Friday, 17 January 2014

Loodan, et nüüd ära ei sõnu, aga...

Elu on mind sel aastal kohe eriti hästi kohelnud, aitäh! Ma ise olen ikka kohati samasugune luuser, aga elu hoiab ja elu annab ja elu kiidab ja teeb rõõmu. Hakka või uskuma, et tõesti, kui vaevad on nähtud ja nutud on nutetud, saabuvad tõesti helgemad päevad.

Üha enam ja enam avastan, kogen elu ilusaid asju, elu saadab mu poole ilusaid sõnumeid, ilusaid ja häid inimesi. Mul on tunne, nagu oleks ma kusagilt kivi alt välja roninud pärast aastast pausi.

Ja nii saabki raskete aasta alguste müüt purustatud! Saagu terve aasta sama ilus, seikluste- ja võimalusterohke kui ta on olnud seni, vaevu aasta esimesel kuul.

Muidu olen udupea. Unustan antud lubadusi. Ega kui kirja ei pane, siis meeles ei seisa ka. Hea mälu on ainult kurbadel ja sentimentaalsetel inimestel, mul tundub. Neil, kellel on aega mõelda. Tuleb tunnistada, et mul on seda mõtlemisaega elus palju olnud, siiani kasutasin märkmikku enamasti lihtsalt selleks, et plaane visualiseerida, sisuliselt kõik asjad on alati meeles olnud. Aga eks vanusega kaob seegi mälu. Või saabub lihtsalt muretus.

Ps, pole vaja muretseda, kui siia tükk aega postitusi ei tule. Sellega nagu ikka - kui väga hea olla, siis midagi väga kirjutada ei oska ega pole kuigi püsiv.

Etteruttavalt ütlen, et natuke on veel sessi jäänud. Praeguste plaanide järgi olen veel nädalake siin, siis sõidan Saaremaale, kus kavatsen actually puhata, mitte väga palju töömõtteid mõelda. Siis on Gold Panda veebruari alguses ja vaheaeg koolist (noh, see päris talvevaheaeg). Ja kümnendal sõidan nädalaks Saksamaale.

Nii on.

 

 

No comments: