Tuesday, 17 December 2013

Suure taeva all*

Võib vist konstateerida fakti, et olen haigeks jäänud. Jälle. See sügistalv pole tervisele eriti armu andnud ja ega praegused ilmad seda ka väga soosi. Tunne on väga armetu, kui lümfid muudkui siit-sealt valutavad ja kõrvapõletik on korraga mõlemas kõrvas.
Aga eks see ole ka omamoodi karistus selle eest, et viimased kolm kuud mõtlematut ringi tuisanud olen ja ega nüüdki eriti midagi muutunud pole. On küll rohkem vabu ja poolvabu päevi, aga selle unega on natuke ikka kehvasti. Vahepeal all-nighteritega end kurnates ja siis 20 tundi järjest magades... Aga ma ei oska praegu teisiti. Võibolla nädalane jõulupuhkus Saaremaal aitab. Kavatsen end kõigest ja kõigist välja lülitada. Vaatab, kuidas õnnestub. Enese ees pole ma eriline sõnapidaja viimasel ajal olnud.

Näiteks eilne. Pärast järjekordselt üsnagi magamata ööd läksin vara tööle. Kella pärastlõunaseks kooliks oli uni juba suurem kui elu ja eriti halb olla. Mõtlesin, et viskan end Toomemäele siruli ja jään ootama homset päeva. Seems legit, eksole. Lihtsalt.. paljud asjad on teisiti ja ma ei suuda end enam kokku võtta olulisteks asjadeks. Ka mitte vähemolulisteks, tegelikult. Muidu satuks ma ju siia palju rohkem kirjutama, sest kirjutada mulle tegelikult meeldib. Lugesin eile juubeliintekat Maire Aunastega ja no selline kihk ajakirjandust teha tuli tagasi. Esimest korda üle pika aja. Pikka-pikka aega ei ole ma enam kirjutada ega luua tahtnud. Olen end turundus-kommunikatsioonis mugavalt tundnud ja arvanud, et see ongi päris elu kutse. Et seal ma tahan töötada ja selle nimel ma näen vaeva. Aga seda lugedes tekkisid uued mõtted, unistused, milleni jõudmise kohta mul masterplaani praegu pole.

Pärast loengut jõudsin üürikeseks koju. Arvasin, et on tarvis koosolekuks ette valmistada veel, a õnneks päästis nutitelefon päeva ja sain hoopis pooletunnise powernapi teha, mis too hetk kõlas hullult haledalt. Aga päästis! Päästis! Ma isegi ei maganud korralikult, sest Kaija käis täpselt siis kodus. Mõtlesin isegi ärgata, a laiskus sai võitu. A kui palju parem pärast olla oli. Nii et elasin üle. Koosolek oli keeruline. Poole peal arvasin, et olen valmis loobuma, lõpuks ometi lahti laskma. Lõpuks ja koduteel taipasin, et ei saa veel alla anda. Pärast vestlust Hiiekaga hakkas ka veitsa parem. Oleks teda ainult rohkem olemas seal.. Kohati on tunne, nagu ujuks mingis kõrvalvoolus. Üritaks kuidagi paremini teha, a keegi ei taha kaasa minna. Võibolla pingutan üle, samas töötanuna Päris Kohatades on ikkagi tunne, et tööeetika on lihtsalt erinev.

Aastalõpuga seoses polegi eriti sellist väga radikaalset tunnet nagu tavaliselt. Tunne on lihtsalt selline, et käin korraks nädalaks ära ja siis läheb kõik vanaviisi jälle edasi. Mis on natuke halb. Pärast seda jampsi, mis siin alla neelata veel tuleb, tahaks korralikku rehabi ja puhast lehte. Puhast meelt.
Sellega seoses tahaks jõuda mingite kokkuvõteteni. A enne pean ikkagi Evele lubatud küsimustele ära vastama. Tahaks sellega juba ühelepoole saada ja resultaati näha ja võibolla ka sheerida.

Loen nüüd lehte edasi ja naudin haigust. Päike paistab.

* Mari Pokinen - Sinu jaoks

 

Ma tean, et sa ei loe seda enam, aga mul on ikkagi tunne, et sa loed. 

No comments: