Thursday, 30 January 2014

Sest hommikuti on nii

Jaanuarikuu on olnud.. mõnus filmikuu. suurte muutuste kuu. Nii palju on muutunud ja edasi liikunud, et ma vaevu suudan järge pidada omaenda enese elus. Üheslt poolt ma ei suuda uskuda, et see on olnud ainult kuu, tundub nagu.. palju rohkem. Teiselt poolt jällegi, kuhu see aeg kadus? Alles ma ärkasin Mustamäel, aknast paistsid suured hallid majad. Alles ma sõitsin rongiga. Ja nüüd sõidan ma loetud tundide pärast Saaremaale, siis Saksamaale ja ongi pool veebruarikuud möödas. Mis tähenda ka, et aeg siin on loetud. Varsti algab suur seiklus.

Ma ei taha veel midagi ära sõnuda, sest esiteks pole miski veel kindel ja teiseks, no ikka hirm on ka. Et kas ma tõesti päriselt teen seda? Või äkki mitte? Kuidas ma siis edasi elan, kui ma seda ikkagi ei tee? Ma olen kogu oma praeguse elu ehitanud, lasknud minna nii, et aasta teises pooles see päriselt ka saab teoks. Aga kui ei saa, siis kuhu ma end peidan? Mida ma teeb? Kuidas ma edasi lähen? Või äkki juhtub juba enne midagi? Sest asjadel on komme omasoodu minna. Keegi ei küsi mult, kas ma tahan hommepäev on elu armastuse leida, unistuste tööpakkumise saada või üleüldse kaduda?

- - -

Elulistemast uudistest seda, et viisin lõpuks oma eelmise arvuti parandusse. Lähen täna, maksan hiigelarve ja minuga ta jälle on. See tähendab, et ma saan tagasi oma mineviku. Oma viimased kümme aastat. Kui see arvuti katki läks ja mu uues arvutis null vana faili oli, mõtlesin tõesti, et suva, ongi parem. Ma ei vajagi neid ja kui ma neid kunagi tagasi ei saa, siis polegi oluline.

Olen viimasel ajal üldse hakanud rohkem järgima teesi "collect memories, not things". Ma ei teagi, kas see on hea või halb. Mündil on ju alati kaks poolt ja tihti ei suuda ma otsustada, kumb õige on. Mulle meeldib näha, et mõlemad (kõik) variandid on omamoodi õiged. Ma ei taha, et elu oleks must-valge.

Nüüd mul on tunne, et kõik vanad asjad on jälle minu juurde teel. Nüüd, kus ma just arvasin, et olen vabanenud kõigest, kõigest, mis mind viimasel ajal piinanud on. Jah, armsad lugejad, ka sellest nuhtlusest, mis mind terve aasta piinas. See on mulle endale ka uskumatu, sest arvasin vahepeal, et see ei lähegi mööda.

Ah, olgu, vähem põdemist. Cuz' "the past is just a story we tell ourselves," (Her 2013).

Mu sõnad said nüüd otsa. Mul on natuke juba raskusi enese selgelt väljendamisega eesti keeles, ikka tahab mõni inglisekeelne väljend vahele lipsata. Ma lihtsalt haaran kõike end ümbritsevat tohutult kiiresti ja kergesti, olen nagu üks väga väga hüdrofiilne käsn. Aga nii see kord on.

I just.. wanna be more.

Monday, 27 January 2014

Kultuuripõua lõpp

Vahepeal juhtus see, et nett sai otsa ja Wordpressi lehte ära ei laadinud üldse. Enamik netisessioone möödus nii, et sisestasin URLi, ootasin viis mintsa, käisin köögis, tulin tagasi, võibolla oli leht ära laadinud ja kui ei olnud, siis ma isegi ei mäletanud, mida avada tahtsin.
Okei-okei, päris NII hull polnud, a ausalt, ega palju puudu polnud ka. Sestap oli igasugune iTunesiväline muusika, liikuv  ja ka staatiline graafika helesinine unistus. See kaamos kestis küll ainult loetud päevad, õnneks.

Nüüd aga käisin ma Hiieka tööl kirgastumas ehk uusi filme, muusikat ja Ööülikooli loenguid tõmbamas. Viimasest kuulasingi just äsja kahte loengut. Jaan Kaplinski "Muusika mõjud" liigutas vähem kui oodata oleks osanud. Kõik, mis ta rääkis, oli ilus ja tore, pani natuke mõtlema, aga ei liigutanud piisavalt. Natuke jääb vist mehel karismast mu silmis puudu. Või millestki muust, ei tea, vaielge, kui jaksate.

Teine aga pani mind väga tihti väga kaugele mõtlema. Nii, et ma ühel hetkel isegi unustasin, et loengut kuulan. Noh, mitte sellepärast et loeng oleks igav olnud, aga see lahe asi, kui keegi midagi räägib ja sa seda eelnevate teadmiste, kogemustega seostama hakkad ja sealt omakorda edasi mõtled.

Loeng ise oli Erkki-Sven Tüüri "Igapäevastest asjadest". Rääkis ta muusikast, selle loomisest, kuulamisest, inimeseks olemisest, jumalast ja muust. Mul on just hästi eredalt meeles, vast sellesama seoste loomise pärast, et ta rääkis ka muusikakuulamisest kui enese peegelpildi vaatamisest, kuidas muusika peaks esitama küsimusi, panema mõtlema inimeseks olemisele, eksistentsile. Sarnastest motiividest on kõnelenud ka Pärt, kui viidata 1+1 teooriale (muusika peegeldumine eneses, hingetõmme jne).

Tüür rääkis, et Pärdi muusika on pealtnäha lihtsakoelisem, sellesse on kergem siseneda kui tema loomingusse. Kolmkõla osas ma võibolla nõustun, aga ma nüüd pole kindel, kui lihtne tintinnabuli hoomata on esiti...

Filmidest on plaanis nüüd lõpuks La Grande Bellezza ära vaadata ja õhtul loodetavasti kinos Nümfomaani esimene osa ka, sest juudas, juba on teine väljas ja ma pole esimestki näinud. Ammu juba luban!

Hiieka sain Kartuleid & Apelsine ka vaatama (ma tean küll, et sa haarad kolmanda osa järgi varsti), mõni aeg varem soovitasin Sandrale ja ta sattus vist vähemalt sama suurde vaimustusse kui ma. Sandra, kui sa seda loed, siis uus osa tuli täna välja!
Hiie täna küsis, milliseid sarju ma vaatan. Ei vaatagi eriti, peale selle. Samas, kui te teaks, mis mu viimaste aastate lemmiksari on...

Aga nüüd on aeg küll avaldada tõde ehk tegin Listography ehk ma ei vaatagi ainult väärtfilme ega loe ainult klassikat.

Tuesday, 21 January 2014

Kas ikka peab?

Lugedes seda arvamusartiklit, tekkis mul endal ka paar mõtet allikakriitika osas.

Kirjutasin hiljaaegu ühe ainekursuse jaoks referaati. Refereerimiseks oli tarvis valida mõne päris lingvisti teadusartikkel või teos. Mille vastu ma muidugi kohe eksisin oli see, et valisin teadusartikli asemel populaarteadusliku ehk ei kontrollinud fakte, et ajakirja "Oma keel" sihtgrupiks on tavalugejatest keelehuvilised (selle fakti kontrollisin alles praegu OK kodulehelt üle, tsiteerin:"Oma Keel on esimene kõigile keelehuvilistele mõeldud keeleajakiri Eestis," ja nii ongi!).

Samamoodi sai mu armas kursavend pähe selle eest, et refereeris teost, mille autorit teised semiootikud, keeleteadlased kuigi tõsiselt ei võta. Olla muidu tore teos, aga selles teadusvaldkonnas suhteliselt ebarespekteeritud. Küll aga olla arheoloogias kõva sõna. Novot siis, kui tähtis on täpsus.

Ajakirjanduses on hea tava, et fakt tuleks katta vähemalt kolme allikaga. Ei saa öelda, et seda ise elus kogu aeg punktuaalselt järginud oleks ja et seda praegu Eesti meedias tehakse. Millest on kuradi kahju, sest lugeja on täpselt nii loll, kui lolliks ajakirjanik ta teeb. Ilus oleks ju mõelda, et ajakirjanike missioon on oma auditooriumi informeerida, meelelahutada, naerutada, mõtlema panna jne. Jessas küll, see on ju tugev võim! Kust tuleb siis õigus lugejale ette sööta ebaadekvaatset, eksitavat, hüpoteetilist kräppi?

Ega siis härra Pullerits ilmaasjata meile kodutööks uudiseid leida andnud, millel vähemalt kolm allikat oleks. Õudselt närvi ajab see ka, kui mingis loos on toodud ainult ühe osapoole arvamus, aga teise kohta pole ridagi. Isegi mitte seda, et korduvatele kõnedele ei vastatud või keelduti kommentaarist. Ma ikka arvan, et mõnikord on vaikus kõnekam kui rääkimine, milleks siis seda mitte kirja panna. Usalda, aga kontrolli, rsk!

Ma muretsen, sest kergeusklikke on palju! Jah, maailm on kräppi täis ja põhimõtteliselt kõik tekitab vähki ja vähemalt sama paljude asjadega saab selle vastu alternatiivmeditsiini kaudu ka võidelda.
Närvi ajab see, kui inimesed ei süvene. Loevad kusagilt saidilt mingi jampsi, satuvad paanikasse, et surevad kohe ära, kui mingit keemiat veel sisse söövad, ja sheerivad seda siis oma Facebooki timeline'il kui hoiatust kõigile kaasmaalastele, iseendal hull jüngri nägu peas (noh, ma oletan).

Nii lihtne on manipuleerida, viidates mingitele uuringutele või teadlastele. Kas need uuringud tegelikult ka läbi viidud on või nood teadlased olemas, keegi ju uurida ei viitsi. Kui kõlab hästi, on olemas. Sama lugu oli kunagi Facebooki jagamiskampaaniatega, kus inimesed abosluutselt ei süvenenud, mida sheerivad ja laigivad. Särav iPhone'i pilt köidab pilku, a see, kas tegelt ka mingi iPhone 666x olemas on, kedagi ei huvita.

Olin kunagi ise ühe säärase feikkampaania loomise tunnistajaks ja vaatasin, kuidas see kulutulena Facebookis, kaasa arvatud mu omaeenda sõprade seintel, keda ma ikka intelligentseteks mõtlevateks inimesteks pidanud olen, seintel levis. Aga sorri, sõbrad, andsin tookord vaikimisvande ja irvitasin kõrvalt.

Eriti kurb on see, et mulle üks hirmus lähedane isik on sama kergeusklik. Tuleb vahetevahel ette, mil ta mulle igasugu linke saadab ja ajakirju saadab, kus keegi on migreeni vastu imerohu leidnud või mis ikka stressi vastu aitab. Keegi arst ju kusagil ütles! Einoh, mitte et ma arste ei usaldaks, aga pimesi ju ka mitte. See võib olla pelgalt personaalne subjektiivne arvamus või kogemus. Aga arvama oleme ju kõik targad!

Oli aeg, mil oma personaalse arvamuse avaldamine oli pigem erand kui reegel. Tänapäeva sotsiaalmeediavõrgustike puhul on vaikimine tõesti kuld. Ma pole kunagi arvanud, et oma arvamuse avaldamine oleks patt ja selle avaldamine suur tabu, aga vahel mõtlen, et kas on vaja? Võibolla vingub keegi kusagil minu käesoleva arvamusavalduse üle, aga ma vähemalt tean, et olen selleks sobiva kanali valinud.

Ja ma olen seda meelt, et inimesed võiks rohkem mõelda, kuhu nad mida postitavad. Et võibolla su 900le sõbrale ei lähe korda, mida sa hommikuks sõid, aga su sadu kilomeetreid eemal elavale emale küll. Et võibolla nendele ei lähe korda ka see, millise käekoti või huulepulga sa ostsid, küll aga su sadadele blogilugejatele. Niiet - kanalivalik on see tähtis asi, millega liiga tihti eksitakse. Arvamusliidrid oleme me ju kõik, aga olgem seda õiges kohas, õigel ajal, õigetele inimestele!

Avastasin end täna portaalis AskFm hulkumas. Sattusin näiteks lugema hurmavat 22-aastase noormehe ja 12-aastase neiu kaunist suhtelugu. Jäin mõtlema, et kui meedia saaks sellele portaalile küüned taha.. milliseid lugusid sealt veel saaks! Kui rõvedalt ebaeetiline see oleks! Miks on üleüldse vaja asju kontekstist välja rebida, ühest kanalist teise kanalisse transportida? Pean silmas just väiksemast suuremasse a'la kellegi personaalselt Facebooki kontolt info mõnes meelelahutusportaalis avaldamine, eriti ilma loata.

