Thursday, 11 December 2014

Tšit-tšät ja 2014. aasta muusikas

Kas inimene kunagi rahul ka on, ma pole kindel. Tegelikult, vahepeal ikka on ka.

Aasta pole veel läbi, aga ma pean nentima, et aasta 2014 on mu jaoks ikka kaunis  hullumeelne olnud. Olen saanud teha väga, väga-väga palju tööd, olen kohanud väga ägedaid inimesi, olen teinud väga palju asju, mida ma poleks arvanud end teha julgevat. Ma olen võitnud, ma olen kaotanud, ma olen loobunud ja ma olen joobunud. Mitmed-mitmed mu suured unistused on täitunud. Mul on vahepeal tunne, et kuhu nüüd edasi? Kas ma olen veel rohkemat väärt? Kuidas mina, väike inimene, nii palju häid asju teha olen saanud? Kuidas mul päris töökoht, päris oma palk, nii mõnus kodu ja nii head inimesed mu ümber on. Tõsi, vahepeal tunnen end ikka üksiuitajana ja üksi-üksikuna, aga siis tuleb jälle elu ja seda on rohkem kui hoomata suudaks.

Näiteks olen ma juba mitu õhtut plaaninud kodus olla ja end kerra tõmmata. Viimati õnnestus see mul eelmisel pühapäeval, kui rampväsinuna töölt koju läksin päevasest vahetusest, ilmatupika Näosaate ära vaatasin ja kell 11 õhtul põhku pugesin, ärgates järgmise päeva pärastlõunal, peaaegu et tööle sisse magades (ja koosolekut üle lastes). Teisipäeval tegin kaotatud aja tasa ja käisin M-ga TÜ Karjääritalituses kaasas koosolekul. Õhtul vaatasime T-ga "Boyhoodi" ära, milles natuke pettusin. Great story, aga film ise üsna montoonne ja kulgev. Üldjmuljena ei midagi erilist. Aga vähemalt on see nüüd nähtud. Ees ootamas veel palju-palju filme, seega täna õhtul pärast väljamagamist lähengi PÖFFikatega viimasele ühisele filmiõhtule. Kes teab, äkki jääbki see mu täitsa viimaseks PÖFFi evendiks...

Eilne päev oli samamoodi tihe - magasin küll vist üüratult kaua, aga pärast seda läks ringijooksmiseks. Ja siis tuli ilge närv peale. Sajandi närv. Ma pole nii närvis kunagi vist olnud. Ei mäleta küll vähemalt viimasest ajast. Igatahes, linnas ringi kapates olid põlved nõrgad, pilt tahtis muudkui taskusse minna, kõht oli tühi, aga isu ei olnud. Isegi duši all oleks pildi taskusse visanud. Süüdistasin selles seda, et ma polnud ammu korralikult süüa jõudnud. Well, proovisin siis süüa, aga isu ei olnud. Üldse. Mõtlesin, et äkki oleks korralikku toitu vaja ja läksime Helluga linna sööma.

Oh well, taipasin, et asjad on ikka väga nirusti, kui isegi lemmikpitsat süüa ei suutnud. See... oli selline eriti kummaline tunne. Ma ei oska seda isegi korralikult kirjeldada. Peas oleks nagu udu olnud, kõhus natuke närvi-liblikad, käed natuke värisesid jne. Süüa suutsin  vaid siis, kui Helluga elavalt intrigeerivatel teemadel vestlesime. Tähendab, ma siis pool aega lobisesin ja süüa ikka ei jõudnud. Ja niikui ma mõtlesin selle peale, et ma pean sööma, kadus isu ära ja närv tuli tagasi.

Lõpuks taipasin, et kui miski ei aita, siis alkohol ikka aitab. Jep, kõlab nagu alkohooliku päevaraamat nüüd, aga poole Põhjala Virmaliste peal hakkas tunduma, et maailm on jälle selge ja närv kadunud. Kui halb! Aga esimest korda elus tõepoolest taipasin, kuidas alkohol aitab närvitsemise vastu. Niisiis lippasin koju lemmikkolleeg E-d ootama. Kodus tekkis aga uuesti paanika, sest suure tuule pärast miski maja konstruktsioonis vilistas. Vilistas nii hullusti, et E arvas, et "nagu Homenja mängiks suupilli". Niiet kui me hiljem väljas kuttidele ütlesime, et mul on Homenja kodus, sain vastuseks, et "oota, päriselt või?". Olgu öeldud, et koju ma igatahes pelgasin öösel tagasi minna.

Nii tore, see oli selle kuu minu ja E teine ühine väljaskäik ja nii tore, et seekord M&J ka tulid. Oli tõsiselt fun õhtu eriti vinges seltskonnas eriti heade naljade ja olukordadega. Niiet kui me kella viie paiku viimasest meelelahutusasutusest (olgu mainitud, et Z-tähega asutus see polnud) välja astusime, tekkis üüratult naljakas mõte kuttidele siia külla tulla. Mõeldud, tehtud. Midagi naljakamat ja rebelimat mulle oma viimase aja elust ei meenu.

Nagu mainitud, siis koju ma öösel veitsa pelgasin minna ja eriti vähe viitsimist oli mul seda üksi teha. Niisiis otsustasin E poole minna, et lõpuks ta kasse näha. Kui me aga raudteeni jõudsime ja E maja täpselt teiseltpoolt raudteed paistis ja me mitte ei viitsinud ringiga minna, otsustasime ühe luureka maha pidada. Turnisime üle raudtee, ronisime kahe rongi alt läbi, kui avastasime, et pagan, mingid tüübid valvavad. Meie õnneks ronisid nad parasjagu autosse ja sõitsid minema. Olgu mainitud, et kogu luure toimus rongi alt. Well, siis saime lõpuks üle aia ronida, millest mul käed ja vist ka püksid marraskil on.

Ma tean, et see kõlab tobedalt. Ma tean, et see on ka tobe. Aga ma tean ka seda, et see õhtu oli eriti mõnus restart kõigele. Ma pole ammu, nii ammu nii väga naernud. Ma ei tea, kas mul on ikka pohmakas või pingelangus, aga maailm tundub hoopis teistsuguse paigana kui ta oli eile.
Kui ma vahepeal kurtsin, et ma teen liiga vähe asjalikke asju ja elan ainult töö-kodu ja vahel ka kooli vahet, siis nüüd tunnen, et nagu üks mu hea tuttav ütles, et eraelulisi kohustusi peaks võtma sama tõsiselt kui muid. töisemaid. Ma tahan olla oma sõprade jaoks olemas ja ma tahan, et selliseid õhtuid saaks veel ja veel olema.

Ahjaa, seda, millepärast ma närvitsesin ja põdesin, ma siia praegu kirjutama igaks juhuks ei hakka, sest tegelikult on see veel sala-asi ja kui seda peaks valed inimesed lugema juhtuma, siis juhtub sama mis selle aasta esimeses pooles endise korterikaaslasega. Samas jutud on kiired liikuma. Sasmas need, kes mu blogi veel lugema on jäänud, juba nagunii teavad. Neid ei saa eriti palju olla, sest pooled senised lugejad on mu vist ära unustanud, uut aadressi on küsinud vist max kolm inimest.

----

PS! Ooomaigaad. Ma üritasin ükspäev mõelda välja R2 Aastahiti jaoks selle aasta parimaid välismaa artistide lugusid ja mul ei tulnud midagi meelde. Aga siuke ma ju olengi, et kunagi midagi meeles pole, aga kui midagi kuulen, siis meenub, et oh, ahjaaah!

Ja nüüd on neid lugusid, mis mulle ühel või teisel moel sel aastal armsad olid ja mind mõjutasid ja mu elu muutsid, lausa neli. Esiteks:

Selle looga meenuvad suvehommikud R2-ga. Intsikurmueelne periood. 

See lugu.... meeldis mulle väga juba siis, kui ta välja tuli. Siis unustasin selle mõneks ajaks ära, aga tegi see kammbäki mu ellu, kui sellest sai minu ja ühe mulle väga armsa inimese lugu. Tagantjärgi tunduks nagu oleks ma tol ajal hullupööra armunud olnud - natuke võibolla olin ka, aga mitte päris lõpuni. Aga armas on see lugu mulle sellegipoolest ja kui see armas inimene mulle aeg-ajalt selle loo saadab, siis mu süda ikka nõnda sulab. Niiet see lugu on kindlasti üks kolmest.

Sama lugu mis eeldmisega, sama inimesega. Meenub suvi, meenub üks suvehommik. Üks väga-väga ilu suvehommik. Appi, ma ei taha nutma hakata ja keset töölauda järve nutta, aga see on nii ilus ja nii kurb, aga samas ikkagi ilus. 

Pagana pihta, ja siis veel SEE lugu! Armas M, tema Peipsiäärne suvekodu, tantsimine öisel kastemärjal murul... Mu selle suve üks ilusamaid aegu. Ja ilmselt ka üks elu ilusamaid aegu. 

Oh god... hullumiseni võisin ma seda lugu ja Lana uut albumit ka kuulata. Aga eriti puudutas ja liigutas ja mõjutas mind see lugu, sest sellel lool on lihtsalt.. mingi teatud cool küljes, mis paneb ennast ka nii coolilt tundma. Siuke tunne, et maailm on nii cool ja mina olen ka kõik, absoluutselt kõik on võimalik, kui ma ainult unistada ja unustada oskan. Ja on olnud ka! Nagu ma siin enne just kirjutasin... Aitäh, Lana!

Väga fännasin seda lugu ka sel aastal, sest Sia on mu lemmik juba ammu-ammustet aegadest - sellest ajast, kui "Breathe me" Six Feet Underi lõpus oli ja ma jõgesid-järvesid nutsin. 

Pole küll selleaastane lugu, aga suva - kevadel, kui ma kurb olin ja mul enne siia tööletulemist ja ärakolimist hästi raske oli ja ma üksi megapikkadel jalutuskäikudel käisin, hullutas mind London Grammar. See on vaid üks lugu teiste seast, ma ei oska tegelikult ühtki välja tuua. Niiet - jalutuskäigusaunträkk, aga palun.
/Tegelikult selllest perioodist ka Mari Pokineni 2013. aasta album "Maa saab taevani"/

Oleks kohatu James Arthur siit nimekirjast välja jätta. Taaskord - eelmise aasta lugu & album, aga selle aasta sündmus. Niiet siit ta tuleb - 2014. aasta sündmuste TOP3 sündmus (järjestus küsitav) - James Arthuri Tallinna kontsert. Minu esimene "beebi" ikkagi. Ma olen meeletult-meeletult õnnelik, et mul avanes võimalus teha tööd millegi nii ägeda jaoks. Ma küll ei suuda seda siiani uskuda, aga kusagil ajukurdude vahel see teadmie ikkagi on, see kõik juhtus päriselt. 

Eesti lugudest kindlasti see. See on lihtalt ni ilus lugu, et pea iga kord, kui seda kuulan, tahaks nutta. Ja muidugi meenutab see veel ühte suve ilusaimat aega, selle suve parimat nädalavahetust. Aga sellest veidi hiljem. Igatahes - see, kindlalt!




Eesti lugududest veel kindlasti see. Õigupoolest ei osanud ma I Wear* Experimenti lugudest validagi, sest see bänd on ilmselt terve mu aasta lemmik. Ilmselt tegelikult juba eelmisest Tudengibändist saati, mida korraldasin ja kus nad esinesid.

Muusikuna puudutas mind sel aastal Vaiko Eplik ka. Samas uus album jällegi nii-nii korda pole veel läinud, kuiiiigi mul on see nüüd lõpuks ju olemas. Aga sellegipoolest.

Okei. Aasta teine muusikasündmus TOP3-st ja vast kõige-kõige eredam siiani ja mis saab ka R2 tabelisse kirja, muidugi-muidugi - Intsikurmu muusikafestival. Kuna ma Positivusele sel aastal minna ei saanud, siis ma muudkui jonnisin preili M-le, et me peame sinna minema. Eriti kuna ma olin tahtnud sinna juba aastaid minna. Lõpuks me sinna ka jõudsime (mina, nagu te juba teate, võitsin tänu suurepärasele õnnele R2-st lausa piletid). Ja see oli.. kirjeldamatu. Mul võttis vist umbes kaks kuud aega, et sellest üldse täitsa üle saada, et see mulle iga jumal päev ei meenuks ja et ma sinna tagasi ei igatseks. Okei, tegelikult nüüd jälle juba igatsen ega suuda järgmist aastat ära oodata. Eriti kuna ma kuulsin, et ühel bändil selleks puhuks midagi eriti ägedat plaanis on (ma muidugi ei tea, mis, aga mulle piisab sellest teadmistestki).

Ja TOP3-e (rõhutan, järjestamata, ikkagi) mahub seel ka äsja toimunud Rahvusülikool 95 pidu, mida me armsa K-ga korraldasime. Kus esinesid meie ja paljude teist lemmikarstistid: Vaiko Epli & Eliit - kui ma eelmise aasta lõpus või selle alguses teada sain, et mu abi vajatakse sellise suursündmuse korraldamisel, teadsin, et nemad on kindlasti need, kes seal esinema peavad. Nüüd sügisel oleksime äärepealt põnnama löönud hirmus, et "ah ta ei tuleks nagunii" või "ah ta on naguni sigakallis". Oli, aga tuli. Ja suurima heameelega.

Teiseks minu isiklik lemmik I Wear* Experiment. Olen nii hirmus tänulik, et mulle seda võimaldati ja nemad kutsuda sain. Kuulsin vähemalt ühe tuttava suust, kes neid enne laivis kuulnud-näinud polnud, et talle vägaväga meeldis (Hr K, IW*E üks suurimaid fänne armus neisse ka eelmisel sügisel minu korraldatud üritusel, niiet ei maksa seda "vägaväga meeldis" üldse alahinnata. Ja pealegi - mind teevad õnnelikuks ka väiksed võidud, väiksed emotsioonid).

Kolmandaks Tiger Milk, kes oli K idee ja neljandaks Tudengibändi selleaastane võitja POSÕ.
See üritus rokkis lihtsalt nii väga (mu maailma), et raske on sõnadesse panna. Selle väärtus kindlasti kasvab ajas veelgi, praegu on see veel natsa värske.

Neid sündmusi oli tegelikult veelgi, aga kuna ma täna üritan ikkagi muusikafookuses püsida, siis neid veel kirja ei pane.

---

Mõtlesin praegu, et ma vist ei tahakski tegelikult praegu töötada nii, et mu töö oleks mu hobi ja hobi töö. Ma natuke igatsen praegu elu, kus mul oleks töö ja mul oleks hobid. Sest vahepeal on mul tunne, et ma ei teegi muud kui ainult tööd.

Ok, nüüd sai jaks otsa.

Wednesday, 26 November 2014

More amazing stories, please

Vahel on inimesed nii inpsireerivad, et ma unustan, et  tegelikult oli mul halb tuju. Pettumus iseendas, sest ma olen feil organisatsioonijuht, üritusekorraldaja, eelarveplaneerija, ettevõtja. Ma tean, et see üks, tegelikult küllaltki väike tagasilöök ei tohiks mind nii rööpast välja lüüa, aga paraku üks väike arvutusviga võib viia millegi katastroofiliseni. Seekord läks õnneks ja probleem tegelikult ei ole üüratu. Aga sellegipoolest "tõestasin" ma jälle endale, et tegelikult olen ma hale kobakäpp ja ma ei suudagi 100% õnnestuda, ikka peab midagi valesti minema. Vahepeal ma hakkasin juba uskuma, et äkki mul oli vaja selleks suureks kasvada, et edukas olla. Et mul on vaja kannatlik olla, et asjad õnnestuks. Aga nüüd tõmbasin sellele kõigele ikkagi vee peale.

Ma tean, et tegelikult ei ole asjad nii hullud ja ma ei tohiks ainult ennast süüdistada. Ma olen ju alati arvanud, et kus on mängus mitu osapoolt, ei ole süüdi kunagi ainult üks. Aga ometigi, vaatamata sellele, tunnen ma ennast nii süüdi. Et ma olen ikkagi üksi vastutav. Lõppude lõpuks ju mina vastutasin kogu krempli eest. Vahet pole, et ma üle oma varju hüppasin, olin vastutulelikum kui ma olla oleks tahtnud, andsin lõpuni järgi, sest kõik oli ju korras. Tegelikult oleks piir pidanud minema juba sealt, kui mitu kuud tagasi ühest errorist kuulsin. Ma oleks pidanud laskma igaühel oma probleemid ise lahendada. Ma oleks pidanud olema hai. Sest ainult haid on finantsmaailmas edukad.

Paraku aga andsin liiga palju lubadusi. Ma tean, et tegelikult ei saa ma end selles süüdistada, sest poleks ma ühte rida märkamata jätnud, oleks kõik olnud juba selles faasis korras, mil viimased arvestamised ja arvutused tehtud said.
Aga ühel päeval saabub lahendus ja ma lõpetan põdemise. Ise ma ju usun ka, et iga kukkumine on õppetund ja feilimine on okei. Lihtsalt, isiklikus plaanis raske. Aga iga feil on kogemus ja kogemustest ma ju õppida oskan.

---

Täna on see õhtu, mida ma juba pea aasta aega oodanud olen. Meie pidu. Meie visioon. Meie lemmikud. Ehk POSÕ (Tudengibänd 2014 võitja), Vaiko Eplik & Eliit, I Wear* Experiment ja Tiger Milk Tartu Üliõpilasmajas. Lemmik õhtujuhid. Lemmik fotograaf. Kõik on paigas. Kõik saab olema imeline. Ma loodan, et me oleme igasuguseks hulluseks hästi valmistunud ja tegelikult nii hulluks kunagi ei lähe. Alati on hea käia läbi kõige mustemad stsenaariumid ja see, kuidas asjad olla ei tohiks. Väga hea ajurünnakumeetod, kuidas visiooni sirgelt paika saada. Ja kuidas kriisiolukordades käituda. Ma loodan, et mind jätkub homme igale poole. Sest ma t a h a n olla igal poole, tahan saada kõigest osa, tahan kogeda igat emotsiooni, näha iga naeratvat nägu. Tahan, et see pidu jääks meelde kõigile kui kõige eepilisem pidu, mida Tartus viimastel aastatel nähtud ja kogetud. Tahan ja peab.
Ma olen üks suur ootusärevus.

---

Ja kui loo alguse juurde tagasi tulla, siis õnneks on tööl tore ja siin majas elab ehe tudengivaim. Näod ja nimed on juba tuttavad, mõni rohkem kui teine, ja hämmastavaid lugusid muudkui koguneb. Niiet lõpetangi täna vastava lugulauluga. Õhtuni!


Saturday, 15 November 2014

Sidrun*

Päriselt ka, ma ei teadnud, et vanemaks saada nii lahe on. Ühtäkki oleks nagu targemaks saanud ja asjad lausa õnnestuvad. Ma ei tunne, et ma palju rohkem tööd teeks kui kunagi varem, olen ikka ajast aega olnud selline, kes asjade peale, mida teha meeldib, on sajaga põlema läinud ja asju, mida teha ei taha... lihtsalt mitte teinud. Ja seda siiani. Koolis näiteks ikkagi mingeid aineid ei viitsi ära teha mõttega, et "küll kunagi jõuab". Ja nii see lõpetamine edasi lükkub. Aga! Vähemalt on mul nüüd juhendaja, lausa kaks!, ja ma olen alustamas seminaritöö kirjutamist. Hetkel teen veel põgusat researchi  valdkonna kohta (film, muusika, filmimuusika, erinevad kultuurid), aga kuna järgmiseks kolmapäevaks peab teema kinnitatud olema, siis lähipäevil pean ära otsustama... terve oma edasise akadeemilise elu suuna? Kõlab jube traagiliselt ja võibolla ongi see lihtsalt töö. Ja järgmine samm - bakatöö - samuti lihtsalt töö. Ja kogu moos.

Pärast oktoobrikuust breakdowni olen üritanud rohkem puhata. Või siis tegelikult on lihtsalt nii kujunenud. Elan ilma kalendri ja märkmikuta jälle, sest kohustused lihtsalt vasardavad peas. Juba vaikselt tunnen, et vaja oleks midagi, mis oleks jälle sama intense nagu varem. Samas äkki ma lihtsalt ei oskagi enam närvi minna?

Juba kaks nädalat tagasi toimus kauaoodatud Semiootika Sügiskool. Minu päris esimene oma akadeemiline lapsuke. Või siis lapselaps juba tegelikult, kuna see oli Semiooni esimene avalik üritus. Kuudepikkune töö kulmineerus millegi, ilma liialdamata, täiesti erakordsega. Meil oli sisu. Ja meil on edasi sisu. Me teeme asju sellepärast, et need lähevad meile korda, mitte sellepärast, et lihtsalt head muljet jätta. Meie kirev esinejatenimekiri oleks võinud olla pelgalt tõmbenumber. Aga me tegime midagi palju enamat. Nemad tegid. Me kõik. Kogu Peramaa atmosfäär ja esinejad oma uskumatute ettekannetega tekitasid uskumatuid disskussioone. Mul on tunne, et Semiooniga on alanud semiootikas mingi täiesti uus ajastu. Noh, ilmselt pole see ainult tunne.

Ma pole ühegi oma korraldatud ürituse kohta nii palju üdini positiivset tagassidet saanud. Loomulikult saime tagasisideankeedi kaudu ka konstruktiivset kriitikat, aga neist asjadest olime ise teadlikult ja õnneks polnud need midagi sellist, mille tõttu üritus kannatanud oleks.

Nüüd kolmapäeval pidas Märgisüsteemide-loengusarja raames Berk Vaher überägeda loengu ja kohe otsa tuli meie Sügiskooli jätkuseminar ehk Hilissügiskool - sügiskoolist "üle jäänud" materjal - Martin Ehala pidas loengu eestlusest. Ma pole päris kindel, kas see jääb ainukeseks jätkuseminariks või teeme Sügiskooli nime alt veel midagi. Okei, seee tegelikult konkreetselt oli Semiooni päris esimene oma üritus. Ja oli ta kohustusliku 5 kohtumisõhtut õppejõuga sarja teine kohtumine. Sel aastal plaanis veel vähemalt kaks, seega kvoodi saame täis juba selle aastaga (tingimus oli vist õppeaasta).

Vot. Fun, fun on see oma organisatsiooni ülesehitamine ja esimeste sammude astumine. Mul on tunne, et see tuli mu ellu täiesti õigel ajal ja juhtimisalased kirjatükid, mida mu sõbrad ja võõrad praegu erinevatesse väljaannetesse kirjutavad, kuidagi toetavad seda arengut kas siis äratundmisrõõmu või uue kasuliku infoga.

---

Rahulikumast elutempost rääkides on novembri teine pool täielik roosamanna, sest vaatamate seminaritöö-kiirusele algab mul kolme tunni pärast puhkus - sõidan õhtul Saaremaale paariks päevaks. Natuke on süümekad, sest reedel algas PÖFF ja kuidas ma lasen raisku mitu-mitu päeva (ausalt, ei taha isegi kokku lugeda, mitu). Võtsin ma selle puhkuse ju selleks, et PÖFFitada ja õppida, aga nüüd sõidan hoopis koju. Aga lemmikjuuksur tahab külastamist ja koolis tahan ära käia ja fämilit näha ja kodus olla. Jõulud ju tulevad seekord essat korda kodust ja perest eemal. See tundub nii veider, aga mina, kes ma pole viimastel aastatel traditsioonidele väga nagunii rõhku pannud, suudan ehk asjad kiirelt ümber mõelda ja hei - sõbrad on ju ka pere!

Aga nüüd nina artiklitesse, sest hommikuks peab vähemalt üks artikkel uurimispäevikusse refereeritud olema.

* Mul on vaja sidrunit osta. Et ma hommikul ei unustaks, kirjutan siia pealkirjaks. Äkki seisab meeles.

Wednesday, 29 October 2014

Wowoou, nii tegusat nädalat pole ammu olnud. Päevad on hommikust õhtuni suhteliselt täis bookitud. Peab selle hulluse kirja panema, sest muidu on nädala lõpuks jälle olukord, et ei mäleta, mis nädala alguses tegin.

Praegu pidin veidi meenutama küll, mida esmaspäeval tegin, kuigi see oli üleeile. Päev algas sellega, et sain tund aega varem töölt koju, sest mõni ajas kellaajad sassi. Veel. Esmaspäeval. Einoh, mulle sobis. Võtsin veidi aega ja jalutasin Toomemäele. Hea soe oli. Päeval sain magada suhteliselt keskmise pikkusega une, mis oli üle pika aja päris hea. Õhtul pidasime FTÜKiga koosolekut. Pärast seda koju bussiga sõites sõitsin kogemata hoopis tööle. Ma ei tea, kuidas sellised asjad juhtuvad.

Teisipäeva vajas suuremat planeerimist tõestades, et ma olen vist suhteliselt hea ajaplaneerija. Hommikul äratas kullerihärra, kes mu kauaoodatud (okei, mitte nii väga kaua nüüd midagi, kõigest nädal, aitäh, River Island!) uue käekoti tõi. Umbestäpselt pärast seda tuli Bret külla. Poleks augustikuus küll osanud arvata, et juba nii ruttu jälle näeme. Ja kui nüüd veel jõulud ka, siis järgmise kohtumise peaks juba NYC-s tegema (räägitakse, et unistama peab suurelt, onju).

Päeva mahtus ka ühe intervjuu andmine ühte kohta (pigem infojagamine), üks koosolek, natuke teist koosolekut ja HiieBretiga õhtune häng. Ja veel üks filmivaatamine. Kiidan the Judge'i.

Tänane päev algas sellega, et käisime Egeliga pildistamas. Põnev, põnev, põnev, täiega põnev. Ei jõua tulemust ära oodata. Need, mida vilksamisi nägin, tundusid... võõrad.

Päeval käisin Rootsi kroonprintsessi luuramas (ok, tegelt mitte), teaduskonna nõukogu koosolekul, mis on palju palju emotsioone tekitanud. Ja õhtul veel Sügiskooli koosolekul. Mul on võrratu tiim! Me oleme asjad nii detailideni läbi mõelnud, et kindlasti saab midagi veel, saab asja veel tihendada, aga eks aega ole veel ka veidi.

Pärast seda oli kell juba miljon, jõudsin koju, end diivanisse visata ja enne, kui jõudsin üldse midagi mõelda, avastasin end töölt Egeliga filmi vaatamast.

Koju jalutades olin veidi kurb mingite asjade pärast, aga poole tee peal suutsin mõtted ikka tööle lülitada ja Turusillal avastasin, et töö on muremõtted blokeerinud täiega. Ei tea, kas see on hea või halb.

Vot. Nüüd ma vähemalt mäletan.

---

Üldises plaanis on hea see, et suudan endale aru anda, et midagi uut ma praegu ette võtta ei suuda ega taha. Pean natuke rahulikumalt kulgema. Püüan novembris natuke puhata. Detsember tuleb nagunii jälle hull.

Elu on vahva.

Saturday, 25 October 2014

Tere tali

Oih. Kuna põhiaur kulub Sügiskooli blogile viimasel ajal, siis siia polegi jõudnud enam ammu. Tegelikult eile õhtul mõtlesin, et pole kirjutanud ammu. Hmm, huvitav mitu protsenti mu blogi postitustest nii algavad?

Igatahes, kõik on kiire ja natuke stabiilsem. Ikkagi natuke veel põen mingite asjade pärast elus, aga üritan selle maha raputada peagi. Mind jäi kummitama lause "beauty begins the moment you decide to be yourself" ja eks enesekindlusega ole ka sama. Ja igasugu muu meeleoluga. Ma pole kunagi väga muretsenud, pead vaevanud selle üle, mis minust pikemas perspektiivis saab. Uskumatu, et mingid veidrad hoovused mind nüüd nõnda kõigutada suutsid. Üritan edaspidi lihtsalt kulgeda, hetkes elada ja nautida seda, mis parasjagu siinjapraegu on. Kõlab jube lihtsalt ja iseensestmõistetavalt, aga miskipärast läks tasakaal paigast.

Every once in awhile ma saan aru, et tööga ei maksa üle pingutada ja puhkama peab ka, aga siis jälle unustan end kiirustama ja siis flipib jälle ära. (Elu)muutused on toredad, aga iga asi oma ajal. Praegu on vaja stabiilsust. Olen selle tagamiseks üritanud vastu võtta mingeid otsuseid, aga samas ikka lasknud end ära rääkida jutuga "sa oled meile oluline" jne. Ma oskan "ei" öelda küll, aga vahel lihtsalt ei tule kõik nii välja nagu võiks. Ja pealegi nagunii jõuan 1343564 korda asju ringi mõelda/otsustada.

See nädal oli päris tšill. Loobusin ikkagi ühest uuest asjast, mis elu veel kiiremaks oleks ajanud ja üritasin natuke aja maha võtta, et endist meelekindlust taastada. Ometigi ei suuda ma eriti esmaspäevast päeva meenutada. Aga tean, et oli üsna tore nädal. Näiteks eile sõitsime Sügiskooli tiimiga Rõka külla oma Sügiskooli toimumiskohta vaatama, mis oli mõnusam ja hubasem kui mäletasin. Külma trotsides müttasime veits õues ringi, ronisime 28 meetri kõrguse torni otsa, kust oli päris khuul vaade.

Mul on nende inimestega nii vedanud. Tohutult väga. Olen nii tänulik endale, et otsustasin selle väljakutse vastu võtta ja pole siiani põnnama löönud. 

Aga nüüd veel veidi tööpäeva ja õhtul PÖFFi essa filmiõhtu!



Monday, 13 October 2014

Segadus ja pahandus

See aasta on olnud mitmete suurte unistuste täitumiste aasta. Ma olen ise saanud nii palju paremaks, targemaks ja tugevamaks. Ehkki tuleb ette ikka veel õhtuid, kui langen surmväsinult voodisse ja mõtlen, et...

Okei, tegelikult tahtsin öelda seda, et see mitu kuud kestnud roosiline idüll ja rahulolu on möödas. Ma ei tea enam, miks ma mida teen. Ma olen väsinud. Ma ei saa aru, miks ma midagi teen. Ma ei suuda. Päriselu on nii raske. Ma ei suuda end enam sundida tegema asju, mida peaks, aga mida eriti võibolla ei taha. Õigupoolest ongi mul tunne, et ma olen edukas, ma muudkui ronin karjääriredelil, ma täidan oma unistusi, aga samas on see nii meeletult kurnav ja üldse mitte glamuurne, Okei, glamuur pole see, mida ma elus taga ajan, aga ikkagi on kõik kuidagi ebanormaalselt raske. Meeletu pinge on igalt poolt peal - mult oodatakse niiiii palju. See muidugi õpetab väga palju väga kasulikke asju mulle, see pinge, kiirus ja tundmatus kohas vettehüppamine. Aga mida rohkem ma teen ja õpin seda rohkem mult oodatakse ka. Ja kui ma ei tee, siis öeldakse, kui hirmus pettunud mus ollakse.

Nii ma siis naudingi seda aega, kui ma suudan ära unustada kõik kohustused ja lihtsalt olen. Käisin täna näiteks Sügispäevade avapeol. Sain omade keskel olemisest nii positiivse laengu, et tulin koju ja pesin nõudekuhja ära (jah, Hiie!!). Ja tahaks juba tagasi. Aga ma tean, et ma pean enne tegema tööd ja nägema vaeva.

Ja ma ausalt arvasin, et ma tean, kuidas maailm töötab. Ega ikka ei tea küll. Sasipuntraks olen mõelnud ja tegutsenud ja tormanud end. Valetanud olen ikkagi endale väga palju. Asi, mida ma olen üritanud vältida. Oeh. Kuulmiseni!

Saturday, 11 October 2014

Jälle kolin

Tere tulemast minu uuele blogilehele, armas sõber! Kuigi kogu mu blogimajandus on ikka avalik, soovin Sulle ikkagi õnne, et oled siia jõudnud, tähendab miskipärast pidasid sa vajalikuks uurida, miks ma eelmise blogi kustutasin ja siia ümber kolisin. Tõenäoliselt praeguseks hetkeks olen Sulle olukorda selgitanud ja elu saab rõõmusasti jätkuda. Ning - aitäh Sulle!

See aasta on olnud muutusterohke, las ta siis olla veelgi rohkem. Paar unistust on veel täitmata, aga nendeks on mul veel aega üle kahe kuu. Samas peaks järgmisesse aastasse ka midagi jätma - kõik ei saagi ju kohe ja korraga ikkagi saada.

Rohkem ma kirjutada praegu ei jõua - eilne peolkäik annab. Pole kerge see suure inimese elu. Ja mõelda vaid, et need järgmised hommikud muutuvad ajapikku veeeel raskemaks. Võeh!


Friday, 3 October 2014

Caturday

Inimesed, puhake! Päriselt ka. Ärge magage öösel ainult neli tundi. Puhake mõistlikult ja to-do listist saavad asjad iseenesest tehtud. Väsimus ei peksa enam kuklasse kogu aeg. Pingepeavalud on kadunud. Ükski sügishaigus ei tiku ligi (Hiiekas, see nohu ikkagi polnud nohu vaid jahe tuba). Kella poole kaheksaks tööle tulla pole probleem (hea, et eile välja minna ei viitsinud). Selline kuivik siis.

Vaba päeva ei ole juba sellest ajast saati olnud kui Saaremaal käisin, 23. september. Täna on 11. töö-, kooli jms päev järjest. Aga pole viga - nädal veel ja siis on Sügispäevad, mis sel aastal omamoodi puhkuse eest on. Onju, Hiiekas!

---

Viimase aja energia on läinud põhiliselt sellele, et tulime Semiootikaüliõpilaste liiduga Semioon kapist välja. Sügiskool on ka juba vähem kui kuu aja pärast. Sellega seoses tabaski vahepeal mind väike või suur, ei tea veel, tagasilöök. Hakkan juba vaikselt harjuma, et mul läheb elus hästi, ja uskuma oma edusse. Suudan asjadega enam vähem joonepeal olla ja.. Siiis. Kui ütleb Kulka, et meie projekt ei suutnud neid veenda, siis noh.. olin veidi kurb. Asja analüüsides sain muidugi aru, millest vajaka jäi ja üritasin seda parandada järgmise projektitaotlusega. Aga ma ei saa end kuidagi väga süüdistada. Augustikuus ei olnud mul veel eriti aimugi, mis Sügiskoolis saama hakkab, tänaseks on mul kõik esinejad kinnitatud, ajakava peaaegu paigas, kõik kokkulepped sõlmitud ja enam vähem jääbki nüüd vaid kommunikatsiooniga vaeva näha. Mis meenutabki seda, et plakateid oleks vaja.

---

Herz esitas mulle just väljakutse porgandiküünla asjus. Saab tehtud, stay tuned!


Monday, 29 September 2014

Love Lockdown*

Võtsin kasutusele jälle vana hea paberkandjal kalendermärkmiku, sest muidu ei händli enam kõike ära. Ma pole siiani avastanud eriti mugavat veebiversiooni, kuhu ma saaks lisaks hästi nähtavalt ja organiseeritud päevakavale juurde lisada to-do listi. Ja siis kogu kupatust kasutada nii telefonist kui arvutist, st see oleks mõnusasti syncitav kodu- ja tööarvutiga ja samas kiireltjamugavalt ka telefoniga. Kui keegi teab, siis - aitäh! Ning ei, Google Calendar ei ole mugav. Häda pärast ajab asja küll ära, aga pole siiski mu eelistus number üks.



Ma olen end jälle suutnud siduda umbes miljoni projektiga. Tõsi, need kõik on asjad, mida ma suure kirega teen ja päris kõigele ma mingi kogemuse pärast enam jah-sõna pole andnud. Seegi muidugi tõsi, et kuidagi peab ju korteriüüri makstud saama ja leiva lauale, aga ma õnneks tunnen, et liigun selles suunas, kus ma enam väga vastumeelseid asju tegema selleks ei pea (ei, prostituudiks ma ikkagi hakanud pole, silla alla ka veel läinud pole, kingad on ka kõik alles).

Vaatasin just TV3Play-st järgi Äripäeva Eesti rikaste TOP-i saadet ja inspireerusin. Noh, ei, mitte TOP-i pääsemise ja raha kokku ajamise eesmärgil, vaid lihtsalt ses osas, kui suure kirega võib oma asja ajada. Ka sinna olen ma teel, astudes beebisamme oma unistuste maailmas. See on küll omaette teema, aga see aasta on ses suhtes küll üks suur magic olnud. Ma arvan, et sel teel muidugi kõige tähtsam on see, et ma olen õppinud endasse uskuma. Ja ka sellesse, et ma võin olla edukas. Õnnelik. Et asjad võivad minna ja lähevad hästi. Ma tõesti usun, et mu hommikusel tähtsal kohtumisel, olgu ma kui unine tahes, läheb kõik suurepäraselt. Et mind saadab edu. Ja sealt edasi saan ma tagasi oma elu, täidan ma kõik oma unistused ja hakkab eraelus ka jälle ülesmäge minema, sest mul on jälle aega.


---

Mu üks lemmikasju on see, kui olen eelmisel päeval pärast tööpäeva lõppu hunniku kirju välja saatnud ja järgmisel päeva hakatakse neile vastama. Samas naudin ma hirmsasti seda ka, kui tööpäev saab läbi ja mind lõpuks rahule jäetakse, et ma lõpuks töökuhjaga tegelema saaks hakata. Kui mul on kooli- ja ringijooksmispäev, siis meilidele ma väga vastata ei jõua ja väga kiiresti mingeid jooksvaid ülesandeid täita ei suuda. Siis kulub mul õhtuti meilide lugemisele, vastamisele ja niisama kaoses organiseerumisele... oeh, päris kaua. Aga jällegi - õnneks pole päevad vennad ja mingusugust rutiini mu elus pole ammu olnud. Olgugi, et tegelikult töögraafikus mingi muster ikkagi kordub ja koolis on ju ka tunniplaan enamasti üsna sama. Ikkagi on tunne, et iga nädal on uus ja sellesarnast pole iialgi olnud. See on hea tunne!

---

Väsimusega võitlemine kulgeb säärases rütmis, et täna varastasin uneaega kooli arvelt. Tundus, et teisipäev on natuke tähtsam päev, enne mida võiks natuke rohkem puhanum olla. Küll ma kuidagi need esmaspäevased asjad ka joonepeale saan. Tulemust on tunda niipalju, et pühapäev oli viimase ajal üks parema enesetundega päevi. Kella 11-ks õhtul olin muidugi mega-mega-megaväss juba, aga kuna viimase aja märksõna on ärevus ja palju põnevaid mõtteid, siis uni lükkus edasi kuhugi kella 1 kanti ikkagi.

Mul on peas küpsemas korraga umbes sada plaani. Pean hakkama ikkagi märkmikku jälle öökapil hoidma ka, et kiirelt mingid asjad kirja saada. Eile tekkis üks artikliidee, sain põhiteesid kirja, aga pole ikka kindel, kas ma julgen sel teemal sõna võtta. Ma tean, et mul oleks maailmaparimad nõuandjad ja toetajad varnast võtta, aga neid mõtteid kirjutades tundus fookus mujale nihkuvat kui mult tegelikult selle asja suhtes oodataks. Näis, võibolla kirjutan kunagi neist teemadest hoopis siia blogisse.

----

Nüüd aga on mul vaja välja mõelda, millest oma seminaritöö kirjutada võiksin, sest öö hakkab otsa saama. Veel kõigest kolm tundi lahutab mind selle kuu üüratust skoorist - 187 tundi, mis ei tundunudki nii meeletult raskena, on ka hullemaid olnud.
Loodetavasti varsti on mul rohkem vabalt liikumise aega. Ma niiväga tahaks rohkem aega Saaremaal veeta.

---

* Ei saa loomulikult ka muusikata, niiet lõppu üks eriti mõnus cover, mida, hoiatan, lihtsalt võibkiiii kuulama jääda.

Viimasel ajal on väga tugevalt teemas jälle I Wear* Experiment ka. Lihtsalt igal võimalikult hetkel kummitavad teatud lood läbisegi ja see omakorda tekitab igasugust Intsikurmu- ja suveigatsust. Õhhhhhh



---

See on minu töölugu, sest... lihtsalt... noh....

Sunday, 28 September 2014

Vässvässväss


Tadaaa! Mulle jõudis eile lõpuks kohale, et kes palju tõmbleb ja vähe magab, see lõpuks katki läheb. Mina enam katki minna ei taha, seega hakkan nüüd väga väga jälgima, eelkõige millal magan ja siis veel mida söön ja mida joon. Kõlab nagu mõistlik otsus, eksole.

Viimane nädal on olnud hull. Võiks ju arvata, et kodus sain korralikult magada, aga eii, tänu oma lollusele jäid ööuned ikkagi max 5-tunniseks, niiet kolmapäeval tööl oli raske. Neljapäeval oli kool ja ei saanud loomulikult välja puhata. Reede hommikulvara oli ka kool, päeval üks kohtumine ja siis töö. Oikuiraske oli olla. Hommikul töölt vabanedes sõitsin otse koju, otse voodisse ja magama. Ärkasin vaevu kell kuus õhtul, aga no milleks? Et poes käia ja taibata, kui raske on olla. Vajusin kodus uuesti diivanisse. Mõtlesin tassi kohvi juua, et vähegi ärkvele saada. Samas oli kell juba üsna palju ja kell 8 hommikul uuesti vaja end tööle vedada. Kartsin, et kas nüüd jääbki nii, et ma ei suudagi end iialgi välja puhata. Arvasin, et nüüd läksingi katki ja enam ei suuda normaalselt funktsioneerida. Tahtsin niiväga paari päeva töölt-koolist vabaks, et saaks need lihtsalt maha magada. Kujutasin ette, et nüüd hakkabki elu välja nägema nii, et ma kas olen tööl või magan kodus.

Aga õnneks tõi hommik märksa parema enesetunde. Kui viimastel nädalatel olid tihedad külalised igasugu pingepeavalud ja kaela-õla-seljavalud, siis täna on juba üsna okei olla. Tundub, et isegi suudan täna õhtul lõpuks sotsiaalne olla ja külla minna. Sest eelmised vabad õhtud ma õnneks suutsin niigi mõistlik olla, et olin kodus.

---

Muidu läheb hästi. Sest kuidas teisiti saab minna, milline päev võiks olla õnnelikum sellest, kui saabub kiri, et su projektile on eraldatud HMN-ist toetus täpselt selles sumamas, mida taotlesid. Tõenäosus, et Semiootika Sügiskool sel aastal toimub, on juba üha suurem!

---

Aga kuna ma olen sõnapidaja, siis räägin salajuttu ka: 6. novembril esineb Tallinnas, jälle klubis Factory Rootsi poptrio NONONO. Juhuu!

Monday, 22 September 2014

Kodujutud

Naljakas on see, et vahel hetkedel, mil mõtled, et tahaks midagi teha, mingit lisatööd või midagi, see juhtubki. Ma veel kahjuks rääkida ei saa, aga pärast homme kella 11 - jah, avan suu, ausõna!

Sellega seoses on kuidagi juhtunud nii, et mul on 2/3 novembrikuust planeeritud. Selge see, et ma ei saa nii palju vabu päevi kindlasti võtta kui tahaks, eriti veel kuna kuu teises pooles on nädalane puhkus. Halleluuja! Jääb ainult üks variant....

Tulin koju Saaremaale vanematele külla, a keda siin nüüd päevad läbi pole? Heaküll-heaküll, ise ma tulin ajal, mil ema on kohe-kohe reisile minemas ja seoses sellega paanikas ja igal pool mujal kohtades. Aga mõnus on. Olen vähem kui 24 tunni jooksul jõudnud seista praamil, vaadanud merd ja sadamatulesid, mõelnud, et küll on ikka ilus hetk, vaadanud bussiaknast päikeseloojangut ja seda iga minuti tagant jäädvustanud, söönud suitsuahvenat, nautinud pikka hommikut ja seda tunnet, et mitte kuhugi ei ole vaja minna. On asjad, mis ootavad tegemist, aga samas olen ka suutnud palju asju oma tiimile delegeerida. See on mõnus tunne!




Wednesday, 17 September 2014

On a night like this*


* Ma olen sõltuvuses sellest loost! Ja see artist on ka niiiiiiii-iiiii lahe. Kui vaid õnnestuks ta siia tuua... Õhhh.


Paistab, et mul on ühe-loo-vaimustus jälle, sest praegu jäin mitu-mitu korda seda järjest kuulama ja neid Eestisse lootma. Täna Merle ännauntsis, et nad Amsterdamis esinevad oktoobris. Einoh, poleks üldse paha, kui nad siia ka tuleks..

Sõnaga, töö-töö-töö ja fun käsikäes. Üritan tegeleda asjadega, mis mulle väga meeldivad ja mingeid üleliigseid kohustusi käes ei tõmba, sest kohustused mulle ikka veel ei ole meeltmööda. Brrrr. See septembrikuu, mil jälle p e a b asju tegema, pole mulle ikka üldse meeltmööda. Suvel oli hea lihtne tööd teha, sest siis ju ei pidanud, keegi ei teinud ja sain rahus kulgeda (ülikooliasjad, I mean). Nüüd istuvad kõik mul kukil ja ma PEAN tegema. Aga kui ma pean, siis ma ei taha.

Mulle meeldib üksi või kellegagi väiksemas ringis asjadest vaimustuda ja siis teha. Nii kui ca 20 inimest ammulisui ootab, et ma koosoleku kokku kutsuks või tähtsad ninad minult midagi ootavad, siis mul tuleb blokk ette ja ma tahaks lihtsalt kodus istuda ja kõik ööd-päevad, mis ma tööl ei veeda, maha magada.

Vot. Nüüd siis teate, milline laiskloom ma tegelikult olen. Pean kurja vaeva nägema hakkama ja end piitsutama, et päris kõik maailma inimesed minus pettuma ei peaks / mind ei heidiks. Saab raske olema, aga ausõna, ma iga jumala päev mõtlen, et homme on see päev, mil ma end kokku võtan. Aga kurat, no ei ole. Kas tõesti on täna see päev, kui ma nüüd pärast tööd lähen ikkagi loengutesse? Sest ma ju lubasin Elsile. Ja pean päriselt ka teise loengu lõpuni vastu, sest teine loeng on ilmselt põnevam kui esimene.

Samas on olemas ikka inimesi, kes minusse usuvad, kes mind innustavad, motiveerivad ja kiidavad,. Ilmselt sellepärast, et nad mind kuigi hästi ei tunne, hehee. Aga ma olen kindel, et nad võtaksid mu avasüli vastu ka siis, kui ma oleks elult väga lüüa saanud või neile maailmasuure pettumuse valmistanud. Ilmselt sellepärast ma inimestele enamasti andestangi ajapikku, sest tean, kui suuri pettumusi ma ise ka inimestele valmistada võin.

---

Mõtlen, et peaks juukseid värvima, sest ma tegelikult ei ole kunagi plaaninud blond olla. A mida teha, jagage soovitusi, armsad lugejad! Ma kõlan nagu mõni ilublogija, aga ma ei hakka siinkohal sõna võtmagi, sest mine sa tea, onju! Nii mõnigi blogija peaks praegu oma sõnu sööma selle koha pealt. Aga ei, plaanis mul pole. Samas mine sa tea, äkki aitaks raha kokku kühveldada, et õppelaenu intressid ära maksta? Sest plaan preili H-ga end silla alla müüma minna, pannes jalga need kaunid elektrisinised kingad, mille müümisele ma eile mõtlesin, ei tundu just maailma kõige parem mõte.
Aga! Kuidagi on vaja see üüratu summa ju kokku saada ilma, et ma peaks selleks oma söögiraha ohverdama. Oh armas taevas, aita!

Ma tean, et mul on sellised toredad olevused ka nagu vanemad, aga milline 23-aastane täiskohaga tööl käiv inimeseloom suudaks oma väärikust alla suruda ja neilt nuruma minna. Ema teeks nagunii selle peale nalja, et "issand vaata kui palju sõpru sul feisbukis on. Mõtle, kui igaüks neist sulle ühe euro kannaks, siis oleks sul see raha rohkem kui koos." Seda soovitas ta mul kunagi, kui mul uut telefoni vaja oli. Jep, alati parimad ideed.

Aaaaaga seega mul on vaja kaval olla ja lisatöid teha. Ja kiiresti.  Niiet kui keegi teab midagi, millega ma hakkam saaks ja mis poleks enesemüümine või kes tahaks mult neid kauneid kingi ära osta (haha), siis andke teada, onju! Ma kõlan nagu mingi viimane kerjus, aga mul ei tulnd üldse meelde, et ma siuke asi tulemas on ja nüüd olen kurb.

Aga vähemalt olen ma tubli blogija!

Sunday, 14 September 2014

Kirjutamistuju tuli peale

Täna räägin ühe loo.

Tudengipäevade meediajuhi ametit maha pannes polnud mul eriti aimugi, mis saab elus edasi. Õigupoolest sellepärast ma seda juba eelmisel sügisel, seejärel kevadel ei julgenud täna. Tegelikult ei uskunud ma, et ma seda üldse teha julgen. See tundus olevat elu üks olilisemaid asju ja kui sellest lahti lasen on tühjus. Heaküll, aega, et kool lõpetada, et rahus tööl käia oleks vaja olnud küll.

Veel vähem oskasin ma aimata, et asjad nii kiiresti juhtuma hakkavad. Juuli keskel võttis minuga ühendust Maarja ja pakkus võimalust korraldada selleaastast Semiootika Sügiskooli. Olin skeptiline, mõtlesin hetke ja vastasin, et heaküll, võin ju oma panuse anda küll, ega tükki küljest võta. Kuna tol ajal olin veel Tudengipäevadega seotud, mõtlesin, et mu panus saab tõesti olema tagasihoidlik. Saime kokku, arutasime plaane, tundsin end kui metsa eksinud seeneline, ja peagi selgus, et minust saab sügiskooli peakorraldaja.

Sellest alates olen ma konstantset põnevusetunnet tundnud, iga päevaga üha enam. Ma olen nii palju õppinud, nii palju praktilisi oskusi omandanud (nt eelarve koostamine, projektikirjutamine) ja täitsa normaalne juht olen ma vist ka. Samas kui sul on nii tore tiim, siis teisiti vist ei saagi. Ainult et ma endiselt ei suuda ära õppida seda, et kõik olulised asjad on mu peas ja erinevates kirjades-failides olemas, aga teised ju tahavad ka teada, ma niikaugele pole veel jõudnud, et kõik asjad ilusasti ühte kohta kirja saaks.

Teine asi, mis sügiskooli korraldamisest välja kasvas on semiootikaüliõpilaste liidu Semioon MTÜ loomine. Taipasime, et meil on väga erialaühingut vaja. Alguses oli tagasiside ülikoolist veitsa skeptiline, mulle tundus, et nad arvavad, et me tahame nende tegevusega kuidagi konkureerida. A sellisel puhul aitab eesmärkide sõnastamine, kohtumine ja korralik selgitustöö.

Nii me siis Maarjaga augusti keskpaigast saati oleme tegutsenud, liidu põhikirja koostanud ja hiljuti sai valmis tegevuskava. Palju, palju on teha, lõputud kohtumised osakonnas õppejõududega, palju erinevaid mõtteid, seisukohti, plaane. Aga ma olen tohutult elevil. Tihti tänaval ühest kohast teise liikudes kibelen tagasi koju tööd tegema. Nädal tagasi sain tööl põhikirja näiteks valmis kirjutatud. Jälle üks asi, millega ma polnud kunagi kokku puutunud. Aga eksperdid kiitsid heaks. Loodetavasti arvavad Kõrgemad Jõud, kes meie MTÜ taotlust kunagi menetlema hakkavad, samamoodi.

Täna saime esitatud taotluse TÜ Üliõpilasesinduse sihtastuse erialaseltside toetusprogrammi, tänu millele meil üldse tekkis idee, et oleks vaja oma asju. Üks suur planeerimine ja (mõtte)töö jõudis seega jälle finišisse. Ei olnud väga hull, aga natuke stressirohke. Selle jaoks oli vaja esitada taotlusvorm, liikmete nimekiri ja aastaeelarve, millest viimane kujunes kõige suuremaks probleemiks. Aga kui sul on nii tore kaasjuhatuseliige nagu minul Maarja, siis saab kõik ainult hästi minna. Selliste asjade tegemisel on ülioluline, et seda õigete inimestega teed ja mina olen küll sigaõnnelik.

---

Aga muudest juttudest seda, et teisipäeval käisin Marten Kuninga plaadiesikal ja nii ilus ja tore oli! Plaat on igatahes väljas ja ilmselt saab seda nüüd varsti ka poodidest. Ma ise sain oma signeeritud isendi tänuks Hooandjas toetamise eest ka kätte (vt pilti allpool). Plaat on juba mitu-mitu-mitu-mitu korda otsastlõpuni läbikuulatud ja täitsa omaks ja heaks hakkab juba saama, mmm!

---

Algav nädal tuleb jälle sigakiire ja täis erinevaid kohtumisi-koosolekuid. Tööd on nüüd küll õnneks ainult kaks vahetust nädalas (kolmapäev ja laupäev), aga sel nädalal peaks lõpuks kooli ka jõudma loengutesse.

Aga nädala lõpus, pühapäeval lähen Saaremaale ja tagasi tulen alles kolmapäeval. See on väga cool. Naljakas, et käin kodus palju tihedamini kui siis, kui ma veel täiskohaga tööl ei käinud. Viimane poolaasta on ses mõttes väga palju õpetanud ja kasvatanud. Just enne mõtlesin, et kevadel lappas pärast paaripäevast töösessiooni korralikult, aga nüüd polegi väga hullu, kuigi eilseks oli jälle olukord, kus liiga paljude tundide kohta liiga vähe und oli. Pakun, et see vahekord võis midagi 60/8 kanti olla. Aga jõudsin ilusti Hiieka süntsile ja patja puudutas pea kella poole kuue paiku  hommikul.

Koduskäimisega veel see naljakas lugu, et kui Tartusse kolides, mis oli juba veits enam kui neli aastat tagasi, tundus jube cool, mida rohkem vastu pidasin siin kodus käimata, seda noh, uhkem ja täiskavanum võinii. Aga ajapikku nii, nagu olen õppinud, et ega puhkus pole häbiasi, pole koduigatsus ja memmekus ka tegelt häbiasjad.

Selle peale avastasin ema feisbukist ta Viljandi tripi pildid ja igatsen veel rohkem kodu. Võibolla sellepärast ka, et ma olen väsinud. Mul oli viimane täiesti vaba päev vist augusti lõpus. Just rääkisin, et olen harjunud selle tempoga, aga samas mingitel hetkedel lihtsalt ei jaksa. Katki veel minema ei hakka, aga vahepeal lihtsalt nii väga tahaks mingeid asju üle lasta.

----

Nüüd veel paar tundi tööd.



Saturday, 13 September 2014

Tahaks kirjutada seda, et ma lihtsalt ei oska kirjutada mitte midagi. Öelda oleks palju, aga kirjutama end sundida ei suuda.

Kiireks on ka jälle läinud, annan endast hooti igale poole nii palju, et kui aega tekib, siis ei taha kuidagi midagi enam kirjutada.


Monday, 8 September 2014


Muud ei tahtnudki öelda. Pikem jutt mõni teine kord. Ilusat teisipäeva!

Saturday, 23 August 2014

Call it magic*

Mõnikord tuleb elus ette olukordi, millele head lahendust polegi, proovi sa siis mispidi tahes. Ma olen ikka arvanud, et kõigepealt on tarvis maha rahuneda ja siis samm-sammuhaaval mõelda, kuidas puntrast välja rabeleda. Seekord see ei aita.

---

Kui palju võib jõuda ühe nädalaga? Vastus on see, et ikka kuradi palju. Lahkuda KK meediajuhi kohale, esitada oma elu esimene projektitaotlus, kohata vanu sõpru, käia nii kaheksast-viieni kui öövahetustega tööl, hulluda, teha rumalusi ja käia palju väljas-peol.


---

Veitsa kurb on olla, sest jooksmas pole üle kuu aja käinud. Viimati käisin siis, kui aega iseenda jaoks veel oli. Vahepeal mõtlengi, et ega ma iseend sellesse kõigesse kaotamas pole. Sest tõele au andes pole mu elus küll ikka ammu sellist aega olnud, et ma lihtsalt tuuseldan ringi ja ei jää mitte hetkekski koju molutama. Siiani on augustikuus pühapäevad olnud ainukesed päevad, kui võtan aega jalutamiseks, muusika kuulamiseks. Nüüd ongi uus pühapäev kätte jõudnud ja tegelikult on mul õhtuks hoopis üks rumal plaan. Ilmselt.

---

Tuleval nädalal kavatsen sukelduda MTÜ loomise maailma, tegeleda järgmise projektitaotlusega ja nautida suve viimast nädalat. Kolmapäeval tuleb Bret Tartusse, oleme seda niiiikaua oodanud!
Ülejärgmisel nädalal, 4.-6. septembrini, kui vägaväga veab ja  töölt vabaks saama peaks, sõidan Leetu Loftas festivalile, mille headliner on Nicolas Jaar!!!! Kui A sellest täna rääkis, et nendega kaasa võiksin minna, pidin rõõmust hulluks minema. Üleüldse on meil seal ka ägedad asjad teoksil, ärge üldse muretsege. Rääkisime täna pikalt-pikalt igasugu meinstriim ja hipsterbändide teemal. Avastasin, et mõnel mu lemmikul on FB-s ainult paartuhat laiki. Aga avastasin ka teooria, mis selliste artistide maaletoomisel oluline on. Aga eks aeg näitab!

* Lõppu ikka mussi ka - seekord üks klišee. Las lugu räägib enda eest.


Friday, 15 August 2014

Tere, tööelu

Miks tuleb alati keegi siis mind kõnetama, kui olen parasjagu kommi suhu pannud või üleüldse alati siis, kui ma söön? Vahepeal on mitu tundi tuima passimist.

Puhkus läbi, Tartus tagasi. Või noh, mis puhkus see neli päeva ikka niiväga on. Hea sellegipoolest, sest siia tööle tulles arvasin, et pikemad kui 3-päevased töölt eemalolekud võin heaga ära unustada. Tegelikult olen saanud päris palju puhata - juuni alguses nädalake, juuli algus oli ka suhteliselt vaikne. Augusti alguses sain lausa kuus päeva puhata, aga kuna mul oli siis Jamesi periood, siis nagu väga puhkust polnud, va Intsikurmu.
Ja nüüd siis need paar päeva Saaremaal.

No ikka alati on veits kahju ära tulla sealt, aga seekord ma isegi veidi ootasin. Ei teagi, miks. Võibolla sellepärast, et selle pika niisamaolemise peale on jälle töörabamistahe peale tulnud ja kodus seda hästi teha ei saanud. Kodus. Ma just avastasin, et ma Tartus olles nimetan koduks Saaremaad ja sealolles lipsab kuidagi üle huulte kodu hoopis Tartu kohta. Kus siis päris kodu on?

Igatahes on pärssinud mu töötegemist see, et ma oma arvuti lõpuks parandusse viisin. Lootuses, et saan selle tänaseks tagasi. Paraku polnud tänaseks sest midagi kuulda, tuli ise aru pärida. Alustades kõnet "tere, tõin teile esmaspäeval ühe Delli..." Olgu siis mainitud, et tegemist oli Delli esindusega. Kujutage siis ette kuti nägu, kui ma pool tundi hiljem pooleksrebitud ja üsna kehvasti kokkuteibitud remondilehega sinna ilmusin. Öelge veel, et mul ei juhtu.

Sain siis teada, et tehnik on puhkusel, aga et minu arvutile on uus emaplaat tellitud ja aega läheb ca 10-15 päeva. Nojah. Olgugi et viis sellest juba on jooksnud arvasin ma ikkagi, et mul oleks seda ikkagi vaja. Kolmapäeval on Kulka taotluste tähtaeg ja ma vajan vist ikkagi mõnda ööd sellega nokitsemiseks. Jaja, mina ja projektid ja eelarved ja hinnapakkumised... oleks põhjust paanikaks, aga ma veel ei olegi. Kõik on üks suur tohuvapohu, aga mul on vähemalt armaas väike tiim, kes sajaga kaasa mõtleb ja muidu ka toetab. Lahe!

Tänasele päevale ja üleüldse viimasele ajale tagasi vaadetes ma imestan, et kuidas ma nii hea ajaplaneerija olen ja kuidas ma pingelistes ja keerulistes olukordades nii rahulikuks jääda olen suutnud. Mind tundvad inimesed peaks teadma, et ma olen eluaeg Paanika 5000 ja suur ülemõtleja olnud. Nüüd, ükskõik mida tehes, kordan endale, et kuule, samm sammu haaval (vana tõde, eksole) ja päris tõsiselt suudan seda korralikult järgida ka.

Aga võibolla on lihtsalt mõnus suvi olnud. Mulle suve alguses tundus, et head nahka sest eriti ei saa, puhata nagunii ei saa, sest üks töörabamine käib, ja isegi rõõmustasin, et augusti teises pooles nii palju tööd on. Sest no mis ma ikka teen. No mis ma teen - elu elan! Nüüd on veits kahju, aga küll ma jõuan kõike! Nädala pärast tulen siia raudslet mingi grumpymast grumpy jutuga, kuidas töö on paha ja väsimus peal ja miski ei suju, aga tore on, et vähemalt praeguseks on süda rahul.

---
Ahjaa, meenus, et Saaremaal oli õhus juba veitsa sügist tunda. Ema rääkis iga päev, et täitsa sügis juba, mille tunnet minul, vaatamata vihmale ja punavatele pihlakatele, veel ikkagi polnud. Nad rääkisid vanaemaga midagi veel kollastest lehtedest ka, aga minule ei hakanud ükski silma. Ei käinud päike ka veel nii madalalt. Tõsi, ühel õhtul villaseid sokke ja kapsunit selga tõmmates ja öösiti külma pärast teise  teki järele haarates hakkas veitsa kõhe, aga sügis sellegipoolest veel mitte.

Tartus on ka veel südasuvi. Mul oli oma teksadega koju loivates megapalav ja kleidiga tööle tulles ei hakanud ka külm.
Mitte et mulle sügis ei meeldiks või ma seda ei ootaks. Ooo, väga ootan! Suvi on mu jaoks alati kuidagi igav olnud, heaküll, tore on mere- või järvevees hülge kombel hulpida ja päike on ka tore, aga liiga kuumad ilmad tekitavad minus ikka väga-väga igatsust sooja sügisele järele. Ja mulle väga-väga meeldivad need esimesed sügise märgid.

---

Edaspidi püüan natuke tihedamini kirjutama jälle hakata. Ma ei tea, kas seda lubadusena võtta saab, aga kui keegi meelde tuletaks... Kes üldse loeb veel?

---

Päris lõppu üks viimase aja lemmikuid - Wild Beasts. Imeeeeeline!


Friday, 8 August 2014

Sautrday-caturday

Ma ausalt ei oska veel kirjutada, mis vahepeal toimunud on. See on uskumatu, kui palju asju mahub ühte vähem kui nädalasesse perioodi.

Tahtsin hoopis sellest kirjutada, kuidas ma juba teist öövahetust tööl istun ja kurvastan, sest hinges on nii suur tühjus. Viimased nädalad on töö ja samas ka eralu mõttes olnud väga-väga intensiivsed. Ja nüüd ma siin konutan - pole üht ega teist.

Olen viimasel ajal mõelnud palju sellele, kuidas ma suure töörabamisega olen eraelu vahepeal ära unustanud, sõprade ja pere jaoks kadunud olnud ja arvanud, et see on okei. Mitte väga kaua aega tagasi arvasin, et puhkus on nõrkadele. Aga näiteks täna hommikul ärgates taipasin, et puhanud inimene on õnnelik inimene. Kahjuks küll mitte väga kauaks, õhtuks oli ikka jälle korralik kass peal. Nimelt ärkasin ma täna hommikul (okei-okei, mitte niiväga hommikul) esimest korda teadmisega, et ühtki tööasja pole vaja teha. Tähendab, ikka oleks, mitu uut ja vana projekti ootab järjekorras, aga ma pole suutnud end veel kokku võtta. JA projektiga sain eile öösel viimased asjad purki ja nüüdseks on kogu Balti tuur läbi kah. Minu töö igatahes sellega on tehtud, vähemalt tundub praegu nii.

Ja see teeb nukraks. Kuigi eelmisel nädalal Intsikurmul, õlu ühes, telefon teises käes, ja päev enne show'd A-ga lõunatades ja närvitsedes oli ainus asi, mida soovisin, et see ükskord läbi saaks, siis nüüd on kurb. Tean-tean, et juba varsti ägisen uute kohustuste all nii sealt kui mujalt ja kirun end, et ma ei suuda teha valikuid ja teen kõike.

---

Kell on vahepeal saanud peaaegu kaheksa. Lähen magan kodus, sest täna on viimane päev tartuffi ja õhtul on armastuse pidu. Loodan, et seekord ei saja vihma ja keegi ei roti mult vihmavarju. Ega südant.

Sunday, 27 July 2014

Work hard, play hard

Ma ei kirjuta eriti palju, see tähendab ilmselt seda, et kõik on fain,  bueno, kaunis ja tšill. Sest kui mul on väga hea olla, siis kirjutada ma eriti palju ei viitsi. Mis on tegelikult natuke hämmastav, et ma mingiaeg, kui mul väga-väga halb olla oli, siia kurtma ei tulnud. Kirjutasin küll pika eepose valmis, aga postitamiseni õnneks või kahjuks ei jõudnud. Sõnaga, lugu sellest, kuidas ma ikka ja jälle elus valesid valikud teen ja sinisilmselt inimesi ikka usaldan, sest minu lähedased ei ole omakasupüüdlikud tõprad. Aga tegelikult ikka on ja selles kõrges eas, kuhu me juba jõudnud oleme, seda enam ei muuda ka.

Just enne ühe tööl külas käinud lapsepõlvesõbrannaga rääkisime, et mingis eas inimesed kasvavad koos, kokku, a mingist vanusest alates on kaks kõva kivi ikka täiega kõvad kivid. Ses mõttes ongi, mida aeg edasi, raskem leida inimesi, kellega suurepäraselt klapib, nii sõprade kui suhete ringis. A mitte muidugi pöördumatult, ma ikka endiselt arvan, et ma olen päris lahedas eas praegu, mil ma pole enam liiga noor, aga ka mitte väga vana känd. Ma olen endiselt veel natuke ülemõtlev tiinekalaadne elukas, a mida aeg edasi, seda vähem ma viitsin põdeda. Õnne valem on praegu see, kui palju mul tööd ja tegevust on ja kui vähe ma viitsin mõttetuid asju, inimesi ja olukordi südamesse võtta.

Niisiis, viimased nädalad on olnud taevamanna ja mõnusaim puhkus, mida ette kujutada selleks suveks suutnud olin. Muidugi meeldiks mulle, kui mul oleks rohkem järjest puhkust ka ja oleks aega pikemalt ära olla, siin ja sealpool piiri trippida. Aga ise ma tulin enne suve tööle ja puhkust seega ei saa.

Aga sellegipoolest on väga mõnusat ja küllaltki kohutustevaba elu on elatud ja ees ootab niiiiii palju head. Näiteks kuna ma Positivusele sel aastal minna ei saanud jälle, siis üsna pea pärast seda otsustasime, et läheks Intsikurmule. Nii ma siis loengi juba päevi ja peaaegu ka tunde reedeni.

Laupäeval tulevad vanemad ka Tartusse, aga kuna ma olen siis veel ära, siis saab ema laupäeval mu kassiga, kellega taaskohtumist ta väga ootab, kahekesi bondida. Pühapäevaks olen ise ka tagasi ja loodetavasti õnnestub neil (või vähemalt emal) veel üheks ööks jääda. Sest eelmisest kahest korrast, mil ta/nad käinud on, lihtsalt ei ole piisanud. Ma ei ole neid suutnud pooltessegi kohtadesse viia, mida näidata olen tahtnud või kuhu nad ise on tahtnud minna. Tõnenäoliselt laheneb mu kaua edasi lükatud peeglitranspordi probleem ka sellega. See on naljakas, et nad tulevad jälle, sest selle nelja aasta jooksul, mis ma Tartus elanud olen, käisid nad pärast mu Tartusse kolimist essat korda kevadel mul külas. Ja nüüd tuleb ema juba kolmandat korda viimase kolme kuu jooksul.

Augusti kolmandal nädalal on mul juhuslikult jälle jube palju vabu päevi järjest, niiet lähen Saaremaale üle paari kuu. Enne seda aga muidugi James! Ja kusagil vahepeal on tARTuFF ka, mille kohta ma praegu pead isegi anda ei saa. Tundub, et kui otsutan Jamesi ajaks Riiga ka minna, olen terve too nädal tööl, Tallinnas ja Riias.

Enam vähem varsti pärast Saaremaapuhkust tuleb korraks Eestisse armas Bret. Mina ja tema oleme ehe näide sellest, kuidas vahepeal vahemaad ei lahuta ja kui lahutavad, siis ainult korraks, vaid muudavad veel-veel lähedasemaks. Aga noh, samas, mõnedel inimestel klapib ka paremini kui teistel, nagu enne rääkisin sest vanuse teemast.

Täna tööle jalutades mõtlesin ka sellele, et mu aktiivne tutvusringkond on päris koomale tõmmanud. Ilmselt on asi ka suves. Ja selles, et kui ma kellegagi suhtlen, siis mingil perioodil on kõik hästi intense. Ma niimoodi kord paari-kolme kuu jooksul small-talki ei oska.

Seda, et iga inimesega ei leiagi üldse ühist keelt (ja noh, vahel sõna otseses, a mitte küll füüsilises, mõttes, eksole) on see töö siin ka näidanud. Mõnikord mõne võõraga on nii hea ja lihtne suhelda, et ma peaaegu et unustan end täitsa ära ja räägin ootamatult, võibolla liigagi palju. Mõnes mõttes tunnen end siin natuke sotsiaalse hoorana. Ja noh, nagu arstidel ja hooradel tööga ikka, siis ega südamesse ei tasu võtta kliente. A ma vahel ikka võtan ja mõtlen ja suhtlen edasi. Samas asja pluss on muidugi see, et tuttavad üle maailma on ikka tore asi.
(Olgu mainitud, et ma tegelikult ei tööta hoorana).

Aga et postitust veel pikemaks ajada, siis polegi ma veel kiitnud, miks viimased nädalad nii toredad on olnud. Näiteks on täna esmaspäev ja ma olen viimase kahe nädala jooksul ainult loetud ööd kodus maganud ja peaaegu mitte ainsamatki õhtut kodus konutanud. Tegelikult ilmselt ei oleks see konutamine, sest ma igatsen natuke juba rahu ja vaikust.

Eelmise teisipäeva varahommikul, kui vabanesin töölt, jooksin koju paariks tunniks uinakut tegema, et siis lõuna paiku Mona maale sõita. Kõigepealt sõitsime täitsa Peipsi äärde, kus ma varem ujumas käinud polnudki. Oh dear lord kuiiii mõnus see oli! Kui tavaliselt ikka ükskõik kus ujudes on alati veits külm, siis no ilm soosis ikka täiega ja kõik oli pöörfi!

Hiljem sõitsime Mustvee poole jätsi ostma. Teepeale jäi vahva külapood nimega Tiheda pood. Teadke siis, et sealt saab maailma parimat jäätist. Nime ei mäleta, a mingi läti oma vist, paber oli lilla ja jäätis ise koore-mustasõstra. Ausõna pole vist kunagi nii head jäätis söönud!

Luiskasin natuke või kiirustasin sündmustega veitsa ette, aga tegelikult enne Peipsit sõitsime suvilast läbi ja panime kurgid soola. Niiet tagasitulles saime süüa teepealt kaasaostetud suitsurääbist ja oma paaritunniseid soolakurke. Õhtul olime mutid, kuulasime raadiot, jõime veini ja lobisesime-lobisesime-lobisesime...

Teise päeva sisustasime matkamisega. M arvas, et võiks rabajärve üles otsida. Ja milleks minna mööda teed, kui saab ka läbi metsa. I mean, rabamatk kõlab jube fäänsilt, minu jaoks vähemalt. Jalutad mööda laudteid ja muudkui õhkad, et oh kui ilus. Isegi läbi metsa jalutamine kõlab glamuurselt. Tegelikkuses tähendas see matkake enese läbi metsa-võsa murdmist. Ma küll ei taha kõlada nagu mingi (linna)preili, aga see oli ikka päris hull. Eriti tark mõte oli seda lühikeste pükstega teha. Hea, et vähemalt kummikud jalas olid.

Aga tegelikult oli ilus, eriti lahe puutumata loodus. Ei olnud mingi tavaline läbikammitud ja marjadest tühjakskorjatud mets. Ei kujuta ette, millal mõni inimhing sealt viimati üldse läbi minna võinud oli?

Otsitud rabajärve äärde jõudes muidugi rõõmustasime, et oh kui lahe vetruv pinnas ja vesi, jess. Ainult kuidagi ei saanud sealtpoolt veeäärde. Nägime veidi eemal teed ja mõtlesime, et nojah, ju seal ikka kuivem on. Läbi võsa enese murdmine näis olevat lebo keiss. Nali! Läbi nii tiheda võsa ja üle pea rohu, milles nõgesed-ohakad, pole ma end küll teab mis ajast saati murdnud. Orienteerusime suure kase järgi mõeldes, et kase juures on tee. Päris oligi! Lõpuks päris teele jõudes oli tunne ikka kurja kui hea.

Sellega päeva aktiivsem osa lõppes. Järgnes lõputu võrkkiiges lebotamine, lugemine ja raadiokuulamine. Õhtul otsustasime, et on taas lõpuks wine o'clock ja öine ujumine järves. Mõnusam kui kõik muud asjad maailmas kokku.

Neljapäeva pärastlõunaks olime tagasi Tartus ja peaaegu otse tööle. Nüüd olengi kulgenud töö ja väljaskäimiste lainel. Kehtib vist reegel, et work hard, play hard.

Kuulmiseni!


Friday, 18 July 2014

Puhkamisest väsinud

Mitte kuidagi ei oska ega viitsi mitte midagi kirjutada. Mitte et oleks kiire olnud, vastupidi. Täna on selle kuu kuues tööpäev mul ja kiireks läheb siin ikka sel ajal, kui teised Positivusel tšilivad. Ise seekord, näedsa, minna ei saanud, aga ega poleks vist viitsinud ka (püüan end lohutada). Kuigi tegelikult ega väga kurb polegi meel.

Ma ikka pean kurtma, kuidas mulle suvi üldse ei meeldi. Kuigi, natukene tegelikult meeldib, aga ainult siis, kui on õhtu/öö käes ja jahedam. Päeval, palun, keerake veidi seda sauna vähemaks. Kuigi kui seda kuumust poleks, poleks vast öösiti ka nii soe. Loogika missugune!

Ehk et paar viimast nädalat on üsna puhkuseliseks möödunud. Enamik tööd-projektid on suurema hooga pausi peal, vaikselt mingeid asju teen. Õnneks või kahjuks on varsti jälle kiire-kiire ja käed-jalad tööd täis.
Loodan, et suudan end selleks ajaks jälle 100% kokku võtta, sest praegu on küll laiskus täiega peal ja sellega seoses olen endas pidanud väga palju pettuma.

Järgnev osa on pühendusega Hedule ja Hiiekale: meenus tänane veider unenägu. Sõitsime autoga Sõpruse ringi poole ja üle tee jooksis rebane. Veits aja pärast jooksis üle tee kits. Ja veel veits hiljem hobune, kes ajas taga ükssarve, kelle ta kätte sai, hammustades tolle kõri läbi. Mida see nüüd tähendas?

Ps, keegi võiks mu laualt paberikuhja likvideerida, sest ma ise ilmselgelt selleasemel ju blogin.

Saturday, 5 July 2014

wrapped in cellophane

Ükspäev kurtsin Herzile, et mul on stress vist peale tulnud, sest tööd on liiga vähe. Kui oled ikka harjunud pärast 15-tunnist tööpäeva koju minema, et võibolla natuke magada, siis pärast poolteist tunnist und ajakirjaniku kõne peale ärkama, end värisedes pessu vedama ja poole tunni pärast raadiosse inteka andma ja õhtu Öölaulupeol pea 40-tunnise tööpäevaga lõpetama, siis on ikka harjumatu küll, et on aega raamatuga jalad seinal istuda. Esimene tööpäev pärast sessi lõppu oli eriti imelik - ma polnud veel kindel, kas eksami arvestatud sain, kuigi mingi teatud enesekindlus lubas seda eeldada, aga mingi imelik rahu oli peale tulnud. Ma ei mäleta, millal ma end nii rahulikult tundsin.

Plaanisin siia pikema lõigu tööst kirjutada, a mu kirjutamissoone halvas täielikult praegu see, et üks siin pikemalt peatunud tüüp (araablane), kes täna lahkub, jalutas mööda ja ütles "tere" eesti keeles, mida ta varem teinud polnud. Tagataskust piilus välja Eesti lipp. Kaunis.

Eks ma siis naudin rahulikult järelejäänud jalka MM-i, oma otsatut-ääretut raamaturiiulit (mis mul muuseas esimest korda elus väga korralik, väärikas ja täitsa isiklik on), raamatupoode, kuhu kogu oma palk jätta ja ikka veel natuke ka kodusisutamist. Taipasingi, et palgapäeval poodidesse sattudes erutavad mind märksa rohkem sisustuspoed, kui igasugu riide- ja isegi kingapoed.

Keedan nüüd viimase tassi kohvi ja ootan tööpäeva lõppu. Ahjaa, kohvijoojad - võõrutada end sellest ei soovita. Eneselegi märkamatult unustasin oma kolmel vabal päeval kodus kohvi juua ja sain sellest meeletu peavalu. Mul muidu peale migreeni eriti kunagi pea ei valuta ja tabaliselt ikka allub ühele ibukale ka suhteliselt kergesti. See valu aga no ei läinud mööda. Kui reede päeval linnas ringi jalutades taipasin. Milline sõltlane, milline narkomaan! Õnneks mõjus see organismile natuke puhastavalt vist ka, sest selle aja jooksul tarbisin ohtralt igasugu mahlasid, näiteks viimase aja parim avastus on maasika-punasesõstramahl. No ja tänu sellele vist unustasingi igasuguse kohvijoomise ära. Viimase mahlani aga jõudsin poes ühe töö-sõbraga lobisedes, seega kõiges on ikka süüdi töö, joo sa siis kohvi või ära joo!
Teisalt tajun kohvi palju intensiivsemat mõju jälle, st tänane öö polegi eriti unine olnud, ju siis kuus tassi on oma töö teinud!

Kogu selle kohvijoomise ja vaba aja teemaga meenus ka, et väljas olen jõudnud viimasel ajal rohkem käia. Alustades siis kolleegiga jalkaõhtutest kuni mitmepäevase sünnipäevatselebratsioonini ja toredate külaskäikudeni (põhiliselt mulle endale). Põnev on olnud ja tundub et üha põnevamaks läheb. Esmaspäeval tuleb preili S Tartusse, kes aasta Hispaanias elas. Augustis tuleb preili B Eestisse. Ei jõua kumbagi ära oodata. Ma üldiselt väga suur igatseja pole, kuniks asjad ja suhted on normaalsed. Mind ajavad närvi ainult asjad, millest ma aru ei saa. Eriti siis, kui asjad tegelikult on väga korras ja fain olnud. See kõik taandub sellleni, et ma ei saa aru, miks inimesed üksteisega ei suhtle. Miks saavad vaikimine ja "küll ma hiljem seletan" mugavusmentaliteet alati võitu jne. Lihtne on muidugi teiste vigu mitte mõista, a veel keerulisem iseenda käitumist. Olen ikka pehmo küll! Vähemalt selles punktis olen enda vastu aus. Aga detailidesse ei lasku, päris nii aus ka olla ei taha, kui just äsjalõpetatud teose autor.

Nüüd kohv!

Tuesday, 1 July 2014

Juuli

Ei saa mitte häid emotsioone jagamata jätta, onju. Kuulasin mina üleeilsel töö-ööl hoolega Lenny Kravitzit ja muudkui õhkasin, et no näiteks see lugu, et no on ikka tüüp. Aga et kuhu ta kadunud on ja kusagilt nagu jäi kõrvu, et on kammbäkki tegemas, a süveneda ei viitsinud. Lihtsalt kuulasin ja nautisin.
Täna R2-te kuulates selgus, et tüüp tuleb jälle Eestisse. Olen mina alles selgeltnägija! Trastja, nagu ütleks Kertu. Aga ta uus sinku on ka võrrrrratult mõnus tšill!

Eesti muusikast tundub mulle, et ansambel Eilseni on miski, millel tasub silm ja kõrv peal hoida. Selles on midagi, mis mind nii väga võlub ja õnneks võlus viimase Tudengilaulu žüriid ka, et Matīsse parimaks vokalistiks hindasid. Ma ei mäletagi, millal ma viimati ühe konkursi žüriiga nii päri olin kui tookord sellega. Oskus näha muusikas ilust sügavusse on mu meelest nii oluline.
Kuulamiseks mu lemmiklugu Võib-olla.

Ja siis veel selline lugu. Aitäh, R2!


---

Ise sain vahepeal aasta võrra vanemaks, targemaks, ilusamaks, ägedamaks ja osavamaks. Aasta on alanud mõnusalt. Üldse tegelt meeldib suvi ainult sellepärast, et kogu aeg keegi ei torgi, et midagi vaja teha, sest teised ju puhkavad, a mina käin tööl. Isegi Positivusest tuleb suure tõenäosusega loobuda. Kõiksugu suveteatrid ja värgid on ka praegu ainult kevadine kauge unistus ja laulupeolegi ei viitsi vist minna, sest tantsulka lisapiletid müüdi ka imekiiresti välja.

Thursday, 26 June 2014

27.juuni

Hommikutel oli kunagi mingi müstiline võlu, sest ma armastasin neid maha magada. Nüüd, mil ma kas tulen tööle või enamik juhtudest lõpetan töö kell kaheksa, on see juba tavaline keiss ja veits isegi tüütu.

Aga sellegipoolest olen ma nii õnnelik ja eluga rahul, et midagi siia kirja saada on raske. Aga panen siiski kirja, et aeg pärast puhkust on kuhugi lendama hakanud jälle. Jaanilaupäeva veetsin tööl, jaanipäeval tuli fämili kaheks päevaks külla. Need kaks päeva oleks nagu terve nädal olnud. Umbes nii, et ma pool eilset päeva arvasin, et on esmaspäev. Ja noh, veits nagu oli ka. Neljapäeva kohta ikka uskumatult tihe tööpäev. Aga see on ainult lahe, nii tore, et pärast pühadekaamost siin jälle elu on. Ja ma ikka mõtlen, kui palju ägedaid inimesi ma siin tänu tööle kohanud olen. Kui vähe ma ikkagi maailmast ja kultuuridest-kommetest tean vaatamata neljaasastele kultuuriõpingutele. Aga samas eks mu meelest olegi olulisem teada seda, mida sa ei tea, aga mida kõike võiksid teada. Tahe ja võime õppida. Kirg.

Ja lõpuks ometi on aega, et seda kõike märgata. Iseenda jaoks aega leida, uusi eesmärke kaardistada, puhata ja rahulikult kulgeda. Esimene selline nädal on küll küllaltki passiivselt möödunud, kodus fämiliga või diivanil raamatuga kossutades. Püüan seda viga täna õhtul natuke parandada ja end välja ajada, sest homme ometigi algab uus eluaastaring. See on alati palju põnevam olnud kui kalendriaastavahetus. Ja oh - oli see vast aasta! Ükskõik kui palju ma ka ei üritaks, ei õnnestu mul seda isegi praegu sõnadesse panna. Proovin hiljem uuesti.

Friday, 20 June 2014

20.juuni

Märgin ära eilse päeva, mil eelmisest lõpetamisest sai neli aastat. Otsustasin, et aeg oleks järgmise etapiga ühele poole saada ehk järgneva aasta põhieesmärgiks saab baka lõpetamine. Olen suutnud sel poolaastal teha mitmeid üsnagi arukaid, aga ka üsna jaburaid otsuseid. Olen tõmmanud tegevusi tublisti koomale ja ei rapsi enam niisama. Vist.

Tulevaks aastaks jääb küll päris palju kõrvaltegevusi ka, ent millest olen lubanud kaduda, kui kool seda nõudma peaks. Loodan muidugi jälle kõike jõuda, a samas loodan ka, et olen pärast sellekevadisi katsumusi tugevam kui varem.

Sain täna vist viimased eksamitulemused, seega sess on läbi. Saan rahus jalkat vaadata, raamatuid lugeda, väljas käia ja tööd teha. Viimast muidugi jagub, aga õnneks mitte praegu endise intensiivsusega.
Ja kõige selle peale mõtlen, et ma pole end vist aastaid nii rahulikuna tundnud. Kõik on stabiilne, okei, korras.

Puhkus oli ka vahepeal, aga sellest juba eraldi postitus. Kunagi, kui viitsin. :))


Thursday, 5 June 2014

Kolm päeva enne puhkust

Nonii, viimane öövahetus enne puhkust! Nüüd veel jäänud kaks päevast vahetust ja saangi oma jalad üle selle ukseläve tõsta alles 17. juuni õhtul. Mitte et mulle siin ei meeldiks, vastupidi, aga puhkust on väga hädasti vaja. Mult küsitakse umbes sada korda päevas, kuidas ma jaksan. Ja teised viiskend korda seda, et kas ma kunagi puhkan ikka ka. Ja eile küsis üks sõber, et mitu töökohta mul õigupoolest on. Vastused: tegelt ei jaksagi, eriti ei puhka ja viimasele on natuke raske vastata.

Ma olen ehitanud omale vist ilgelt tugeva fassaadi, mille tagant väsimus, stress ja tüdimus välja ei paista. Aga ausõna, aeg-ajalt nad ikka ründavad mind ka ja vahel on ikka väga raske olla. Aga seda ma varjan võõraste silmade ja pilkude eest väga kiivalt. Varem oli mul tegelikult lähedastelegi selle näitamise ja tunnistamisega raskusi ja ilmselt ka iseendale. Oeh, see iseendale valetamine on üks tüütu ja tobe asi ja üsna kasutu ka. Ma ikka aeg-ajalt ülehindan oma võimeid ja teen väikeseid möödaarvestusi ja oma elu ikka veel kiiremaks. Näiteks ei mõelnud ma kolmapäeva hommikuks silmaarsti- ja päevaks juuksuriaega pannes vist kordagi, et hei, sa tuled kell kaheksa töölt, hei, millal sa magad, hei, sul on eelmine päev ränkraske, eksami ja koosolekuga.

Selged märgid sellest, et ma olen ikka veel kohutav tuulepea ja väga tihti enne tegutsen ja siis mõtlen. See on nii tüüpiline, et ma poole tegevuse pealt juba avastan, et kurja, nüüd läks küll pekki. A siis pole enam midagi teha kui tegevus visalt lõpuni viia ja pärast ahastada ja parandada.

Pärast eelkõneldud tralli ma eile õhtuks pärast preili M-iga hängmist langesingi voodisse alles pärast 40-tunnist ärkvelolekut. On selliseid olukordi päris korduvalt ette tulnud viimasel ajal. Selle vastu ei aita tegelt isegi korralik 10-tunnine uni. Jube raske oli hommikul ikkagi väsinud keha voodist välja ajada, taibata, et ühe kohtumise (õnneks eraelulise) olen üle lasknud, a õnneks polnud viga - preili E-l oli samamoodi lappama läinud. Ja just siis, kui tunnen, et olen end peaaegu välja puhanud, on jälle vaja tööle tulla.

Õnneks on tööl tore. Näiteks tõi üks Saksa härra mulle šokolaadi (Saksa oma otse Saksamaalt, nomnom!). Naeratasin veel vääga pikka aega. Üleüldse on sakslased nii armsad ja soojad inimesed, viisakad ka. A sellest olen juba korduvalt ja korduvalt kirjutanud, ma arvan. Tahaks juba hirmsasti jälle sinna minna (ei tea küll, mis ajast).

Selle jutu peale tuli mul nüüd hirmus suur Saksamaa-igatsus peale ja ega mõte, et ma võiks ju tegelikult praegu seal olla, asja paremaks ei tee. Kirjutasin D-le kirja, et igatsen neid väga. Ja päris tõsiselt igatsen. Mul on küll siin ka väga hea, aga see oleks olnud kuradi äge kogemus ja ilus elu.

Aga võibolla ei olnud ma siis selleks valmis ja piisvalt tugev. Olen seda meelt, et kõik asjad juhtuvad elus siis, kui on nende jaoks õige aeg. Kui varem või hiljem, siis läheb kõik pekki. Enamik asjade pekkimineku põhjuseks ongi vale aeg või vale suhtlusviis või -kanal. Vahel muidugi asjad ise ka, a seda mitte nii tihti kui eelnimetatud.

---

Üks uus põnev projekt on ka käsil, aga sellest muidugi veel rääkida ei taha. Nagu ma varem korduvalt rõhutanud olen pole niivõrd tähtis viimasel ajal töö ise, kuivõrd selle tulemused. Selle töö tulemused on küllaltki ettenäidatavad ja kui viimased detailid paika saavad, on mul varsti teile väga häid ja ägedaid uudiseid ning suvejagu ootusärevust.

Friday, 30 May 2014

What's in my bag?



Lõpuks! Lõpuks see postitus. Aegade jooksul on mu übernaiselikku suurde marypoppinsilikku käekotti ikka huvitavaid asju sattunud. Näiteks sügisel võis sealt põhjast leida topside viisi hambatikke ja kleepse, siis vahepeal tassisin endaga kaasas nädal aega kruvikeerajat. Aga nüüd...


Poirot, ideedemärkmik, rahakott, võtmed ja muu kraam ja... redisetaimed! Aitäh, Herz! Ma nüüd hakkasin ametlikult potiaednikuks.

Tuesday, 27 May 2014

Mis muudab maailma paremaks?


Novat, vahepeal lihtsalt ajab mõne täiskasvanud mõtleva eduka inimese käitumine kopsu üle maksa. On olnud ikka nii, et olen suutnud igasugu idiootsusi ja lollusi mõista, aga täna taipasin, et kusagil tuleb piir ette. Ebaausus on number üks asi, mida ma absoluutselt ei tolereeri - igasugune valetamine, vassimine ja petmine on täiega aut. A ei ole midagi hullu juhtunud, lihtsalt jagan näpunäiteid, kuidas elus mitte hakkama saada.

Aga et liiga negatiivne ei saaks, siis raporteerin, et hakkan redisekasvatajaks. Tore ikka, kui muude põnevate juttude vahele saab sõpradega kohvikus hoopis taimekasvatusest, maa- ja linnaelu iseärasustest lobiseda. Herz, et sa teaks, mul kireb kukk ka kusagil lisaks muudele elukatele mu hoodis. ;)

Palgpäev on kõigest kahe päeva kaugusel, puhkus pooleteise nädala. Oimaivõi kuidas oodates aeg ikka seisab. Nüüd aga - tere hommikust, maailm. Panen oma võrratud kingad jälle jalga ja maailm tundubki parem paik.

Saturday, 24 May 2014

Unustan jälle lobisema

Olen jälle jõudnud punkti, kust võtnud jalge alla tee oma teaduskonna üliõpilaskogusse kandideerimise. Olin küll üsna veendunud, et tuleval aastal enam seda üsna kindlasti ei tee, aga valimiste päästmise huvides otsustasin oma kandidatuuri siiski kas või statistika huvides üles seada. Nüüd motivatsioonikirja kirjutades taipasin, et tegelt on väga reaalseid asju, mida ma teha tahaks. Aga see pole valimisreklaam, kui keegi filosoofiteaduskonnast lugema juhtub.


Jään vahepeal hämmeldunult mõtlema, et kui palju elu viimasel ajal õpetanud on ja kui palju igast kogemusest õppida on. Kui vaid ise tahta ja näha, osata analüüsida. Ma küll keeran ikka veel mingeid asju pekki, ei suuda end õigeks ajaks voodist välja ajada jne. Aga ma arvan, et kõigist neist pekkiläinud asjadest õppimine on sama oluline kui asjade õigesti ja üleüldse tegemine. Õnneks ei ole ma kunagi olnud preili kõiges-õnnestuja. Olen ka korduvalt kirjutanud, et mulle pole elus asjad üldse nii kergesti kätte tulnud nagu paljudel teistel loomulikel talentidel. Jah, mu sõprade hulgas neid on, aga on ka neid, kes kõik on saavutanud raske töö ja suure kirega. Viimast pean ma töötegemise juures KÕIGE fcking olulisemaks.

See aasta on mulle õpetanud nii mõndagi ning läbi õppetundide toonud mu ellu väga palju rõõmu ja ägedaid asju ja inimesi. Samas olen suutnud endaga hoida ka vanu häid. Samas olen õppinud ka palju endale hoidma, sest kõige mõttes, hinges, südamesolevaga olen peletanud ka inimesi eemale. Tahaks hirmsasti öelda, et järelikult polnud oluline inimene, sest tõelised sõbrad on ju nii heas kui halvas. Aga ma tean ennast väga hästi ja paraku mõni üksik lähedane inimene saab kõigist tunnetelaviinidest osa ja küllap vahepeal on see väga rumal, mida ma teen, arvan ja tunnen. Tagantjärgi saan ma aru küll. Aga kogemus on kogemus ja usun, et kõnealune (te teate küll, millest ma räägin) õpetas mulle ratsionaalsust. Nii palju või vähe kui seda minusugusel Vähil olla saab.

Rõõm on ka olla üle pika aja iseenda peremees. Mu viimase suhte ja kooselu lõpust on küll omajagu aega möödas, aga kuna ma sealt korterist ei kolinud kohe ära, siis olin omamoodi halvas suhtes selle korteriga edasi. Ma muudkui unistasin ärakolimisest, ent ülisoodne korter ja superkesklinn asukoht hoidsid kolimast. Aga ma unistasin, viimasel ajal üha konkreetsemalt. Ma unistasin kahetoalisest vanni ja rõduga korterist. Üksielamisest. Rahust ja vaikusest. Nüüd ma usun, et unistused täituvad. Sellele siin tööl mõeldes tundub, et näen ikka veel und.

Ja ma ei karda enam. Kui aasta alguses ja üleüldse pärast iga projekti/festivali lõpetamist oli tunne, et noh, mis nüüd, siis nüüd seda hirmu pole, kuigi äsja lõpetasime Kevadpäevad. Olen üha enam ja enam otsi koomale tõmmanud ja hakanud mõtlema, miks ma mida teen. Ei ole vaja enam kinnisilmi igale festivalile vabatahtlikuks tormata, ei ole vaja igast võimalusest kinni haarata, igale poole tööle kandideerida. Noh, peaasjalikult sellepärast, et mul juba on üks. Ja täitsa äge teine! Ühes ägeda ülemuse ja kolleegidega.

Nüüd tean kindlalt, et mind ootab ees superäge suvi ja ma olen kindel, et jõuan seda töö kõrvalt nautida. Näiteks pole ammu reisinud, aga selle vea parandan juunikuus loodetavasti. Kui keegi oskab head odavat ägedat reisisihtkohta soovitada ja/või ise kaasa tulla, siis anna aga teada!

Ma pole juba aastaid nii (l)ootusrikas suve suhtes olnud. Kui saaks nüüd käbe kõik eksamid tehtud...

Ajaplaneerimises on asjad jõudnud nii kaugele, et ma pean kalendrisse vaatama teada saamiseks, kui kaua mingist asjast möödas on. Näiteks oli sel teisipäeval mu ema sünnipäev, aga sellest oleks nagu terve igavik möödas. Aga seda, mitu päeva palgapäevani on, tean küll unepealt.
Päevad lendavad ülihelikiirusel, aga aeg üldises plaanis paistab seisvalt. Näiteks töö-ööd tunduvad lendavat ja ei jõua iialgi valmis kõigi asjadega, mida tahaks. Kõik seriaalid on endiselt vaatamata, pole viitsinud ka koolitöödega tegeleda, aga juba on kell jälle nii kaugel, et võiks vaikselt süüa ja siis lugeda ja siis ongi jälle hommik.
Aga see vist ongi parim variant parimatest?

Thursday, 22 May 2014

Lugu sellest, kuidas jälle liiga pikalt kirjutanud pole

Kui ma viitsiks olla vähemalt sama tubli kui Herz ja igapäevaselt siia vähemalt mõne killu poetada, siis oleks mu blogielu palju lihtsam.

A mis on toimunud? Viimasest sissekandest sukeldusin meeletusse töötsüklisse. Mul kohe on nii, et päris nädalavahetused, kui kõik teised puhkavad, on hästi töised, ja siis kusagil nädala keskel on vabam.

Reede õhtul hostisin enda juures kultuuriklubikate kokandusõhtut - preili H pitsa ja härra H pretzelid - something to die for, ausalt! Ülihea toit, ülihea seltskond, ülitore, ent väsinud õhtu. Mis päädis sellega, et enne laupäevast kooli- ja tööpäeva sain und jälle kõigest neljaks tunniks. Olgu siis veel mainitud, et reede hommikul tulin töölt, magasin paar üürikest tundi ja alustasin õhtuks valmistumist. A nagu ikka kuhjusid kõik asjad kuidagi nii, et pärastlõuna oli üks suur kiirustamislaviin. Noh, nagu mul ikka.

Laupäevahommik oli kohutav. Võitlesin endaga kaua, kaua, kas mul on mõtet üleüldse loengusse minna, kui ma viimased tund aega, mil plaani järgi pidi arvestuse teine osa olema, nagunii seal viibida ei saa. Kandsin end eos juba maha, vingusin, hädaldasin, a võtsin end siis kokku, sest ma tean küll, et et mu lähedaste hulgas on inimesi, kes suudavad miljon korda rohkem ja seda ilma vingumata. Aitäh motiveerimast, kulla inimesed!

Tuli välja, et polnudki nii hull päev. See ikka kohe on nii, et mida hullemat ma kardan, seda paremini kõik tegelikult läheb. Noh, peaaegu alati. Werneri cappuccino päästis päeva, noh, nagu ikka. Tööl käis preili H külas, kellega tunde maailmaasju arutades aeg lendas. Suutsin isegi õhtuni vastu pidada, Helmi sünnipäeva väisata, ent enne südaööd juba koju tulla, et pühapäevaks taas tööle jõuda (tsükkel, ma räägin!).

Esmaspäeva alustasin tööpostilt. Pärast pikka vahetust asusin suve täiel rinnal nautima hommikusöögiga Emajõe ääres. Ja oli see vast hommik! Ma olin juba tükk aega tahtnud hommikut alustada hommikusöögiga Emajõe kaldalt ja tookord tundus tore viis töötervishoiuarstini aja parajaks tegemiseks. Olgu veel tõe huvides mainitud, et viimases tunnistati mind terveks nooreks inimeseks. Ainult silmaarstil on ikka veel käimata ja kätt kaunistab nüüdseks juba rohekas sinikas (mina ja mu olematud veenid).

Miskipärast koju jõudes ei kutsunud voodi üldse ja oli tarvis hoopis preili H-ga end Emajõe äärde lobisema unustada. Tundideks. Millest ka kauni põletuse õlgadele, seljale ja näkku sain.
Õhtuks oli tarvis veel mõneks tunniks tööle roomata ning taibata, et mu ideaaltööaeg oleks hommikul 9st õhtul 9ni. Nii mõnus oli Poirot ning kohv Wernerist kaasa haarata ja Emajõe äärde lugema maanduda.

Teisipäeva lõuna paiku kordasin eelpool nimetatud tegevust ehk olen ikka tark küll, sain päikese poolt veel rohkem põletatud. Õhtul valisime kultuuriklubile ja Tudengipäevadele uue projektijuhi.

Pea terve kolmapäeva veetsin voodis ägisedes. Õhtuks siiski vedasin end kauaoodatud Pärdi loomingu õhtule, mis oli.. imeline.
Pärast kontserti käisid armunud preilid A ja S (mitte teineteisesse, vist) mu uut kodu kaemas. Nüüd on vist pea kõik käinud. Või kas ikka on? Kes veel tulla tahab, andke märku, ma eraldi soola ja leiba teha ei jaksa, see suuremate kogunemiste hostimine väsitab nii väga, vanaks hakkan vist jääma. Aga kuna mul kuu lõpuni väga hõredalt tööpäevad on ja eksamiteks püüan õppida tööl, siis võõrustan heameelega külalisi. Herz, vihje sulle ka!

Jõudes kroonikakirjutamisega tänasesse hommikusse, siis olen siiani imestanud, kui tegus võib üks töövahetus olla. Kell 4:15 lõpetasin alles päristööasjadega tegelemise, et lõpuks mõne kooliasjaga tegeleda. Küll päris seda ei saanud tehtud, mida plaanisin, aga vähemasti on üks suurem projekt, mille tähtaeg juba esmaspäeval, peaaegu tehtud.

Ja varsti ongi kell kojuminekuaeg.

---

Nüüd avastasin, et põhjus, miks ma kohvitassi kogu aeg töölauale ümber ajan peitub selles, et see tass nii neetult kerge on. Aga see on öökullitass ja muust mina siin kohvi keeldun joomast!

---

PS! Tervitan Inksut!

---

Kirjutamiseni!