Thursday, 27 February 2014

Lõputu asjaarmastus

Naljakas on see, et tegelikult mida aeg edasi, seda lihtsamini tahaks elada. Näiteks esimene asi, mis pähe tuleb, nutitelefonivabalt. Kõndisin täna tänaval vastu posti, sest hirmsasti oli ühele kirjale tarvis KOHE vastata, mitte kõndida koju, keeta tass teed ja siis vastata. Ma ei saa üldse aru, kuhu peaks õhtul kell kümme koosolekult koju jalutades kiire olema. Kas minu tööpäeval ei võiks ka mingi kellajaline piir olla? Kas ma ikka pean siin kell kolm öösel mingeid tähtsaid kirju kirjutama ja saatma? Ma pole kunagi eriti muretsenud, mis mulje see nendele lugupeetud inimestele jätab, kellele ma neid kirjutan.

Tagasi nutimaailma tulles tabas mind täna veel üks kiusatus klahvidega Nokia järele haaramise järele, kui ma oma nutifööni tagakaant lahti häkkida püüdes mõlemad pöidlaküüned murdsin. Traagiline, kas pole! Aga need küüned pole tõesti selleks mõeldud, et nendega muukimistöid teha (lühikeste küüntega teeb selliseid asju palju edukamalt, muide).

Ja veel - nii lihtne on helistamisele kirjutamist eelistada. Sest kõik on ju ühe kliki kaugusel Feisbukis, Whatsappis, Instagramis ja nüüd ka Snapchatis (mis minu telefonis, jumal tänatud, enam ei tööta). Mõtlesin ükspäev isegi jälle, et miks ma seda Instagrami üldse pean, kui pooled pildid on nagunii kohvist või toidust või muud tobedad staatilised pildikandjad. Sest tegelikult ju, kui on päris hetk ja päris elamus, ei tule pähegi telefoni kätte haarata ja pildistama hakata. Okei, valetan, tuleb küll meelde, a kuna ma olen kohutavalt laisk, siis ma parem naudin hetke ja loodan, et püsib meeles ka nii.

Nii et noh, tõele au andes viimase aja asjalikumad ja pikemad kõned on läinud... vanaemale ja ainult vanaemale. Ja Saksast helistasin koju ka vahepeal, vot siis oli mõnus ja avastasin, et mu telefoniga saab päriselt ka helistada. Helistamine, muuseas, on sellel telefonil kuidagi kaunis raskeks tehtud. Ma esiti seda telefoni uurides ei saanudki päris täpselt aru, kuidas see toimib, ja ma ei liialda, ausalt. Ja ma pole teab mis tehnikavõhik ses osas, uurin, harjun ja kohanen üsna kiiresti.

Täna vahetasime kogu perega ühe operaatori teise vastu. Kell kolm öösel lubati numbriliikumist, a kell kolm lülitas üks numbri välja ja teine pole siiani omaks võtnud. Ja üks fun fact selle juures on veel see, et mu mobiilne internet maksab kuus ilmselt rohkem, kui ma eales helistada ja sõnumineerida jaksan. Ja kiirus on võimsam kui mu arvuti netil. Vaaaat kuhu see kõik siis viib!

Ma tunnen end ses ringis natuke halvasti ja vangistatuna, aga samas tunduks igasugu sellistest asjadest loobumine ka pigem kui tunnustuse otsimine ja näitamine, kui khuul ja äge ma olen. Muidugi, mis siis, jah, et saangi inimestega suheldud helistamise-sõnumineerimise teel nagu paljud tippjuhid kasutavadki Nokia 6310-t.
Aga mina veet tippjuht pole ja seniks nutijauran edasi. A teie kirjadele ma püüan edaspidi aeglasemalt vastata, sest miski ei ole põletavam kui puhkus pärast pikka päeva!

Tuesday, 25 February 2014

Immunity

Tunnen end viimasel ajal kui tühjaks pigistatud sidrun. Mingi hullumeelne kevadväsimus on peale tulnud. Miski ei köida, miski ei motiveeri, miski ei tekita vaimustust. Veider vegetatsioon. Reisiärevus ja -vaimustus on möödas, kiire koolisisseelamisnädal samuti. Elan ja teen ja olen, a midagi on puudu.

Kahtlema olen ka hakanud. Varem rääkisin äraminekust suure vaimustusega, a nüüd ei suuda see mind isegi elama panna.

Mul on tunne, et ma võiks lihtsalt (kõrvalt)vaatlejaks hakata, siis ma vähemalt ei raiskaks oma aega ja energiat ja muid ressursse liiga palju. Ja teiste ka.

Kuidas end uuesti leida?

Ja veel - kui oled millegi eest pikka aega põgenenud ja arvanud, et lõpuks ometi pääsesid, siis arva uuesti. Vaadata, kuidas see häda ja viletsus su privaatruumi imbub, su lähedastega bondib ja ise sealjuures mitte midagi teha ei saa, sest see on ainult su faking subjektiivne arvamus, sinu häda ja viletsus, sinu probleem, sest iialgi ei saa oma ümbruskaudseid lõpuni millegi eest hoiatada. Inimestel on jäärapäine komme ikka omad vitsad ise kätte saada. Ma pole kunagi tahtnud meelega ei kuri ega õel olla, aga tundub, et seekord ei jää muud üle.

Mõni lugu on ilusam kui teine. Mõnes loos on rohkem tähendust kui teises. Mõni lihtsalt, mõni lihtsalt on!

Tuesday, 18 February 2014

Only sky is the limit

Jah, nüüd on selline tunne. Et kõik unistused päriselt ka täituvad. Vastik, vastik klišee, aga muudmoodi ei oska öelda. Kõik läheb minu omaeenda tahtmise järgi. Jah, nüüd on jälle minu aeg.

See tunne, kui juuksed hoiavad hästi, koolitööd on kaks tundi enne tähtaega tehtud, kõik päeva loengud on üle elatud, pikk koosolek maha peetud, uusi ideid välja käidud, head tagasisidet saadud, lumepallid veerema pandud.. Mul on jälle tunne, et ma mõtlen õigesti, tunnen õigesti, tean õigeid asju, ütlen õigeid asju, teen õigeid asju. Ja nii teevad teised ka.

Ma olen ikka püüdnud järgida seda "think positive, stay negative" teesi. Natuke pessimistlik, aga samas on see mind aidanud kõige suurematest pettumustest mööda kõndida. Muidugi ma ikka endiselt panen vahepeal silmad kinni või roosad prillid ette ja teesklen, et midagi pole valesti. Tegelikult kaevan lihtsalt oma auku veel sügavamaks ja kui sealt ükskord aeg välja ronida, ei paista redelit kusagil.

Elu iseensest on natuke kiireks läinud. Laupäevast saati olen Tartus tagasi juba ja see on üks mõnus tunne! Kool on täie hooga käima läinud, käin aga loengutes õlgu valusaks istumas ja ahastan, et nii hirmus palju on teha. Ma teatud hetkedel küll heidin seda, aga samas tuleb ikkagi tunnistada, et kui on kiire, järelikult on elu. Kui on elu, on hea.

Ja isegi klaviatuur mu õigesti lakitud küüntega sõrmede all tundub täna nii õige. Adjöö!

(Ma tean, et ootasite tegelikult reisipostitust, aga see tuleb kunagi veidi hiljem, kui mul on natuke rohkem aega).

Saturday, 8 February 2014

Veidi veel

Naljakas on see, kui ise oled ära, tundub nii palju toimuvat seal, kus sa parasjagu pole. Hing pole kunagi rahul seal, kus parasjagu on.

Samas jälle on tunne, et on see uni või misasi see elu praegu on. Juba enam vähem 24 tunni pärast lendan Saksamaale, millest võibolla saab mõne kuu pärast aastaks mu uus kodu. See mõte tundus nii hullumeelne, et pidin selle välja kirjutama, et ise seda uskuda. A kindel pole, kas ikka usun. Eks näis, mis nägu teen, kui jala sealmaal maha panen ja kuidas kohanen.

Ikka veel on kohati päris suur hirm mineku ees. A siis tuleb Hiiekas ja rahustab maha, et ma saan hakkama, sest ma olen Triin. No muidugi! Milles üldse küsimus!
Fämili muretseb natuke ka, vanaema on ka külas praegu. Ta üldse valutab liiga paljude asjade pärast südant. Ilmselt sealt olen oma muretsemised pärinud kah.
Kõik nad muudkui imestavad, et kas ma lähen tõesti üksi. Minu jaoks on see juba üsna normaalne, et ma tõesti üksi lähen.

Homme sõidan korraks Tartusse, viskan vanad asjad kohvrist välja, uued asemele ja sõidan rongiga Tallinnasse K-le külla.

Niiet siin blogis on nüüd nädalake vaikust.

Tuesday, 4 February 2014

Eelseisvast

Ma pole oma lõplikku ärasõitu väga afišeerinud ega kavatse seda ka praegu teha, sest esiteks pole kindel, millal ma lähen, kuhu ma lähen ja mis täpsemalt saama hakkab minu, kooli ja muu eluga.
Küll aga võin ma kohe südamelt ära rääkida, et otsa võivad heaga ringi pöörata need, kel plaanis mulle moraali lugema hakata, kas siis kooli või millegi muu suhtes. 

Ma olen sõpradelt-tuttavatelt saanud kahetisi reaktsioone: on neid, kes on hullult toetavad ja kellel on mu üle hea meel, saagu mis saab ning kes mind on julgustanud. Suuresti tänu neile paarile inimesele, kes mulle üldse meelde tuletasid kõiki maailma võimalusi ja kellega koos ma olen neid asju, küll erinevaid, ajanud, ma üleüldse selle tee käia olen võtnud. Üksi ise ma muudkui unistasin ja mõtlesin, aga ei saanud kuidagi lumepalli veerema. 

Ja siis on need, kes üritavad mulle mõistust pähe panna, et ma ikka enne kooli ära lõpetaks ja siis läheks. Ma ei hakka end isegi kuidagi õigustama, et see üks aasta siia-sinna. Muidugi ei peaks, poleks mõistlik käituda selle järgi, mida ma parasjagu tunnen või kuidas tundub õige, aga samas pole õige ka teiste soovituste ja nägemuste järgi elada. Lõppude lõpuks pean ikka õppima elama nii, nagu mulle endale õige tundub. 

Aga nagu Hiiekas ütles selle kohta, et need, kes innustavad, on ise palju seikluseid läbi teinud-näinud-käinud ja mõistavad.

Seoses eelseisva reisiga taipasin, et praegu istun ma siin, vanematekodus, kust kunagi need suured unistused on oma alguse saanud, aga juba varsti lendan neid täitma. Klišee, aga mis sest ikka!

Veitsa ärevust

Hiiekas sellest, kui palju blogisid ma jälgin:"Jesus, get your own life."
Well-well, mul siin üks on ja see praegu päris põnev. On kirge, on tuliseid võitluseid-vaidluseid, on seiklusi, on kodusooja (kuigi praegu pigem külma) ja on puhkus.

Veitsa hakkab ootusärevus ka juba tekkima eelseisva Saksamaa-tripi pärast. Esmaspäeva varahommikul lendan Tallinnast Riiga, Riiast Frankfurti. Frankfurdist bussiga Freiburgi ja sealt rongiga päris sihtpunkti. Vist. Detaile selgub iga päev ja ma ei kujuta ette, milliseks see reis päriselt kujuneb. Kas me jõuame Zürichisse ka minna, Baseli..
Vähemalt pidi seal soe olema!

Ja tegelt meenus just, et tegin kohvi, a koor sai hommikul otsa. Heaküll, kohv vahukoorega, käib kah!

Sunday, 2 February 2014

Jaanuar pildis

Nonii! Tere tulemast minu uude veebipessa. Pikema jutu ja selgitusteta, kuidas ma jälle otsustada ei osanud või mis mind siia tagasi tõi, asun parem asja kallale. Hakkasin mina mõtlema, et kõik mu armsad, toredad, vahvad lugejad ju instagrami ei kasuta ja mõnel neist pole feisbukki ka. Niiet mõtlesin Kassi eeskujul sheerida mõnda jaanuarikuu telefonpilti, sest päris kaamerat pole ma juba ammu viitsinud kasutada, tolmub teine kapis, Smenast rääkimata. A luban, et kui reisilt tagasi olen, siis pühin viimaselt tolmu ja teen lõpuks ometi viimased pildid ära, et 2 aasta vanune film ilmutusse viia. Noh, beat that!

Nii, aga jaanuarikuu teleofonis.

Essa jaanuar uues rongis en route Tallinn-Tartu. Sellest, kui head ja ebahead need rongid korraga on, olen vast varemgi kõnelenud. Enam igaks juhuks sõna ei võta, pole mälestus enam kõige värskem. Aga eks nädala pärast sõidan ja arvan uuesti.

Jaanuar=lõputud raamatukogupäevad ehk sess. Vahel lõunast südaööni ja kauemgi. Nii see händlitud sai.

Või siis kodus õppides. Mõnusate söögipausidega, ofc.

Andmeanalüüsi rühmatöö lõpuspurt. Veetsime pool päeva (ja elu) raamatukogus, tegime tööd ja nägime vaeva, a paar päeva tagasi tulemusi saades.. uurimismeetodite teist osa vist võtta ei taha.

Ramsipäevad päästis kohv Gaudeamuses

Ostsin lennupiletid Frankfurti. Juba nädala pärast ongi minek; jeee, puhkus!

Veetsime preili S-ga selliseid taevalikke õhtuid preili A pool, ja elu oli ilusam kui kunagi varem.

Üks teine hommik viis kursaõele preili K-le külla

Sorri Krissu, see on lihtsalt niiiiii naljakas

Avastasin smuutinduse võlusid, sest mis see saumikser seal kapis ikka seisab. Also sai sess läbi ja Hiiekas vedas mu lõpuks Prismasse ja Delli arvutiparandusse (või vedasin mina tema, oleneb, millisest parasitismivinklist vaadata).

Jaanuarikuu viimasel päeval jõudsin koju Saaremaale. Ees ootasid sellised hanged ja meeletu tuisk.

Nagu mainitud, jõudsin tänu Hiiekale lõpuks Delli esindusse, et oma armas vana arvuti parandusse viia. Juba kahe päeva pärast, hingehinda makstes, sain ta kui uhiuuena tagasi. Kuna see lippab nagu väle jänes (nagu ma kunagi seda osteski kirjutasin), viitsin ma nüüd tõenäoliselt veel rohkem kirjutada. Kui ainult aega jätkub.. 

Vot nii on lood siinpool lompi. Veel paar päeva puhkust ja siis tere, maailm!
Ps! Positustele saab jälle reaktsioonilinnukesi visata, oi kui põnev!

Saturday, 1 February 2014

Popmuusika radadel



Ma üldse ei eita, et ka peavoolu popmuusikast võib mõni lugu mu igapäevasesse pleilisti jõuda. Aga see lugu võlus mind!

Nii mõnus, reggae vaheldumas rockiga, nii muretu ja õnnelik lugu. Samas lüürikat kuulates üsna nukker. Huvitav paradoks, kuidas paljud poplood kõlavad positiivselt, tantsuliselt, kutsuvad inimesi tantsima ja end positiivselt välja elama, a sõnum on "miksjätsidmumahaarmastanjusind" või "eisaasindarmastadakuigivõiks", you know-you know. Ma pole kindlasti esimene, kes sellele paradoksile tähelepanu juhib ja kindlasti on sellele kusagil seletus (peale selle, et kõik lood on armastusest ja õnnelik suhteroosamannaga ei viitsi keegi nii palju samastuda kui õnnetu igatsusega).

Shakira on mulle alati meeldinud ja pärast seda lugu meeldib veel enam. Ta on küll alati seksikas, paljastav, väljakutsuv ja hööritav olnud , aga pole kunagi odavalt ja labaselt mõjunud. Selle video puhul taipasin, kui vähe mulle Rihanna meeldib ja kui odavalt ta Shakira kõrval mõjub.

Ilmselt selle seksikusega ongi lihtsalt nii, et ühed on ja teised püüavad olla, a see kukub kuidagi kohmakalt, samas püüdlikult, a lõpuks odavalt välja.