Ma tean, et kõnealune arvamusartikkel, millega postitust alustasin, oli ka enne Postimehes ilmumist autori personaalsel Facebookikontol üleval, aga ma ikka eeldan, et see ripub seal autori loaga ja see on legit. Aga see, kuidas Maarjamaa staaride, tähekeste ja muidu laiemale üldsusele huvipakkuvate persoonide kontodelt infot avaldatakse, on tõesti rõve! Tõesti, sorri, aga on nukker. Sest ma võin ju ka kuulutada, et olen Jared Leto või Johnny Deppiga suhtes, a kas tegelt ka olen?

Usalda, aga kontrolli!

funny-cinnamon-spoon-fake-fact-cold(via themetapicture)

Sunday, 19 January 2014

__

Tahaks kirjutada eilsest ja sellest, millised mehed mulle meeldivad ja millised kindlasti ei meeldi, a ei taha kõlada nagu mõni suhteblogija.

Friday, 17 January 2014

Memuaarid roosa pilve pealt

Elan rõõmsasti oma roosa mulli sees, mõtlen asju ja iseend ilusamaks kui need tegelikult on ja ei kavatsegi pilve pealt alla tulla! Viksamisi veidi tajun, et kõik ei lähe päris nii, nagu võiks, aga väga ei heiduta, meelt ei heida.

Tegelikult tahtsin natuke kurta, et minu paradoksaalses ja Murphy-lembelises elus on ikka nii läinud, et kahe kaaluka variandi vahel valides olen ma alati vale otsuse teinud ja mõlemast ilma jäänud. Tänaseks olen ma jälle sellise olukorra otsa komistanud ja no võta näpust, midagi ei oska pihta hakata! Nii ühte kui teistpidi tunneksin end vastiku tõprast reeturina. Ma küsin endalt nõu ja olen alati nõus, tean, et kõik on hästi ja kõik on hea.. misasja ma just kuulasin?
Palun olge teie armsad ja tehke õigeid valikuid!

Sess hakkab vaikselt järele andma, veetsin täna enda meelest viimase täispika päeva raamatukogus. Viskasin nalja, et viimane päev ever. Paraku kavatsen ma kunagi ikka kraadi vörra kangemate naiste klubisse ka astuda ja ilma utlibi jalga tõstmata mul see vist ei õnnestu. Või siis challenge, miks mitte!

Also palun tõstke nüüd käsi, kes käis üleeile mu blogis nõnda luuramas, et kõigi aegade külastusrekordi tegi? Mul pole väga palju ja väga tulihingelisi hvänne ja austajaid siin blogis (peale sinu, Hiiekas, muidugi) varasemalt täheldatud, nii et ma vahelduseks olen meelitatud siis.
Siinkohal oleks paslik tervitada oma kahte uut lugejat, tšau!

Ja ma ütlen, et need neetud klišeed on kuhugi kaotada vaja või minust enam kirjutajat pole! Ma ei suuda uskuda, ma ei suuda vaadat enesele peegelpildist otsa, et ma sellise klišeemäe kirjutasin täna Pärdi esseeks. Aga ehk suurest aukartusest ei tulnud paksu vähikooriku alt õiged sõnad lihtsalt välja. Eks see viimase minuti luuserite elu ole raske!

Aga nüüd, keset ööd, äkki taipan, et olen leidnud selle, mida nii kaua otsinud olen! Whoa! Selle peale, nagu ikka, tsiteerides klassikuid: everything is more than surreal.

Mjau

Loodan, et nüüd ära ei sõnu, aga...

Elu on mind sel aastal kohe eriti hästi kohelnud, aitäh! Ma ise olen ikka kohati samasugune luuser, aga elu hoiab ja elu annab ja elu kiidab ja teeb rõõmu. Hakka või uskuma, et tõesti, kui vaevad on nähtud ja nutud on nutetud, saabuvad tõesti helgemad päevad.

Üha enam ja enam avastan, kogen elu ilusaid asju, elu saadab mu poole ilusaid sõnumeid, ilusaid ja häid inimesi. Mul on tunne, nagu oleks ma kusagilt kivi alt välja roninud pärast aastast pausi.

Ja nii saabki raskete aasta alguste müüt purustatud! Saagu terve aasta sama ilus, seikluste- ja võimalusterohke kui ta on olnud seni, vaevu aasta esimesel kuul.

Muidu olen udupea. Unustan antud lubadusi. Ega kui kirja ei pane, siis meeles ei seisa ka. Hea mälu on ainult kurbadel ja sentimentaalsetel inimestel, mul tundub. Neil, kellel on aega mõelda. Tuleb tunnistada, et mul on seda mõtlemisaega elus palju olnud, siiani kasutasin märkmikku enamasti lihtsalt selleks, et plaane visualiseerida, sisuliselt kõik asjad on alati meeles olnud. Aga eks vanusega kaob seegi mälu. Või saabub lihtsalt muretus.

Ps, pole vaja muretseda, kui siia tükk aega postitusi ei tule. Sellega nagu ikka - kui väga hea olla, siis midagi väga kirjutada ei oska ega pole kuigi püsiv.

Etteruttavalt ütlen, et natuke on veel sessi jäänud. Praeguste plaanide järgi olen veel nädalake siin, siis sõidan Saaremaale, kus kavatsen actually puhata, mitte väga palju töömõtteid mõelda. Siis on Gold Panda veebruari alguses ja vaheaeg koolist (noh, see päris talvevaheaeg). Ja kümnendal sõidan nädalaks Saksamaale.

Nii on.

 

 

Sunday, 12 January 2014

It's such a shame..

https://www.youtube.com/watch?v=Gt8BeDrMCLI

Eilse puhul lihtsalt see lugu, märk maha. Elan ikka veel natuke läbi, a muidu on korras. Polegi olnud eriti aega mõelda omaenda isiklikule elule.

Suutsin praegu umbes kolm korda siin brauseriakende vahel navigeerides ära unustada, et ma tegelikult tahtsin blogida. Aga kuna uni on suurem kui elu, oleks mõistlik enne keelesemiootika suulist eksamit natuke und saada, et siis edasi õppida. Mu üks ja ainus eksam sel semestril. Võib vist öelda, et sessi selgroog saab sellega murtud.

Olgu.

Saturday, 11 January 2014

BeNight

Brausin lende TLN-Zürich vahele, veebruari esimese või teise nädala veedan Saksamaal. Vot nii. Kauaoodatud seiklus saabub, nagu ma eelmise aasta lõpus lootsin.

Muidu ikka õpin, üritan aeg mõistlikult planeerida,

Eelmisel aastal vaatasin ~50 unikaalset filmi, seansse tuli koos igasugu klassikaga (Titanic, Üksida kodus jms) ja korduvvaatamistega (Seenelkäiku näiteks oli ikkagi miskipärast vaadata kaks korda, arvamust ei muutnud, ikka jamps film, ja Jeune et Jolie oli nii vaimustav film, et käisin lausa kaks korda Kodukinos vaatamas) märksa rohkem kokku, täpset arvu ei tea öelda.

Aga tegelikult sai väga palju häid filme vaadatud, kas või PÖFFil. Ma pole neist üüldse kirjutanud! Nüüd on natuke aega mööda läinud, meel selgem ja kergem, ma arvan, et kirjutan neist mõni teine päev, kui sess on läbi. Praegu veel viimased pingutused!

Raamatute & muusika kohta hetkel ülevaadet pole, aga võin öelda, et ega esimesi väga palju kogunenud, sel aastal püüan end kindlasti parandada. Onju, äkki aasta lõpuks loen ja vaatan filme juba vabalt saksa keeles! Tahaks Remarque'i originaalkeeles lugeda. Kui juba tõlked nii head on olnud, siis milline originaalvaib veel on..
Teatris sai ka paraku vähe käidud. Eredamalt on meeles Vanemuise "Tappa laulurästast".

Muusikas suhtes polnud eriti ere aasta, ei siin kui välismaal. Avastasin nii mõnegi toreda koosluse (Forest Kämp näiteks), kuulasin head muusikat, aga põhiliselt tegelesin oma isikliku kartoteegi taastamisega uude arvutisse. Vana arvuti kraami pole siiani saanud tagasi.

Aiiii kui hea!

Friday, 10 January 2014

See nädal on olnud hullumeelne. Iga päeva, tunni, minuti, sekundiga muutub kõik üha põnevamaks. Selline Elu on mu ees lahti rullunud, mille olemasolust mul polnud aimugi. Peaks võibolla vähekeseks aja maha võtma ja mõtlema asjade üle järele, et ma ei avastaks end u kuu aja pärast juba ma-veel-ei-teagi-kust.

Ma ei tea, miks ma selle siia kirjutasin, konkreetsemalt ma ju rääkida ei saa kuniks miski pole kindel. Ei taha veel hõisata ega midagi, aga peaks vist lihtsalt kiiremini ja konkreetsemalt tegutsema hakkama, kui see on see, mida ma tahan.

