Friday, 14 March 2014

Addicted to spring

Life is simple. Are you happy? Yes? Keep going. No? Change something.

See on tõsi. Kui tahad, et elu hakkaks lõpuks ometi liikuma soovitud suunas, otsi hea põhjus, mis paneks sind end kiiremini ja (pinge)vabamalt tegutsema. Mis kaotaks ära selle hirmu, et aga mis siis, kui see ja teine ja kolmas ei õnnestu.

Minul sai selleks motivaatoriks Saksamaa ja ärasõit ja aastaks ärakolimine. In the other news, ma ei tea hetkel, kas ma seda teha saan, on ilmnenud mõned tekistused, millest üleastumisel võin ma kaotada kõik, mille nimel siiani töötanud olen. Jah, nii dramaatiline, aga see on aus vastus küsimusele, kas ma siis lähen või mitte.

Pärast selle otsuse vastuvõtmist olen ma kõike palju vabamalt võtma hakanud. Kas või lihtsalt teadmise pärast, et ma lähen paari kuu pärast ära (nüüd on seda aega tõesti alla kahe kuu jäänud), mis siis, kui kõik pekki läheb. Kui armungi ülepeakaela ja millestki midagi ikkagi välja ei tule, mis siis! Ma ju lähen ära ja kui ma peaks oma südame veel suutma niimoodi murda lasta nagu mul viimasel ajal kombeks on olnud või juhtunud, siis mis siis.
Ja kui ma ei leiagi lõpuks tööd, mille nimel ma siin koolipinki nühin ja muid asju teen, siis mis siis.

See on viinud selleni, et ma olen maailma kõige õnnelikum ja muretum. Mul on kole palju teha, mul on koolis üle 50 EAP ja me korraldame Kevadpäevi intensiivsemalt ja paremini kui kunagi varem. Mul on ainuüksi sel nädalal iga päev üks või mitu koosolekut olnud. Nädala "päästis" ainult tänane, mil üks koosolek ära jäi ja selle asemel hunnik spontaanseid asju teha olen saanud. Mingi kevadine rõõm vist, aga ma pole ammu nii palju saanud sõpradele öelda, et mul nende jaoks kas või kohe ja praegu aega on, kui täna. Mõte oli küll pärast kooli koju diivanile kerra tõmbama tulla, sest päris intensiivne päev oli. Selle asemel astusin läbi hoopis Moekuulutajalt (hirmus kahju on, et seekord teistega asja sees olla ei saa) ja kui juba peaaegu koju suundumas olin, läksime hoopiski Hiiekaga Trükimuuseumi, kus ma varem käinud polnud. Mis siis, et see mul siin kõrvaltänavas praktiliselt on.

Nii kui olin koju maha istunud, natuke mõelnud, et tööd rohkem täna vist ei tee, sattusin lobisema Liisbetiga. Teadsin, et ta pidi kuhugi minu kodutänavale kolima, aga et naabermajja. Ja milleks lobiseda Feisbuki tšätis, kui saab külla minna.
Nüüd ootavad mind ees paar toredat õhtust plaani, mis jällegi välistavad kodus diivanil tukkumise.

Läks ära vana hea päevaplaanikirjelduse-blogiks, aga ma lihtsalt piiii-diiiin oma väikeseid rõõme jagama. Suured on veel kindlasti ees, kui arvestada praegust asjade kulgu. Ei taha hõisata, aga arvan, et ikkagi igaüks vajab eesmärki.
:))


Ahjaa, asju unustama olen ka hakanud. Leidsin täna päev läbi tagaotsitud nätsupaki lõpuks külmikust. I have nooooo idea..

No comments: