Sunday, 9 March 2014

Saksamaa, veebruar 2014

Paras aeg reisilugudeks. Nüüd lõpuks tunnen, et see lugu tahab must välja saada. Iga kord, kui keegi check-inib Frankfurdi lennujaama, läheb mul seest õõnsaks. Guugeldan lennujaama, vaatan pilte ja isegi sealse bahnhofii raudteerööpaid vaadates tekib miski sõnuseletamatu tunne, mis on vist igatsus.


Täpselt kuu aega tagasi, 10. veebruaril alustasin oma teekonda Tallinnast Lõuna-Saksamaa poole. Õigupoolest algas kogu elu ratastel, õhus ja rööbastel pihta juba eelmisel päeval, kui hommikul Saaremaalt Tartusse sõitsin, et asjad kohvris vahetada ja rongiga Tallinnasse preili K juurde veereda. 

Esmaspäeva varahommikul jätkus lõputu veeremine taksoerroriga. Olin eelmisel õhtul mõned numbrid üles kirjutanud ja välja vaadanud, helistasin ühte. Ärge iialgi kasutage Euro Taksot, ei ole kiire ja mugav takso Tallinas (ühe n-iga jah) nagu nad end reklaamivad. Ootasin 15 mintsa, mis noh, teades, et niigi suht hilja lennujaama poole startinud olin (ok-ok, tegelt mitte, aga Miss Paanika hakkas ikka tööle), tundus terve igavikuna. Helistasin uuesti ja sain vastuseks umbkeelse vastuse, et "aga te ju panite toru ära, me ei saatnud taksot," - "aga te ju ütlesite, et tuleb?" (päriselt ka ütles) - "oodake palun," ja pani mu vähemalt kaheks mintsaks mingit kummalist muusikat kuulama, et siis teatada "vabandust, meil pole praegu vabu taksosid." Viskasin toru suurest vihast ära ja sattusin veel suuremasse paanikasse. Järgmine takso tuli õnneks umbes viie(!!) mintsaga. 

Tallinn-Riia

Lennujaamas sain ikka korralikult oodata, vaatamata "maomastarustjääntäiegahiljaks" paanikale. Essa ärevus hakkas mööda minema ja täitsa tšillläks oli. Kuni lennuni. Essal lennul sain kõige vahekäigupoolsema seati, mis iseenesest polnud üldse halb variant. A lennuk oli nõme, 3x3 seatinguga, a õnneks mu kõrval istus üsna ok normaalne proua, kes esialgu istus keskmisel, a pärast kolis akna alla, niiet ruumi oli maa ja ilm.

Aga mina, mina!!! Ma arvasin, et ma plahvatan ärevusest! Oli mu viimasest lennust ju ikka omajagu aastaid möödas. Kõik oli nii põnev ja hirmus ühekorraga ja seda enam, et õhkutõus muudkui venis. Imesin usinasti Mr. Fizzysid ja palvetasin (ok, tegelt mitte), et kõrval lukku ei läheks. Aga ikka, raiped, läksid. Ja tagantjärgi targana öeldes on see lihtsalt mu halb eripära, et mul ongi põhimõtteliselt terve lennureisi aja kõrvad lukus. 
Seda enam, et need 3x3 lennukid on vastikud paksud ja lühikesed ja raputavad rämedalt. Ilm oli ka üsna tuuline, aga samas lendasime päikesetõusu ajal, niiet see vaade, mis sealt avanes, pilved ja päike, oli priceless.. Pilte pole, sry, ei hakanud üle inimeste nügima. Niiet kes näinud, see teab, millest räägin. 

Lend kestis ca 50 mintsa. Riiga jõudes oli kahe lennu vahe ainult pool tundi, lend oli veits hiljem ka jõudnud, niiet jõudisin jälle kergelt paanikasse sattuda, a põhjuseta. Riia lennujaam oli nunnu ja loogiline ja etteruttavalt võin öelda, et selle reisi lemmik kah. Aega oli okeilt, sai veel päris pikalt transfeeri oodatud ja viimaseid tasuta wifi rõõme nautida.

Riia-Frankfurt

Teisel lennul istusin ühe päris Saksa härra kõrval, jälle vahekäigupoolne seat, no kurja! Korra vaatasin, et ajaleht ta käes on Müürileht, a lähemalt uurides osutus siiski miskiks Saksa päevaleheks (jah, nõnda luurangi võõraid oma kõrval, aga kõik oli nii põnev, noh!). Lend oli ok, kõrvad nii lukus enam polnud ja isegi, eneselegi üllatuseks, veits aega tukkusin. Kuna veitsa muretsesin oma 8kilose käsipagasi pärast, siis raamatut kaasa ei julgenud võtta. Tagantjärgi mõeldes, kui rumal saab olla.. 

Lend kestis vist kaks ja pool tundi. Lennu lõpupoole hakkas härra mu kõrval oma göörlfrendidega xoxoxoxo sõnumeid vahetama (ma ainult vaatasin aknast välja ja nägin kogemata, aga naerma ajas, sest tal näisid soojad suhted õige mitme naisterahvaga olevat) ja laulma. Päris hea meel vist oli koju jõuda. 
Frankfurdis tervitas keskmisest soojem õhk (talve kohta, noh, või vähemalt nii ma endale ette kujutada tahtsin). 

Frankfurt flughafen




Frankfurdis oli kõigepealt aeg tunnikese võrra tagasi lennanud. Freiburgi bussini oli kolm ja pool tundi, mida oli ilmselgelt liiga vähe, et linna avastama minna. Istusin ühte kohvikusse maha ja otsisin wifit. A mida polnd, seda polnd! Pika brausimise peale õnnestus mingi hotspot kätte saada, a seda ka tasuta ainult tunnikeseks. 
Siis taipasin, et tegelt oleks mõistlik üles otsida see koht, kust buss väljub. Eeldasin, et see ei saa väga raske olla, a no mine sa tea! 
Suurema vaevata õnnestus bussiterminal leida. Järgmine paanika tekkis sellest, kuidas ma polnud ühtäkki kindel, kas mu väljaprinditud piletiga üldse saab bussi või on see mingi broneerimisleht. Kahtlust tekitas see, et kohanumbrit polnud piletil ja üleüldse kuidagi kahtlane nägi välja. Küsisin Frankfurdi linnainfost, ehk oskavad aidata, a nad vaatasid nõutult. Fain, ju siis on. Hiljem selgus, et kohanumbrita piletid on Saksamaal tüüpiline keiss.


Frankfurt-Freiburg

Loivasin siis, veits kabuhirmus, 20 mintsa enne piletil märgitud aega bussiterminali. Kuna seal on aga väljumiseks sada eri kohta (ok, mitte nii palju) ja eri tähist, siis tekkis mul veits kahtlus, et kust buss täpsemalt väljub. Samuti eeldasin, et buss on 15 mintsa varem kohal (noh, kui märgitud oli, et plz vea oma ääss 15mintsa varem kindlasti!!! kohale) ja otsisin guugeldades nähtud tuttavat kapsaussirohelist bussi. Kammoon, see poleks ju saanud märkamata jääda! 

Hakkasin juba jälle kergelt paanikasse sattuma, küsisin igaks juhuks kohalikult tänavakoristajalt, et kust mu buss väljub. Näitasin talle piletit ja puha, ei saanud ju valesti mõista. Tüüp tegi suured silmad ja ütles, et ma pean Terminal 2-te sõitma. Sattusin MEGAPAANIKASSE, sest MISASJA??! Bussi väljumiseni oli selleks ajaks viis mintsa ja mina pean veel teise lennujaama otsa sõitma?? Õnneks üks buss tuli parasjagu, hüppasin sisse ja küsisin, kas see viiib Terminal 2-te. Tüüp muigas ja ütles, et me oleme Terminal 2-s. Mida vol 2? Loo moraal: ära kunagi usalda kohalikku tänavakoristjat, ta ei tea ise ka, kus ta parasjagu on. 

Kui olin juba lootuse kaotanud ja juba kolmanda platvormi juures, hõikas mulle üks proua, et ma olen õiges kohas. Näitasin talle oma piletit ja ta kinnitas, et pilet ja kõik on õige, et buss peaks varsti tulema. Nimelt on seal kõik ajad piletitel bussi peatusesse saabumise ajad, mitte väljumisajad. Loogiline kahh, kunagi ju ei tea, kui kaua võib peatuses jaurates aega minna. Lõpuks saabus buss ja sättisin end mõnusalt kõige ette istuma, et kolm ja pool tundi veel vaadet nautida. 


Wifiga oli jälle see lugu, et mida pole, seda pole. Või tähendab, oli, a ära ei ühendanud miskipärast. Samuti puudusid lubatud pistikud jne. Ses Sebe/Eesti Buss > Meinfernbus. A inimesed seevastu olid toredad, bussijuht suhtles enne igat peatust, igas peatuses ja pärast iga väljumist läbi mikrofoni reisijatega, tegi nalja ja mul oli hirmus kahju, et ma aru ei saanud. Reisijad naersid ja suhtlesid vastu. Ja sellele mõeldes tuleb mul praegu nii suur igatsus peale, et tahaks lõhki minna. 
Sõitsime läbi Mannheimi, Karlsuhe ja vist oli mingi linn veel, mis praegu ei meenu.
Selleks ajaks oli sõitmisest juba piisavalt kopp ees, niiet Freiburgi jõudes vihma käes jalutada tundus tore. 

Maarjat oodates kurikuulus Starbucks
Freiburgi tuli mulle juba Maarja vastu ja jätkasime teekonda rongiga Freiburgist appi-mul-ei-tule-meelde-kuhu. Esialgu pidin, kui teadsin veel, et üksi selle otsa sõitma pean, Müllheimi sõitma, a me sõitsime veel ühe peatuse edasi.
Vot, tõestusmaterjali pole, aga Saksa lähiliinide rongid on sellised nagu Eestis kuulsad uued Elroni kaugliinid Trt-Tln vahel. A isegi seal tundus rohkem ruumi olevat, ja mõnusam kah. 

Kell oli juba parajalt õhtu, selleks ajaks oli mul vist juba ligi 13 tundi sõitu seljataga, kui lõpuks sinna X linna jõudsime, kust D meid autole korjas ja ca poole tunniga Kanderni jõudsime. Appi, appi, appi, ma ei mäleta enam neid kõige esimesi muljeid majja astudes! Esimene hetk, mis meenub, on õhtusöögilauast, kui nad alguses inglise keeles rääkida üritasid, aga jutt ikka saksakeelseks kiskus ja ma ausalt, MITTE MIDAGI aru ei saanud. Suutsin vaid aduda, et ma ei saa aru, kuhu ma sattunud olen, kas nad on Itaalia perekond (D on Roomast pärit) või misasi. Ootasin hetke, et saaks pessu ja Maarja tuppa urgu pugeda, et järgmine päev edasi vaadata, misasi see koht on, kuhu ma sattunud olen. 

Kandern

Otsustasime Maarjaga, et kuna mul on piiiikk and I mean, väga pikk reis seljataga, siis ma hommikul 730 temaga ärkama seekord ei hakka. Naliiii, suurest ärevusest ma muidugi ärkasin ta äratuskella peale üles, a kuna mul ikkagi oli veel natuke reaalne hirm, siis allakorrusele siiski ronima ei hakanud. 

Blumenplatz, maja ees
Päeval tegime Maarjaga tiiru linna ühele poolele. Las pildid räägivad.

Kiskus kevadeks (10.02.14!!)


Kõik majad. Sellised. Jube nunnu!



Mõtlesime, et peab ikka mäe otsa ka ronima. Ega nalja polnd, ikka korralik turnimine, a vaade oli seda väärt! 




Üks asi, mida ma väga väga väga igatsen.
Teine asi on kohaliku türgika Dönerbox ehk friikad, kebab ja hapukoorekaste.
Ei saa mainimata jätta, et kogu imelist jalutuskäiku saatis päike ja pluss kaheksa kraadi. Nii soojaks pole siin Eestis veel praegugi läinud (kui megasoe vabariigikas välja arvata), a praegu olla seal juba ligi pluss kaheksateist. 

Pärast väsitavat mäkkeronimist oli aeg lõunaks. Mõtlesime, et ei viitsi vist süüa teha ja läksime kohalikku parimasse kebabikohta (okei, mitte et neid seal rohkem oleks. Kandern on väga pisike linn, ca 3000 elanikku). Kuna ma ise väga menüüs orienteeruda ei osanud, usaldasin Maarjat. Haarasime kumbki kaasa eine kleine Dönerboxi ja päris ausalt on see parim kiirtoit, mida ma eales söönud olen. Ja seda kõigest kahe eurtza eest! Ma ikka naeran, et siin Fastersis saab kahe euri eest kümme pelmeeni. 

Ma päris kindel enam pole, aga ma arvan, et see oli see päev, kui väiksemad lapsed kell vara koolist ära tulid ja MA-l sõbrana külas oli ja me nendega miskit kodu sarnast mängu mängisime ja mina paanikas olin, sest mitte midagi ei saanud aru!! I mean, väga nukker tunne oli. Muudkui mõtlesin, et ma ei kohane mitte iialgi, mitte iialgi ei hakka ma mitte millestki aru saama ja mu suhteliselt hea saksa keele põhi on olematu!

Kella kuue paiku hakkasime Maarjaga õhtusööki tegema, sest õhtusöögiaeg on neil alati kell seitse. Pärast õhtusööki arvasin, et suren ja vajun jalapealt magama. Vajusin vist kah.

Järgmisel päeval ärkasin Maarjaga koos kell vara ja saatsime väiksemad lapsed kooli. Päeval tegime jalutuskäigu teisele poole linna. 

Selliseid oli seal peisikli terve linn täis, 24/7 avatud.
Aru ma ei taipa..

Kaardid teele!

Tigusid sööma ei jõudnud, a vahva sellegipoolest

No ja need sildid! Koertega on neil küll hull teema Saksamaal

Kandern on regiooni suurim linn

Kohalik linnabassein, kus linnarahvas suviti ujumas käib.
Olla hullult mõnus

Vahelduseks koerasiltidele kiisusid ka näha



Selliseid kauneid maju oli ka 

Lemmikkoht!!! Hullult pisike, umbes selline nagu Kuressaares JR kunagi oli

Sockenmonster
Teine päev oli juba natuke lihtsam. MA-l oli jälle sõbranna D külas. Meisterdasime noid kurikuulsaid sockenmonstereid, millest osad teist juba kuulnud on. Workshop on endiselt soolas, ärge muretsege. 

Kolmandal päeval otsustasime Maarjaga kuhugi sõita. A küsimus oli, kuhu. Zürich jäi kahjuks veitsa kaugele, niiet seekord sinna ei jõudnud. Valik oli Baseli ja Lörrachi vahel. Otsustasime viimase kasuks. 

Lörrach

Hommikul pärast laste koolisaatmist sõitsime Lörrachisse. Kaunis trollinimega, umbes Tartust poole väiksem linn. Kahjuks ilmaga seekord ei vedanud ja terve päev sadas, vahelduva eduga, vihma. Linn oli õnneks aga piisvavalt tore, vaatamist-käimist jagus. 

Pilvelõhkuja. Suurlinn ikkagi!