Tahtsin just kirjutada, et muudkui sajab kogu aeg vihma, a praegu sajab hoopis lund. Aga sulab ära ka, sest plusskraadid.

Head ööd, kell on 2:46.

Sunday, 5 January 2014

Sweet disposition

Aastavahetusest ikkagi vist kirjutada ei taha, aga niisama tahan küll. Tahan, aga ei jaksa. Pärast tuhandete tähemärkide Wordi surumist ei ole väga jaksu ega isu tegelikult siia enam põigata. Saaks see õudus ometi läbi, mõtlen ma, kui sain alles esimese päris suure punkti maha tõmmata sessinimekirjast.

Teadaanne number üks on see, et Gold Panda tuleb Eestisse!!!! Juhhhheijuhhheeii hõissa.

50a1294c749911e3b9e0122abe23bc21_8


Pilet igatahes on taskus. Hea sessiüleelamisemotivaator. Päev vähem kui kuu aja pärast.


Palun vabandust, kallid lugejad, aga järgnev tekst on mulle endale, et ma aastate pärast ka mäletaks, et üks väärtus on asendunud teisega, vormiliselt samaväärsega, semantiliselt palju paremaga, vähemalt pinnapealses kontekstis. Ma olen rahul ja aitäh selle käigu eest, elu!

http://www.youtube.com/watch?v=jxKjOOR9sPU

* võibolla täitub see unistus ka juba õige pea

Üks lugu kummitab tegelt veel, aga see on salalugu, sest see tekitab raskekujulist sõltuvust!

Thursday, 2 January 2014

iTunesi horoskoop 2014

Nonii. Mis vanal aastal ununenud, see võlg tuleb uuel aastal tasa teha. Vaikselt juba traditsiooniks saanud iTunesi aastahoroskoop!

Eelmise aasta omast rääkides, noh, Hiina printsessiks ma saanud pole ja 2013. aastal Lõunasse vist kah ei reisinud, aga muidu päris täppi (aga eks ole tõlgendamise küsimus, eks kui tahta, saab kõik asjad konteksti panna).

Lood on pärit minu tagasihoidlikust iTunesi kartoteegist shuffle meetodil.

1. Kuhu oled jõudnud aasta 2014 alguseks?
Interlude I

2. Aasta 2014 põhiülesanne?
Laura Marling - What He Wrote

3. Eneseteostus aastal 2014, minu "mina" aastal 2014.
Lykke Li - Window Blues

4. Rahaasjad aastal 2014.
Lianne La Havas - Everything Everything

5. Sugulased ja naabrid aastal 2014.
Lana del Rey - Ride

6. Kodu aastal 2014.
the Black Keys - She's Long Gone

7. Armastus aastal 2014.
Elbow - Snowball

8. Tervis aastal 2014.
Jeff Buckley - Eternal Life (aitäh, lõpuks ometi!!)

9. Partnerlus aastal 2014.
James Blake - Voyeur

10. Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2014.
Elbow - Open Arms

11. Reisid aastal 2014.
Two Door Cinema Club - This is the Life

12. Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2014.
Local Natives - Stranger Things

13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2014.
Vaiko Eplik - Tuhat üks ööd

14. Saladused aastal 2014.
Elbow - Newborn

15. Kuhu olen jõudnud aasta 2014 lõpuks?
Lana del Rey - Radio

 

Tõotab tulla põnev aasta või mis.

Wednesday, 1 January 2014

2014

Tunnen end täna nagu kahekümne kahe aastane vanainimene. Valutan nii väga igalt poolt, aga olen kindel, et mitte nii väga kui armas K. Suudan praegu rõõmustada ainult selle üle, et uus aasta tuli koos nii toredate ja heade inimestega. Küll haavad paranevad ja materiaalseid asju saab õnneks asendada. Ma ei tea, kas ma olen valmis sellest pikemalt homme kirjutama, natuke nagu piinlik oleks ka, kui nüüd mõelda. Samas enese jaoks peab kindlalt ühe sündmusterohkema ja traagilisema, ent samas õnnelikuma aastavahetuse kirja panema.

---

2014 ei lange rutiini. Ja palju muid toredaid asju veel.

Soovin seiklusi, elamusi, nii häid kui halbu. Soovin kergelt meelt. Ootamatuid üllatusi. Meelekindlust. Teile kah!