Friday, 28 March 2014

I might seem so strong

Kuidas olla aus ja konkreetne ilma, et see kellelegi haiget teeks?

See on vist tõsi, et liiga palju suheldes kaotad veitsa kirjutamisoskust. On vist see põhjus ka, miks kirjanikud erakelu eelistavad. Ma olen viimastel nädalatel säärane rõõmupall olnud, lillelt lillele, pilvelt pilvele hüpanud, suhelnud, teinud, olnud, näinud, kogenud ja sealjuures suhteliselt vähe kirjutanud. Sestap ongi siin blogis vaikus ja suuremad koolikirjatööd ka tegemata.

Ma lihtsalt ei saa aru, kuhu see aeg kaob. Mõned päevad on sellised, kus tead, et no on sigakiire, loeng loengu, koosolek koosoleku otsa terve päev täis bookitud. Ja siis on sellised päevad, kus tead, et ei olegi nagu midagi teha, üks loeng või asi on keset päeva, aga muud erilist nagu midagi. Aga kus need päevad siis äkki lendavad! Olen viimasel ajal enda kohta väga vara ärkama hakanud. Tavaliselt juhtub see, sõltumata, mis kell mul kus olla vaja on, kella 7-9 vahel. Naljalt pärast 9 viimase kuu aja jooksul ärganud pole.
Täna ärkasin 10-11 vahel ja veider on olla.

Märtsi esimesed nädalad lasin hullumeelse tempoga ringi, veel eelmine nädal oli säärane, mil nädala esimeses pooles magasin öösiti 3 tundi, sõin päevas max väikese karbi salatit ja võibolla natuke šokolaadi ka. Ja tasside viisi kohvi. Mida on nüüd eriti suur rõõm juua, sest:



A tegelikult olen ma ikka rõõmus & õnnelik ka, sest kui vaatan tagasi nüüd möödunud nädalale, siis igasse päeva on mahtunud paar tundi eraelu, häid inimesi, rõõmsaid hetki, taaskohtumisi. Plaanitud hängimised, spontaansed jalutuskäigud, pidu rektoriga (: D) ja töö=eraelu=töö olukordi.

Olen ka jälle õnneks avastanud, et pingelistel ja low-hetkedel aitab hästi nt koristamine. Sport aitaks ilmselt ka, aga ma pole veel viitsinud oma pidevalt väsinud ja pinges keha jooksma viia. Ma sellega ei hakka vabandama, et mul pole aega, sest lubasin selle väljendi oma sõnavarast kustutada. Sest kui mul pole aega praegu, siis tuleb selleks ju leida muu aeg. Või viisakalt keelduda. Mis viib teema jälle aususe-konkreetsuse juurde.

Sõnaga, loo moraal on see, et arvesta alati sellega, et sul on sigakiire - siis vähemalt üllatud, et tegelt on aega ju küll ja enamgi. Ehk siis kes teeb, see jõuab. Või mida rohkem teed, seda rohkem jõuad. Seda asja, kuidas ma 50 EAP-d koolis ja täiskohaga töö ja täiskohaga Kevadpäevade korraldamist händlima hakkan, saate lugeda siitsamast juba aprilli teises pooles. Püüan vahepeal ikka midagi kirja ka saada, seniks - adjöö!



No comments: