Väärtustest

Ma olen mõnikord mõelnud, et ma kirjutan kindlasti jube segaseid postitusi ja mõtteid siia. Mitmekordselt kodeeritud mõtted ja nii. Kunagi millestki päris täpselt ei räägi ja muudkui peidan ja varjan, onju. Aga nii on elus ka - iialgi ei räägi millestki enne, kui asjad on selged. Vähemalt üritan seda endasse juurida. Liiga palju olen elus asju välja hõiganud veel enne, kui miski 100% kindel ja kivisse raiutud on, ja hullult kõrvetada saanud.

Eksole, teate ju küll seda tunnet, et räägid millestki kellelegi, aga asjade mingites protsessides ikkagi selgub, et ei lähe päris nii. Ise saad võibolla hullult põletada juba seal faasis, ja siis tuleb see kaunis keegi veel küsima, et noh, kuidas selle ja teisega läheb siis. Lööd silmad maha ja tunnistad arglikult, et tead, ei läind päris nii.

Ma tean, ma tean, armsad inimesed, et see on nõme, kui ma hõiskan, et lähen näiteks töövestlusele, aga ei ütle, kuhu. Ja siis tehakse mossis nägu, et mis üldse ütlesid siis, et lähed. Teen näo, et kulla inimene, aga sa ju küsisid, kuhu ma lähen ja mina, aus inimene, vastasin. Ei hakka ju vassima, et lähen koju, kui vestluspartner ju teab küll, et ma ei ela sealpool jõge (siinkohal tekib küsimus, kas varjamine ja mitteinformeerimine on teatud liiki valetamine, aga sellel praegu pikemalt ei peatu). Muidugi, oleneb kindlasti ka minu ja küsija suhetest. Oma kõige lähedasemate eest mul ikka ei õnnestu iialgi midagi varjata. 

Nii õnnelik, et mu elus on inimesi, kes ei mõista mind iialgi hukka mu nõrkuste pärast. Nagu ma korduvalt kirjutanud olen, siis olen viimaste aastate jooksul õppinud oma vigu rohkem tunnistama ja neid seeläbi ka loodetavasti paremini händlima. Ausus on number üks väärtus ja see on nii mitmetahuline. 

Üks tahk on see, et ma räägin, kuidas asjad on. Teine on see, et mul on mingid kohustused mingite inimeste ees. Kohustus millestki rääkida nii, nagu see on. Kohustus üleüldse rääkida, kui olen lubanud olla. Kolmas on see, et ma ei varja asju, vaid ütlen õigel ajal õiged asjad välja. See, millal on õige aeg - tunnetamise küsimus, muud ei oskagi öelda.

Viimasel ajal on ilmnenud, et ma, kes ma olen end ikka üsna avatud inimeseks pidanud, öelnud, mis mõelnud, käitunud, kuidas mõelnud, ei oska end ikkagi piisavalt hästi väljendada. Suudan ikka oma tegemistest ja olemusest vale mulje jätta. Aga ma tean ka, et need, kellele ma selle mulje olen jätnud, ei loe seda siin. 

Ma olen olnud viimasel ajal ka mitmeid kordi teravalt küsimuse ees, kas on vaja kogu aeg kuri nõid olla ja õiglust taga ajada. Stanislaw Jerzy Lec ütles, et "meile meeldiks, et meie sisehääl tuleks meisse väljastpoolt." Niimoodi olen ma lootnud paljudele küsimustele elus väljastpoolt vastust saada. Nii ka sellele. Olen saanud nii ja naa vastuseid - on need, kes ütlevad, et ära ole kogu aeg nii skeptiline. Teised aga on veendumusel, et kui midagi kriibib, ütle välja, hakkab kergem. Aga nagu ma eelmises postituses kirjutasin, ei ole ju vaja alati kõike välja öelda.

Näiteks, tähtajad on tähtajad ja kui keegi neist julgeb üle astuda, pälvib ta mu silmis mingiks hetkeks kohutva disrespecti. Aga seda õnneks seniks, kuniks ma ei tea asjaolusid. Enamik juhtudel on inimestel, kellega koostööd teen, ikka mingi mõistlik seletus asjadele, ja peale selle teevad nad oma tööd väga hästi. Mõnikord, okei, päris tihti ma muidugi võin ka neis esitatud asjaoludes kahelda, sest ma olen ju preili hüperskeptik. Miskipärast on mul vahepeal väga suuri probleeme uskumisega, et võibolla inimesed polegi laisad ja halvad ajaplaneerijad. Sorri, kui sa seda loed ja end ära tunned. 
Aga jällegi, mida rohkem ma teistelt nõuan, seda suurem on mul ka tegelikult vastutus enese ees. Ja hirm, et ma ei suuda olla piisavalt hea.

 Jällegi S. J. Leci tsiteerides, "hiiglaste hulgas püüa olla kääbus, kääbuste hulgas hiiglane, aga omasuguste hulgas püüa olla enda vääriline." Ma mõtlen sellele kogu aeg, kas ma suudan olla enesele seatud mäekõrguste standardite vääriline. Iga hetk, mil ma kelleltki midagi ootan, panen end tema olukorda - kas ma ise suudaksin, saaksin sellega hakkama? Samas püüdes arvestada selle konkreetse isendi eripäradega, kui palju ta kanda jõuab, ega ta üle ei pinguta, ega ta teiste seljas liugu lase. 

Püüd jääda inimlikuks. On jällegi vist aspekt, milles minu suhtes eksitakse. Vist arvatakse, et ma ikkagi teen inimestele ülekohut ja käitun nii, nagu minu maailmas asjad käima peaks. Tunnistan, võib ette tulla küll. Aga kindlasti pole see, mis ma päriselt arvan ja tahan. Aga miks, põrgu päralt, ma jätan siis alati inimestele mulje, et ma kalk jääkuninganna olen? Ma tean küll, et see on bitchy resting face keiss natuke. 

Also, maailm oleks palju parem paik, kui inimesed, tõesti, õigel ajal õigeid asju ütleksid. Tagantjärele tarkus on tore, aga seda ma tahaks ikka oma vigadest õppida, mitte sellest, et keegi tuleb tagantjärgi targutama, mida ma kusagil valesti tegin. Kus sa, krt, siis olid? Miks sa mulle siis ei öelnud? Sa ju teadsid siis, ma tean. Ja siis tuleb hala, et aga ma ei tahtnud su tundeid riivata,  töö ja stress ja nii edasi ja tagasi. Kas peab kõigile koostööpartneritele ja muidu inimestele ütlema, et kuulge, ärge üritage mind mingi vati sisse mässida, ma olen piisavalt suur küll, et tõtt taluda. On valus, on ebamugav, aga tagantjärele oleme kõik õnnelikud, et välja sai öeldud, et parandatud sai end õigel ajal, et ausus päästis maailma. 

Samas olen ma ka hakanud inimestele, kes millegi heaga hakkama on saanud või mulle niisama väga meeldivad, seda rohkem välja ütlema, meelde tuletama. Muudkui taban end viimasel ajal mõtetelt, kuidas see või teine isend on millegi poolest mu sügava austuse pälvinud, kellesse ma väga usun, kellest väga hoolin, kellele alt üles vaatan. Neid inimesi, eri kategooriates, no ikka on! Ma ausõna pigem näeks maailmas palju rohkem headust, kuiet oleks hästi skeptiline. A mis teha, viimast ikka tuleb ette ja ma pole kindlasti see inimene, kes laseks endal naha üle kõrvade tõmmata, enda seljas liugu lasta või muudmoodi kottida lasta. Ma tean väga hästi, et osad inimesed mõtlevad, et ma võibolla olen pime ja rumal või siis et osava manipulatsiooniga saab ära petta. Ei saa, ausalt, ei saa. Ärge üritage, ma näen teid läbi. Aga aususega, siira aususega teeb palju ja võib mind täiega pahviks lüüa. 

Avaldasin võibolla nüüd mingi salarelva, millega mind võluda. Aga vähesed tegelikult suudavad olla nii ausad. Aga eks ausus nõua julgust. Mul endal seda julgust pole ka elus just väga palju olnud, ikka on mingeid hädavalesid ette tulnud ja arvamust, et hullult kaval peab olema, ainult siis lööb läbi. Siiani tegelikult arvan, et kaval peab olema. Mu moto on olnud pikka aega, et laisk võib ju olla, aga kaval peab olema. Nüüd pigem tahaks selle muundada kuidagi vormi "kavalalt aus". Ma tean, et see ei kõla kuigi hästi, aga paremini ma seda praegu oma peast kätte ei saa.

***

Tahan elada nii, et neil, kelle ees mul on vastutus ja kohustused, poleks põhjust näpuga näidata. Tahan olla enese ja teiste vääriline. 
Nii ma siis töötangi, ööd ja päevad läbi. Mitte küll selleks, et teistele meeldida. Ka mitte väga palju selleks, et endale meeldida. Lihtsalt selleks, et mu elus on praegu väga mõnusad projektid ja jube mõnus on. Teen rohkem kui mult reaalselt nõutakse ja ma (natuke ikkagi  tahaks ju meeldida ka, kui juba teen) loodan, väga siiralt, et seda märgatakse ka. Lihtsalt vastupidise efekti vältimiseks, et ma ei tee kõike päris nii, nagu mingid osapooled tahaks. Niiet siin tulebki mängu faktor, kuidas hea kommunikatsioon on kõigi muude protsesside alus. Pole kommunikatsiooni, pole usaldust. Pole usaldust, pole.. midagi muud. Peale kaose. 

Ja kõige selle peale jääb üle ainult endale öelda, et olen maailma asjadest õigesti aru saanud. Kuigi tegelikult, "terve eluaeg järjekindlalt eesmärgi poole liikuda saab juhul, kui eesmärk pidevalt eemaldub," (ikka S. J. Lec, kes muu). Mingit konstantset "olen-selle-eesmärgi-saavutanud-punkt" hetki ei tohiski elus tegelikult olla, sest mugavustsoon on üks hukatuslik koht. Muidugi tasub siia konteksti ikkagi lisada vaheeesmärkide täitmise, aga tegelikult see, kui eesmärgi ja isendi enda liikumised on pöördvõrdelises seoses, on tegelik edasiviiv jõud. 

***

Ma olen end aegade jooksul miskipärast mingitel hetkedel ikkagi tahtnud mingisuguse võlts-säraga ehtida. Me kõik üritame mingit muljet jätta, mingit rolli mängida. Mina olen alati kuidagi kiiremini, kaugemale, kõrgemale ihanud. Olla suur ja ilus, särada. 

Õnneks, õnneks lõpuks olen ma mõistnud, et ikkagi sisu on see, mis loeb. Mu teod, mitte mu sõnad. Tihti ka see, mida ma pole (veel), mitte see, mida ma olen või olla võiksin. Ma ei karda enam olla see, kes ma olen. Olen seda varem ka öelnud, et ma olen hullult õnnelik, et ma olen just oma vanemate tütar, mitte kellegi teise. Eks me kõik ole ihanud olla staarvõsukesed, et elu lihtsam oleks. Kas või hetkekski. Et maailm rulluks me ees lahti ühe papa sõrmenipsuga. 

Aga minu vanemad ei ole ei prominendid ega muudmoodi tuntud ega tunnustatud isendid. Nad on täiesti tavalised.. kartulid. Hiired. Tublid ja töökad. Niiet mulle on elus antud suurepärane võimalus, et end ise tõestada. Isegi Kuressaare suuruses linnas ei tunne keegi peale meie oma tutvusringkonna mu vanemaid. Mul oli võimalus puhta lehena ajakirjanikuna töötada ilma, et ükski intervjueeritav oleks minusse kuidagi subjektiivselt suhtunud, sest ma olen selle ja teise tütar. See on kindlasti lõbus ja tore, kui inimesed su vanemaid tunnevad ja sulle seetõttu võibolla kergemalt midagi lobisevad. Aga kui ma olen midagi seesugust kätte saanud tänu oma skillidele, on rõõm ju topelt, või mis?

Samuti olen mõistnud, õnneks, et igasugune seltskonna eliit on tühi. Mõttetu säramine. Eranditega, kindlalt, aga üldises plaanis olen ma sigaõnnelik end ümbritsevate inimeste üle. Tõsi, kindallt on neist paljud tulevikutedijad või juba praeguses olevikus tuntud ja tunnustatud isendid. A asja eest! Krt, ei saa edasi seda teemat kirjutada, tuleb veel äkki jälle pisar silma selle headuse pärast. Väga suur respekt kõigi teie vastu, kes te mu elus olete. 

***

Pai teile, kes te läbi lugeda viitsisite. Eriti numps oleks, kui jätaksid endast kommentaaariga jälje ka, siis ma tean, et sa võibolla mõistad mind. Või äkki ei mõista ka?

I am the fine idea you crave

Ma olen end vist nii tühjaks kirjutanud, et siia enam ei jõuagi. Tegelikult on mul vahepeal üsna mitu drafti tekkinud, aga kunagi pole päris mõtteid, et lõpuni kirjutada. Või tuleb midagi jälle vahele. Olen viimasel ajal nii mitu olulist teksti valmis kirjutanud, toimetanud olemasolevaid.. Sõnaga, kogu aeg ninapidi arvutis olnud, et noh, enam ei taha. Või siis tegelikult niipalju ka mitte.

Mõnna jalutamisharjumuse olen sisse harjutanud endale. Niiet kui miski jälle närvi mustaks ajab või ilm talumatult ilus on, viskan arvutil kaane kinni ja lähen jalutan. Ja päris palju. Tavaliselt unustan end ikka paariks tunniks jalutama ja eriti lahe, kui satun kohtadesse, kus varem käinud pole. Karlova on mul nii risti-põiki läbikammitud juba, eriti viimase aasta jooksul. Igal kohal, nurgal, aial, kirikul, pingil, kõnniteel või isegi suvalisel tänavapostil on oma lugu. L, kui sa seda endiselt loed, siis sa tead, millest ma räägin. Üleeile näiteks meenus mulle ühe peenraga mingi seal sõrmede kasvatamise lugu.. Muigasin omaette. Vihmas.
Aga nagu mainisin, eriti tore on jõuda mugavus-nostalgiatsoonist välja ja uusi paiku avastada.

Jalutamisega on kord nii, kord naa - vahel mõjub hästi, vahel halvasti. Ükspäev näiteks taipasin, et meel läks veel kurvemaks kui ta enne oli. Aga see oli nagunii üks õnnetu päev ka. Vahel lihtsalt sajavad kõik maailma hädad korraga kaela. Siis muudkui mõtled, et hvakk, enam hullemaks ju ei saa minna, aga ikka saab, ikka saab. Kuigi tegelikult suuremas plaanis pole hullu ja kõik on endiselt vahva. Ainult võibolla on see kõik üks suur hirm peatse rutiinimuutuse ees. Või rutiini langemise ees. Ilmselgelt lendab mu praegune graafik peapeale tööleminekuga ja võibolla mul pole siis enam üldse elu.

Võibolla ma lihtsalt kardan ka. Et see pole see, millepärast ma siia jäin. Sest khm, nagu Hiiekaga nalja ju viskasime, pidid mind siin kinni hoidma ainult unistuste töökoha ja eluarmastuse leidmine. Praegu nagu ei vabanda mind siin miski.
Samas see, et ma hakkan lõpuks ometi suureks inimeseks, on omamoodi tore. Ja see, mida ma nii kaua oodanud olen.

Õnneks motivatsiooni, tegutsemisindu ja kõike muud jagub. Tuletan endale iga päev, peaaegu iga minut ja sekund meelde, et ma pean olema tugev, ma pean tegema asju õigeks ajaks, täpselt ja hästi ja ei tohi kusagil mööndusi teha.
Samas tähendab see ka seda, et ma nõuan teiselt sama palju. St kui asju on vaja teha, siis õigeks ajaks ja täpselt. Ja kui ei teha, siis olen aus, konkreetne ja vahel teravgi, kuigi olen hakanud rohkem läbi mõtlema enne, kui kellegagi kurjustan või manitsen.

Olen hakanud püüdma olla vähem intensiivsem. Ma olen kohutavalt emotsionaalne ja tormakas ja intensiivne, kui mulle miskit rõõmu valmistab, meeldib või vastupidi, tuska teeb. Olen väga harva ükskõikne, keskpärane. Suhtluses teiste inimestega (ja tegelt nagu ka siin blogis) olen kas kohutavalt, talumatult jutukas või hämmastavalt vaikne. Nii, et inimesed, kes mind hästi ei tunne, ei usuks never, et ma kellegi surnuks rääkida võiks. Ehk siis - küllaltki ebastabiilne. Ma ausalt ise ka imestan vahepeal, kuidas saab üks inimene nii ebastabiilne olla.

Aga kõige selle juures üritan vähemasti igas olukorras aus olla. Öelda välja, mida mõtlen. Seal, kus sobilik. Ma saan aru, et iialgi ei pea kõike välja ütlema, mis meelel. Hea küll, vabadus arvamust avaldada jne, aga sellest olen ma varem kusagil kirjutanud, mis sellest arvan. Ostke blogi, inimesed.