Koerasaaga jätkub

Võrratud Milka lehmad (sain Milkafeveri)



Koerasaaga jätkub taas

Hiiele :)

Tuvimaja

Milka fever
Kandern-Frankfurt

Aeg lendas ja järgmisel hommikul asusin tagasiteele. D viis mu Lörrachisse rongile, kust sõitsin ca kümme mintsa Baselisse. Šveits, check! Mõlemast bahhofist oleks peaaegu valele rongile läinud, kui poleks kohalikelt küsinud. Baselis oli eriti napikas: ees oli parasjagu mingi Frankfurdi rong. Sattusin paanikasse, sest minu omani pidi veel oma kümme mintsa tegelt olema. Küsisin abi ja proua lahkesi seletas, et eiei, see ei lähe lennujaama. Kust ta küll teadis vol 2.

A see rong oli niiiiiiii awesome, et see kolm tundi üsna lendas. Nojah, eks ta maksis ka terve varanduse. Aga kui mõelda, kui palju aega oleks kulunud bussiga minnes, oli ajavõit ikka meeletu. Hämmastas jälle inimeste sõbralikkus. Üks neljane seltskond oli lauaga koha haaranud ja ühest peatusest peale tulnud preili ütles, et nood istuvad ta kohal. Seltskond seletas, et tahtis koos istuda, et kui preilil midagi selle vastu pole. Preilil polnud. Vahetasid mingeid viisakusväljendeid veel mõnda aega. Hämmastav, Eestis ajavad kõik näpuga tusaselt omi kohti taga
(jah, selleks ajaks olin hämmastaval kombel hakanud saksa keelest aru saama. Viimasel päeva õhtusöögilauas tabasin end äkki mõttelt, et oot, nad räägivad saksa keeles ja ma saan aru? Pärast selle fakti konstateerimist muidugi ei saanud jälle midagi aru).

Frankfurt-Riia

Frankfurdi lennujaamas sai nalja. Nalja sellepoolest, et ma tõesti arvasin, et ma juba eelmisest korrast tunnen seda lennujaama ja probleeme oma värava leidmisega ei teki. Mõtlesin veel hilisema rongiga minna, mis oleks kohale jõudnud pool tundi enne boarding time'i. Õnneks olin tark ja valisin rongi, mis jõudis poolteist tundi enne nimetet aega kohale. Seegi jäi veits hiljaks ja kogu see aeg kulus kahe terminali vahet saalimisele ja õige värava leidmisele. 

Rong nimelt saabus Terminal 1-te ja seekord pidin ikkagi reaalselt kahe terminali vahet sõitma. Mu lend läks vanast tuttavast Terminal 2-st. Suhteliselt suure ajakuluga jõudsin lõpuks sinna. Üritasin kõiksugu tabloodelt välja lugeda, kust mu lend läheb. Lõpuks leidsin õige turvakontrolli üles. Mai gaad! Kui Tallinna lennujaamas mind isegi ei katsutud sõrmeotsagagi, siis seal oli ikka täisvärk! Palju puudu polnud, et proua mulle käed püksi oleks toppinud. Tagantjärgi muigasin, et kae valentinipäevaromantikat. 

Suutsin leida õige sektori, a tabloodel polnud ikka mu täpset väravat, mis mõttes! Ootasin ja närvitsesin, et äkki olen vales kohas ja kui see värav lõpuks ilmub, pean veel teise lennujaama otsa kappama, sest see tõesti oli huge! Värava number ilmus tabloole alles boarding time'iks ja õnneks väga kaugele kapata polnud. 
Oh seda rõõmu, lõpuks ometi olin aknaaluse koha saanud! Olin selle juba suutnud enne peas välja mõelda. Thankgod, et see siis ei muutunud! 


Riia-Tallinn

Riia lennujaamas, mis osutus reisi mõnusaimaks, oli vist ca kolm tundi aega Tallinna lennuni. Veits naljakas oli seal nõnda passida, teades, et tegelt on kodu (Tartu) lähemal kui Tallinn. 
Lend oli kohutav. Kõrvad olid terve lennu lukus ja mitte miski ei aidanud. Õnneks möödus see lend kuidagi ootamatult kiiresti.
Tallinn tervitas külma õhu ja närviliste inimestega.



No comments: